Treemorid: diagnoosimine ja ravi

01.03.2024
Autor: Prof Toomas Toomsoo, neuroloog, Sisekliiniku juht

Treemor ehk värisemine on neuroloogiline häire, mida iseloomustavad tahtmatud rütmilised liigutused, mis mõjutavad eri kehaosasid. See on sage sümptom, mis on seotud mitme neuroloogilise häirega, ning võib oluliselt mõjutada inimese elukvaliteeti.

Värisemist liigitatakse selle välimuse, põhjuse ja kaasnevate tegurite alusel. Peamised värisemise tüübid on järgmised.

  • Rahutreemor: esineb, kui mõjutatud kehaosa on rahuolekus, ja kaob tahtlike liigutuste ajal.
  • Aktsiooni- ehk tegevusega seotud treemor: esineb tahtlike liigutuste ajal ja seda saab jaotada
    • asenditreemoriks, mis avaldub kindla asendi hoidmisel raskusjõu suhtes;
    • liigutustega seotud treemoriks, mis esineb tahtlike liigutuste ajal;
    • isomeetriliseks treemoriks, mis esineb lihaste kokkutõmbumisel ilma liikumiseta.
  • Ülesandespetsiifiline treemor: esineb konkreetsete ülesannete (nt kirjutamine või kõnelemine) ajal.

Treemori põhjused

Värisemist võivad põhjustada erinevad haigused.

  • Füsioloogiline värisemine: normaalne, väikese amplituudiga treemor, mida esineb kõigil. Seda võivad süvendada stress, väsimus või stimulandid.
  • Parkinsoni tõbi: neurodegeneratiivne häire, mida iseloomustavad rahutreemor, bradükineesia, jäikus ja posturaalne ebastabiilsus.
  • Essentsiaalne treemor: progresseeruv ja sageli pärilik seisund, millega kaasneb aktsioonitreemor, mis mõjutab peamiselt käsi, pead ja häält.
  • Düstooniline treemor: seotud liigutushäire düstooniaga, mis põhjustab tahtmatuid lihaskontratsioone ja ebanormaalseid kehaasendeid.
  • Tserebellaarne treemor: põhjustatud väikeaju kahjustuste või talitlushäirete poolt, sageli on tulemuseks kavatsuslik treemor (süveneb sihtmärgi lähenemisel).
  • Ravimitest põhjustatud treemor: teatud ravimid (nt liitium, antidepressandid või epilepsiavastased ravimid) võivad põhjustada värisemist.
  • Ainevahetushäired: treemorini võivad viia näiteks kilpnäärmehaigused, hüpoglükeemia või maksa-/neerupuudulikkus.
  • Mürgid: treemorit võivad põhjustada raskmetallid (nt elavhõbe, plii) või teatud mürgid.

Diagnoosimine

Treemori diagnoosimine hõlmab põhjalikku hindamist.

  • Meditsiiniline anamnees: sümptomite, alguse, progresseerumise ja võimalike vallandajate või süvendavate tegurite hindamine.
  • Neuroloogiline läbivaatus: treemori iseloomu hindamine, kaasnevate neuroloogiliste nähtude hindamine ja teiste liigutushäirete välistamine.
  • Uuringud ja analüüsid: vereanalüüsid, kuvauuringud (nt kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia) või elektrofüsioloogilised uuringud võivad olla vajalikud alushaiguse tuvastamiseks.
  • Treemori analüüs: täppismeditsiinilised meetodid, nagu akseleromeetria või elektromüograafia, annavad kvantitatiivseid andmeid värisemise iseloomu kohta.

Ravi

Värisemise raviviis sõltub põhjuslikust haigusest ja raskusastmest.

  • Ravimid:
    • Parkinsoni tõbi: levodopa, dopamiini agonistid, MAO-B inhibiitorid või antikolinergilised ravimid.
    • Essentsiaalne treemor: propranolool, primidoon, topiramaat või gabapentiin.
    • Muud treemorid: põhjushaigust sihtivad ravimid (nt antitüreoidravimid, botulismitoksiini süstid).
  • Peaaju süvastimulatsioon: kirurgiline protseduur, mille käigus implanteeritakse elektroodid spetsiifilistes ajupiirkondades ebanormaalse neuraalse aktiivsuse moduleerimiseks.
  • Fokuseeritud ultraheli: mitteinvasiivne tehnika, mille korral kasutatakse fokuseeritud ultrahelilaenguid värisemist põhjustavate ajupiirkondade sihtimiseks ja moduleerimiseks.
  • Rehabilitatsioon ja abivahendid: füsioteraapia, tegevusteraapia ja abivahendid (nt raskendatud söögiriistad, randmeraskused) aitavad leevendada värisemist ning parandada igapäevast toimetulekut.
  • Elustiilimuutused: treemori vallandajate (nt kohv, stress) vältimine, lõõgastustehnikate harjutamine ning keskkonna kohandamine võivad aidata kontrollida värisemist.

Toimetulek ja tugi

Värisemisega elamine võib olla keeruline ning inimesed võivad kogeda emotsionaalset düstressi, sotsiaalset eraldatust ja funktsionaalseid piiranguid.