Meie inimesed. Psühholoog Lauri Pihkva
Kuidas hoiab psühholoog ise enda vaimset tervist? Milliseid nippe ta kasutab, et tänapäeva kiires ja stressirohkes elukeskkonnas tasakaalu jääda? Omaenda elukogemust avab Confido psühholoog Lauri Pihkva.
Saame natuke paremini tuttavaks. Kes Sa oled? Millised on sinu rollid tööl ja eraelus?
Tööl olen psühholoog. Confidos töötan peaasjalikult inimestega, kel on mingitpidi kokkupuude sõltuvushäiretega – kas siis inimesel endal või tema lähedasel. See on Eesti mõistes päris haruldane roll, sest mulle teadaolevalt ei olegi Eestis teistes sõltuvusega tegelevates raviasutustes eriti palju psühholooge. Tavaliselt on olemas psühhiaatrid ja sõltuvusnõustajad (üks või heal juhul kaks neist), aga Confidos on lisaks ka psühholoogi tasand – pakume sellist laiapõhjalisemat sõltuvusravi.
Eraelus aga on minu jaoks väga oluline lapsevanema roll. Olen isa kahele tütrele ja see on mind väga palju õpetanud. Näiteks olen õppinud, et lapsed järgivad su eeskuju, aga mitte su nõuandeid. Jälgin end väga hoolega, et ma ei annaks halba eeskuju. Alati kui tekib tahtmine midagi teha, mida lastele ei soovitaks, jätan selle tegemata. Näiteks jätsin sellepärast suitsetamise maha – et mitte halba eeskuju anda – ja püüan ka üldiselt hoida tervislikke eluviise nii toitumise kui ka liikumisega.
Miks ja kuidas sai Sinust psühholoog?
See lihtsalt tundus mulle huvitav. Minu esimene huvi oli tegelikult militaarpsühholoogia, tegin sel teemal ka oma lõputöö. Plaanisin isegi kaitseväkke astuda ja missioonile minna, et saaksin sõjaväelastest paremini aru. Aga elu tegi oma korrektuurid, sündis laps, militaarpsühholoogia õpingud oleks paratamatult viinud Eestist ära, seda ma aga uues olukorras enam ei tahtnud ning sattusingi tööle psühholoogiks hoopis vanglasse.
Vanglas selgus, et see töö lihtsalt sobib mulle. Avastasin endas täiesti uutmoodi empaatiavõime – kuidagi mul õnnestus mõista inimesi, keda on väga lihtne hukka mõista. Viimased kuus aastat töötasin ainult seksuaalkurjategijatega, kellega ei olnud keegi enne mind üldse ei tahtnud koostööd teha. Aga mul see kuidagi õnnestus ning siis tekkis juba missioonitunne – kuna neid inimesi, kes seda tööd teha suudavad, on nii vähe, siis ma lihtsalt pidin seda tegema.
Selles töös oli põhiline küsimus fookuse seadmises. Me saame mitte aktsepteerida seda, mida inimene on teinud, ehk me ei pruugi ta tegusid heaks kiita, aga samal ajal me saame mõista, et isegi väga hirmsate tegude taustal on tihti üldinimlikud motiivid. Põhimõtteliselt ei erine need inimesed teistest inimestest. Nende tegude taga on tihti väga halbade asjaolude kokkulangemine, neil inimestel on üldjuhul väga keeruline taust. Nad ei vahel teagi, mis on normaalne elu. Mitu põlvkonda alkoholismi, vaimset ja füüsilist vägivalda – kõike seda teades on võimalik konteksti arvesse võtta ning suhelda inimesega kui inimesega, jättes tema teod selleks hetkeks kõrvale.
Sõltlastega on natuke sarnane lugu – hästi lihtne on neid hukka mõista, tembeldada joodikuks või alkohoolikuks. Aga igal inimesel on alati põhjused, miks ta on seal, kus ta on. Neid põhjuseid tuleb mõista ja nendega tegeleda, mitte ainult joomise kui faktiga.
Sinu põhiteemad on sõltuvushäired ning negatiivsete emotsioonide juhtimine. Miks?
Minu esimene töökoht oli Tartu vanglas, kus tuli tihti nõustada ka sõltuvushäiretega inimesi. Aga tollal olin ma ise suitsetaja, seega samuti sõltlane. Ja siit tekkis teatav enesekriitika – teisi õpetad, aga ise mahajätmisega hakkama ei saa.
Nii ma siis tõin materjalid endale koju, võtsin asja punkt punkti haaval ette ning hakkasin iseendaga tegelema. Ja saingi enda sõltuvusest võitu! Nii et suitsetamise mahajätmine on mulle olnud väga hariv.
Vanglas kasutatakse sõltuvusprobleemiga tegeledes sarnaseid grupitöö metoodikaid nagu mujalgi. Need on samm-sammulised juhendid, mida järgides on hea ja efektiivne sõltuvusprobleemiga tegeleda. Jalgratast pole vaja leiutada. Psühholoogi või kogemusnõustaja roll on toetada inimest nende õpetuste järgimisel, aga kui oled seda ka omal nahal proovinud, aitab see klienti paremini mõista. Suitsuisu ei ole naljaasi – lihtsam on jätta õhtusöök söömata kui suits tegemata! Ka statistika kinnitab, et mahajätmise protsendid on üsna sarnased alko- ja narkosõltuvusega.
