Ekspert selgitab: ülitundlikkus lastel ja täiskasvanutel – kuidas ja kes saab aidata?
Terminit “ülitundlikkus” kasutatakse tihti, kui räägitakse lapse tundlikkusest mürale, valgusele, puudutusele, teatud materjalidele jne. Mis ikkagi ülitundlikkus täpselt on ning kuidas see lastel ja täiskasvanutel väljendub, selgitab Confido Meditsiinikeskuse tegevusterapeut Heldi McCaskill.
Õigem oleks kasutada terminit “sensoorne üle-vastuvõtlikkus”, mis on üks sensoorse töötlemise häirete alatüüpidest. Peale nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise ja puutetundlikkuse, on meil veel süvatundlikkus, tasakaalumeel ja sisetundlikkus – läbi nende meelte oleme sensoorselt stimuleeritud. Kui lapsel on sensoorne üle-vastuvõtlikkus, siis on ta tundlikum sensoorsele stimulatsioonile kui enamus inimesi. Tema keha tunneb liiga kergesti või liiga intensiivselt. Seetõttu võib tal tekkida võitle-põgene-tardu reaktsioon, mis väljendub teistsuguses ning võib-olla isegi keerulises käitumises teatud keskkondades ning tegevustes. Aga lisaks sensoorsele üle-vastuvõtlikkusele on veel teisigi sensoorse töötlemise häire alatüüpe, sealhulgas sensoorne ala-vastuvõtlikkus, düspraksia ja sensoorse eristamise häire.
Kuidas sensoorseid häireid tuvastada ja toimetulekut parandada?
Sensoorsete eripärade ja võimaliku häire välja selgitamiseks tuleb läbida põhjalik hindamine vastava väljaõppe saanud spetsialisti poolt, näiteks tegevusterapeut, kes on läbinud täienduskursusi. Hindamine sisaldab nii intervjuud, standardiseeritud küsimustike täitmist kui ka vaatlusi. Pärast hindamist on võimalik täpsustada, miks lapsel igapäevaelus teatud raskused on (mis sensoorse töötlemise alatüüp kõige täpsemalt sobitub). Seejärel on võimalik pakkuda sensoorse integratsiooni teraapiat ja seotud sekkumisi, mis vastavad lapse (ja pere) vajadustele ning eesmärkidele.
Kindlasti käib teraapia juurde psühhoharidus nii vestluste kui ka lugemismaterjalide kaudu. Sensoorse integratsiooni teraapia toimub tavapäraselt sensoorselt-küllatunud keskkonnas, kus terapeut juhib last läbi mänguliste tegevuste. Teraapiavahenditena kasutatakse eesmärgipäraselt erinevaid kiikesid, ronimisseinu, batuute, erinevaid tekstuure jne. Lisaks teraapiaruumidele on võimalik ka kasutada kodust keskkonda ning vaba aja veetmise kohti. Läbi nende seansside aktiveeritakse erinevaid meeli selliselt, et närvisüsteem ei satu võitle-põgene-tardu seisundisse. See tähendab, et lapse närvisüsteem saab kogetut vastu võtta, organiseerida ja valida reaktsiooni, mis on normipiires. Lisaks on võimalik kasutada erinevaid praktilisi strateegiaid, et laps ja lapse lähedased oleksid teadlikumad sensoorsetest vajadustest ning saaksid rakendada toetavaid meetmeid enne kui olukord muutub raskeks.
Samuti on võimalik kaardistada erinevaid etappe ning kõrvutada neid tegevuste, keskkondade või abivahenditega, mis toetaksid lapse stabiilsust. Näiteks kui lapsel on sensoorne üle-vastuvõtlikkus, siis saab päevakavasse planeerida tegevusi, mis aitavad tal ennast maandada pärast koolipäeva ja enne õhtusi peretoiminguid. Samuti saab kasutada vahendeid koolis ja kodus, mis vähendavad sensoorse stimulatsiooni intensiivsust. Kui laps hakkab kogema positiivseid elamusi teraapiaruumis või läbi muude lahenduste, siis võib käitumuslike tagajärgedena paraneda näiteks tähelepanu, meeleolu, koordinatsioon, peenmotoorika või väheneda tegevuste vältimine ja suureneda enesehinnang ning -tõhusus.
Kas ülitundlikkus võib esineda ka täiskasvanutel?
Sensoorse töötlemise häired esinevad terve elukaare jooksul, kuigi teadlikkus sellest on üsna hiljutine. Lisaks autismispektri ja aktiivsus-tähelepanuhäirete seostele, on leitud sensoorseid probleeme teistegi vaimse tervise murede puhul, näiteks ärevus, depressioon, obsessiiv-kompulsiivne häire, söömishäired, isiksushäired, psühhootilised häired ja trauma.
Sensoorseid probleeme võib esineda ka ilma nende ülaltoodud diagnoosideta ja samas võivad sensoorsed probleemid olla osaliselt põhjuseks teatud vaimse tervise raskuste puhul. Näiteks on teismelisel raskusi ärevusega, kuid ärevuse sümptomeid tekitavad kohanemisraskused uue kooliga, kus on liiga palju sensoorset stimulatsiooni, mida teismeline ei suuda tõlgendada ja mille tagajärjel teeb ta vigu. Teise näite saab tuua täiskasvanu põhjal, kellel on depressioon, kuna ta on sotsiaalselt isoleeritud, sest ta väldib teatud motoorseid tegevusi, mis on tema jaoks liiga keerulised ning toovad kaasa läbikukkumist.
Teismelised ja täiskasvanud on tihti kasutusse võtnud muud strateegiad, mistõttu sensoorsed raskused ei väljendu neile endile ega teistele nii selgelt. Samas võivad need strateegiad olla otseselt tervist kahjustavad (näiteks alkoholi ületarbimine, enesevigastamine). Samuti ei kao sensoorsed vajadused ja nendest tulevad raskused ära.
Kuidas täiskasvanuid aidata?
Ka teismeliste ja täiskasvanute puhul on võimalik läbida põhjalik hindamine ja selle tulemusele vastav teraapia. Kui hindamisel tuvastatakse, et sensoorne integratsioon on väljapool norme, saavad nad tihti aru, et nende eluvalikud on olnud mõjutatud sensoorse töötlemise häirest ning põhjus ei ole nö kummalises eripäras, vaid hoopis närvisüsteemi teistsuguses toimimises. Lisaks psühhoharidusele on teismeliste ja täiskasvanute puhul enim levinud eneseregulatsiooni strateegiate arendamine/õpetamine, k.a. sobilike tegevuste kaasamine igapäevaellu, ja abivahendite kasutusele võtmine. Näiteks saab täiskasvanu kasutada võimlemispalli kontoris selliselt, et tema süva- ja puutetundlikkus ning tasakaalumeel on reguleeritud, mis omakorda toetab tema võimekust keskenduda ja planeerida edasisi töötegevusi. See võimekus omakorda loob töörahulolu ning toetab inimese eneseteostust.
Esimese sammuna nii laste kui teismeliste ja täiskasvanute puhul tuleks leida vastava väljaõppe saanud spetsialist ning broneerida aeg sensoorse integratsiooni hindamisele.
Vaata lisaks:
Tegevusterapeudi konsultatsioon ja teraapia