Füsioteraapia, kiropraktika

Järjest enam jõuab füsioterapeudi konsultatsioonile murelikke lapsevanemaid, kelle lapse motoorne areng esimesel eluaastal on hilistunud või ei kulge motoorsete oskuste omandamine tavapärases järjekorras. Sellises olukorras on abiks objektiivne hindamismeetod, mis lisaks motoorsetele oskustele hindab ka liigutuste kvaliteeti. Selliseks hindamismudeliks on Põhjamaades populaarne SOMP-test.

SOMP-test (the Structured Observation of Motor Performance) on loodud enneaegsete ja ajaliselt sündinud 2-10-kuuste laste motoorse arengu taseme ja kvaliteedi hindamiseks.

Test sai alguse Rootsi füsioterapeudi Kristina Perssoni kliinilisest praktikast.

Lapse hindamise aluseks on spontaansed ja tahtlikud liigutused. Testi eesmärk on teha kindlaks lapse kõrgem motoorse soorituse tase ning leida kõrvalekaldeid motoorse soorituse kvaliteedis. Hindamise tulemused aitavad lihtsustada otsustamist teraapiavajaduse üle ja on olulised edasise tegevuse planeerimiseks. Liigutuste halvem kvaliteet näitab suuremat riski arenguhäirete kujunemiseks.

Varasem liigutuste kvaliteedi hindamine aitab leida lapsed, kes vajavad regulaarselt füsioteraapiat ja füsioterapeudi süstemaatilist jälgimist.

Kuidas testi tehakse?

Testi protokoll koosneb detailsest motoorse soorituse kirjeldustest. Kirjeldused on koostatud viie põhiasendi kohta – selili, kõhuli, istudes, seistes, liikudes – kirjeldatakse ka peenmotoorikat. Esimese kahe põhiasendi kirjeldused on jaotatud omakorda eri kehaosade – pea, ülajäsemed, kehatüvi, alajäsemed – ja nende liikumise iseloomustusteks, ülejäänud kolme põhijaotuse kirjeldustes käsitletakse keha tervikuna. Peenmotoorika skaala keskendub käte ja sõrmede liigutustele. Nimetatud kirjeldused on grupeeritud nn tõusva arenguskaalana, pidades silmas lapse motoorse normarengu printsiipe.

Protokollis on kokku 12 skaalat. Motoorse soorituse kvaliteet sõltub mitmetest asjaoludest, näiteks imiku motiveeritusest liikuda, kognitiivsetest faktoritest, lihastoonuse kvaliteedist ja posturaalkontrolli arengust. Kõrgeim võimalik tulemus motoorse arengu taseme skaalal on 72 punkti, kõrvalekallete skaalal 24 punkti. Saadud tulemuste objektiivseks hindamiseks on loodud protsentiilide tabelid. Võrreldes hindamistulemusi protsentiilide tabeli andmetega on võimalik teha järeldusi lapse arengu kohta võrdluses eakaaslastega. Edasise tegevuse planeerimisel, sõltuvalt saadud hindamistulemustest, on oluline lähtuda igast lapsest individuaalselt. Näiteks laps, kelle motoorse soorituse kvaliteet on madal (kõrvalekallete punktisumma on suur), vajab kindlasti füsioterapeutilist sekkumist.

Teenus koosneb kahest visiidist, esimesel korral teostatakse test ning teisel tõlgendatakse testi tulemusi ning pannakse paika edasine tegevuskava.