Stressijuhtimise oskuste järele on aga lihtsalt tänapäeval väga aktuaalne vajadus. Stressi ja pinget on inimestes nii palju. Linnakeskkond ja tänapäevane elutempo lihtsalt ei ole inimesele loomulik keskkond. Meie närvisüsteem ei ole sellega kohanenud, evolutsioon lihtsalt ei toimu nii kiiresti.
Inimesed ei sattu psühholoogi juurde kunagi siis, kui kõik on hästi, vaid pigem vastupidi. Kuidas Sa hoiad iseennast inimeste muredega liiga kaasa minemast ning ise negatiivsetesse mustritesse sattumast?
Läbipõlemised on ka psühholoogide seas üsna levinud. Mina lihtsalt katsun suhtuda klientide lugudesse ratsionaalsusega. See ei tähenda, et ma ei hooli, vaid et ma hoian rollierisust – püsin psühholoogi kingades.
Üks hea nipp end ümber lülitada on töölt koju jalutada – jätta tööasjad töö juurde. Ma näiteks tulen seetõttu tihti tööle elektritõukerattaga – kohale saan hommikul kiiresti, aga koju jalutan, ratas käekõrval. Nii et kui sa näed kedagi jalutamas, elektritõuks käe kõrval, siis see suure tõenäosusega olen mina. ????
Hiljuti läksin ka uuesti mindfulness’i kursusele, et tehnikaid värskendada. Ma ei ole suur mediteerija, aga väikesed praktikaid – hingamisharjutusi, tähelepanuharjutusi – teen küll iga päev. Näiteks aeg-ajalt võtan oma kabinetis hetke ning püüan leida mõne detaili, mida ma varem pole märganud. See koondab mõtted uutele radadele, kutsub aju rahunema.
Üks nipp on mul veel, mida kõigile soovitan: pange endale nt kolm korda päevas meeldetuletus, et vaataksid oma asendi üle. Kas õlad on vabad või tassid mingit pinget endaga kaasas? Kas hambad on kokku surutud või on lõug vaba? Kui avastad, et kuskil on pinge, lase see vabaks. See aitab õppida ennast kontrollima. Sa ei saa olla väga pinges ja väga rahulik korraga – kui võtad füüsiliselt rahuliku oleku, tuleb vaimne seisund järele. Oma mõtteid ja emotsioone kontrollida on keerulisem kui keha kontrolliga, aga kui ühtpidi ei saa, siis teeme teistpidi ning muudame siis kõigepealt keha. Alguses teed seda meeldetuletuse peale, siis muutub see ühel hetkel harjumuseks. Ma võin lubada, et enesetunne muutub paremaks, elu muutub rahulikumaks!
Kui hästi keskmisel Eesti inimesel praegu läheb keskmise psühholoogi pilgu läbi? Millist nõu Sa talle annaksid?
Kui ma saaks ühe asja muuta, siis ma tõstaksin enesejälgimise või eneseteadlikkuse oskust. Tavaline elu on selline, et stress ja pinge käivad alati lainetena. Emotsioonid tulevad ja lähevad ning on alati osa meie elust. Aga me peaksime suutma aru saada, kui stressitase tõuseb liiga kõrgeks. Paljud meist on kõrge stressitasemega nii harjunud, et ei saa enam arugi, mis tunne on see, kui parasjagu stressi ei ole. Kui ma vahel näen, et inimene ärritub juba lihtsaimategi küsimuste peale, siis tema stressitaseme keskmine on ilmselgelt liiga kõrgele tõusnud….
Millised hobid või harrastused Sul on, millega vaba aega sisustad ja enda stressitaset kontrolli all hoiad?
Ma olen hästi liikuva ja aktiivse eluviisiga, mis on nii füüsilise kui ka vaimse tervise seisukohast hästi oluline. Jalutan, jooksen, sõidan rattaga, purjetan, õpin purjelauda. Kui saab, sõidan lumelauaga ka. Mul on alati paar raamatut pooleli, üks erialane ja midagi lihtsamat lisaks – tavaliselt ilukirjandust. Aju vajab vaheldust!
Milline on see üks esivanemate tarkus, mille järgi Sina elad ja teistele soovitad?
„Kõik, mida mul on eluks vaja, õppisin ma lasteaias,“ ütleksin seepeale ühe raamatu sõnadega. Enamik eluks vajalikke oskusi ei tule akadeemilisest ringkonnast, vaid sinu päritolukodust. Minu jaoks on see märksõna võib-olla inimestega arvestamine, teise inimese austamine. Vahel on hea loobuda mõnest egoistlikust valikust, pidades silmas ühiskonna hüve. Me elame ühiskonnas, meil on reeglid ning selleks peame kõik nende ühiste reeglite järgi mängima. Koos toimetades ja heades suhetes oleme kõik õnnelikumad.
Ma usun ka, et kõik, mis sa teed, tuleb sulle ka tagasi. Nii et kui sa käitud nagu siga, saad sa selle varem või hiljem tagasi, aga sama käib ka hea kohta – pikas plaanis tekib tasakaal. Nii et hea olla tasub isegi egoistlikust kaalutlusest lähtudes – sest kõik hea tuleb ju sulle tagasi. ????
Lauri Pihkva
Psühholoog