Kliiniline psühholoog seletab: mida kujutab endast obsessiiv-komplusiivne häire? Jaga

Sundmõtted põhjustav psüühikahäire võib viia eraldumiseni ja käib sageli paaris depressiooniga. Obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundhäire on ärevushäirete gruppi kuuluv psüühikahäire, mille peamised sümptomid on pealetükkivad mõtted ja korduvad käitumismustrid. Tavaliselt on tegu aeglaselt areneva ja ravi puudumisel ka pikalt kestva häirega, rääkis Confido Vaimse Tervise keskuse kliiniline psühholoog Margus Laurik. Sundhäire algab tavaliselt noorukiea lõpus või varases täiskasvanueas ja selle esinemissagedus on umbes kolm protsenti elanikkonnast. Kõnealust häiret esineb vähem kui mõnda muud ärevushäiret, näiteks sotsiaalfoobiat, üldistunud ärevust või paanikahäiret. Kuna sundmõtted ei ole väljapoole paista ja sundkäitumist suudetakse enamasti varjata, siis võib see probleem jääda teistele märkamatuks. Obsessiiv-kompulsiivne häire esineb sageli koos teiste psüühikahäiretega, nendest kõige sagedasem on depressioon.

Tahtmatud korduvad mõtted

Obsessioonid ehk sundmõtted on häiriva sisuga mõtted, mis tungivad teadvusesse tahtmatult ja korduvalt. Kuigi sundmõtteid võib olla Lauriku sõnul väga erinevaid, on levinumad nendest seotud määrdumise või nakatumisega, kahtlemise, sümmeetriavajaduse, agressiivsete või seksuaalsete kujutlustega. «Näiteks võib tekkida hirm, et enda hooletus põhjustab raskeid tagajärgi nagu vargused, kaotamised, tulekahju. Kuna sundmõtted tekitavad ärevust ja näivad ohtlikena, püüab inimene neist vabaneda.

Sagedased rituaalsed teod on pesemine, kontrollimine, sümeetriline asjade sättimine, tegevuste kordamine.

Kompulsioonide ehk sundkäitumise obsessiiv-kompulsiivse häire teine tuntud pool. «Tegevuste eesmärk on ärevuse vähendamine ja sundmõtetest tekitatud ohutunde neutraliseerimine. Lühiajaliselt võivad sundkäitumised ärevust leevendada ning nende tegemata jätmine võib ärevust suurendada,» seletas Laurik. Sagedased rituaalsed teod on pesemine, kontrollimine, sümeetriline asjade sättimine, tegevuste kordamine, toob psühholoog välja. Sundkäitumine võib olla ka mentaalne, näiteks palvete lugemine, sõnade kordamine, arvutamine või turvaliste kujutluspiltide meenutamine. Palju võib esineda ka sundmõtetega seotud teemade, kohtade, tegevuste vältimist.

Puudub erinevus reaalsuse ja sundmõtete vahel

Sundhäire koormab inimest ennast ja tema lähedasi. Sümptomid tekitavad suhetes pingeid ja võivad viia eraldumiseni. Häiritud võib olla töövõime, aga ka vaba aja tegevused. «Ebameeldiva sisuga spontaanseid mõtteid võib igal inimesel tekkida, aga mis teeb mõttest himutavad ja korduvad sundmõtted, on hinnangud, mida neile omistatakse,» rääkis Laurik.

Sundhäire koormab inimest ennast ja tema lähedasi.

Näiteks võib inimene arvata, et mõte viib ta soovimatute tegudeni või selline mõte näitab, et ta ei ole hea inimene või et spontaanseid mõtteid peab suutma kontrollida, seletas ta. Lisaks taolistele hinnangutele on ka sundkäitumised häiret säilitavaks teguriks. «Sundkäitumise abil halva tagajärje «ära hoidmisega» ei mõista inimene, et sundmõtted on kõigest vaimsed sündmused, mis reaalsust ei mõjuta,» sõnas Laurik. Teraapiatest kõige enam kasutatakse sundhäire raviks kognitiiv-käitumisteraapiat. Selles teraapias tuvastatakse ja kõrvaldatakse häiret säilitavaid mõtte- ja käitumismustreid. Kujundatakse ümber pealetükkivate mõtete taga olevaid hinnanguid, mis mõtted nii hirmutavaks teevad. Tööd tehakse rituaalsete käitumismustrite vähendamiseks ja õpitakse paremaid viise ärevusega toimetulekuks. Broneerin aja Ilmunud Postimehe Terviseportaalis, 15.02.2019.