Uneapnoe ei ole ainus uneaegse hingamishäire põhjustaja Jaga

Oleme harjunud võrdsustama uneaegseid hingamishäireid uneapnoega, kuid kopsuarsti jaoks on see teema laiem. Unemeditsiin on multidistsiplinaarne valdkond, kus uneaegsete hingamishäirete käsitlusega tegelevad ja sageli teisese arvamuse andjad on just pulmonoloogid. Euroopa Uneuurijate Seltsi poolt hiljuti avaldatud klassifikatsiooni järgi võib uni olla häiritud seni diagnoosimata või alaravitud bronhiaalastma, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) või hingamispuudulikkust põhjustava neuroloogilise haiguse tõttu. Lihtsalt norskamine ja muud häälitsused on toodud välja eraldi sümptomitena. Uneaegne hingamishäire on haigusseisund, millega kaasneb une ajal piiratud õhuvool kopsudesse ja mis viib seetõttu hapniku taseme veres madalamaks. Üle 90% uneaegsetest hingamishäiretest on seotud kopsude ventilatsiooniga. Uni mõjutab hingamist mitmel erineval viisil – reguleerib tsentraalselt hingamist, kopsufunktsiooni ja lihaste kokkutõmbumist. Mida raskem on haigus, seda suurem on unehäirete esinemise tõenäosus.

Esinemissagedus

Viimase 20 aasta jooksul on täheldatud uneapnoe esinemise selget tõusu. See arvatakse olevat vähemalt 10% meestel ja 5% naistel. Eestis võib olla üle 20 000 uneapnoe ravi vajava patsiendi. Bronhiaalastmat ja KOKi arvatakse kumbagi esinevat 4-7 % elanikkonnast.

Uni mõjutab hingamist mitmel erineval viisil – reguleerib tsentraalselt hingamist, kopsufunktsiooni ja lihaste kokkutõmbumist.

Rasvtõbi ja rasvtõvega seonduv hüpoventilatsiooni sündroom on samuti tõusutrendiga. Neuroloogilisi haigusi ja kopsufibroosi esineb vähem. Mehed on sagedasemad norskajad, kuid alates 50. eluaastast võrdsustuvad naised norskamise osas meestega. Seoses mootorsõidukijuhi tervisetõendi väljastamise korra muutmisega on viimasel ajal täheldatud enam raskeid haigusjuhtumeid. Probleemiga harjunud uneapnoehaige enamasti ise endal terviseprobleemi ei näe. Kas inimesed ei oska unega seonduvat kaevata, sest on olukorraga harjunud või ei oska arstid küsida?

Diagnostika

Uneaegse hingamise registreerimiseks on mitmeid võimalusi: pulssoksümeetria, õhuvoolu kiiruse mõõtmine ninas ja suus, õhuvoolu mõõtmine termistori abil ninas ja suus, rindkere liikuvuse mõõtmine (rindkerel ja kõhul), pletüsmograafia, norskamise heli registreerimine mikrofoni või piezo-elektroodiga, hingamisliigutuste mõõtmine maos või söögitorus asuva õhuvooluanduriga, CO2 määramine väljahingatavas õhus, transkutaanne kapnograafiaga, arteriaalse vere gaaside analüüs jne. Järjest enam uuringuid tehakse ambulatoorselt ehk patsiendi kodus. Ainuüksi une reguleerimisest on vähe abi, kombineeritakse erinevaid ravimeetodeid. Oluline on senise elustiili muutmine: kehakaalu langetamine, harvem kehakaalu tõstmine; teadaolevate allergeenide vältimine; suitsetamise lõpetamine; alkoholi tarbimise piiramine; uinutite ja sedatiivsete ravimite tarvitamise piiramine. Samuti soovitatakse vältida selili magamist ja vajadusel kasutada selle saavutamiseks abivahendeid. Ravi määramisel lähtutakse patsiendi individuaalsest võimekusest ja vajadusest. Ülemiste hingamisteede kirurgilise patoloogia korral suunavad kopsu- ja unearstid patsiendi kõrva-nina-kurguarsti või näo-lõualuukirurgi vastuvõtule, markantse uneaegse hüpoventilatsiooni korral kaalutakse bariaatrilise kirurgia võimalust. Kergematel juhtudel on vaja aga hambumuse ja lõualuude asetsuse korrigeerimiseks hambaarsti konsultatsiooni. Haigete nõustamisega tegelevad eriväljaõppe saanud pulmonoloogiaõed. Ravitöösse on kaasatud patsient ja tema lähedased, toitumise nõustaja, suitsetamisest loobumise nõustaja, füsioterapeut ja kliiniline psühholoog. Vahel osutub vajalikuks interdistsiplinaarne käsitlus.