Déjà vu – tundmatu ja ootamatu seisund
Dr Toomas Toomsoo, Confido neuroloog
Kummaline tunne, et olete varem selles kohas juba olnud või sellist asja juba enne teinud. Kas olete midagi sellist kogenud? Kui jah, siis see on déjà vu – paljude jaoks mõistatuslik nähtus.
Mis on déjà vu ja kust see tuleb?
Déjà vu on prantsuskeelne termin, mis tähendab „juba nähtud“. Déjà vu on tunne, et olete juba varem mingis kohas või olukorras olnud, kuigi teate, et te tegelikult ei ole. See tunne on mööduv ja seda võib esile kutsuda mis tahes asi, alates kohast ja inimesest kuni lõhnadeni. Déjà vu’d peetakse sageli mingiks eelteadvuseks. Romaanides ja luuletustes on selle nähtuse seletusteks reinkarnatsioon, unenäod, orgaanilised tegurid ja alateadlikud mälestused.
Psühhiaatrilistel patsientidel on déjà vu fenomeni täheldatud sagedamini seoses ärevushäiretega ja samuti derealisatsiooni/depersonaliseerumise all kannatavatel inimestel. Tundub, et nii tervetel kui ka neuroloogiliste ja psühhiaatriliste haigustega inimestel on déjà vu fenomeni allikas oimusagara piirkond, kuid selle nähtuse täpne mehhanism on siiski veel teadmata.
Déjà vu’le tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka filosoofilisest ja religioossest vaatenurgast. Déjà vu on ikka veel mõistatus, mida saab avada ainult multidistsiplinaarse lähenemise abil neuroloogide, ajuteadlaste, psühhiaatrite ja eksperimentaalpsühholoogide koostöös.
Déjà vu ajalooline taust ja tähendus kirjanduses
Esimest korda mainis déjà vu’d umbes 400. aastal pKr püha Augustinus, kes kasutas selle kohta väljendit falsae memoriae. Hoolimata varasemast esinemisest kirjanduses, hakati sellele fenomenile meditsiinilist tähelepanu pöörama alles 1844. aastal, mil psühhiaater Arthur Ladbroke Wigan nimetas seda eeleksistentsi tunnetuseks. Termini déjà vu leiutas F. L. Arnaud 1896. aastal, püüdes kajastada selle tekkelist ebakindlust. Déjà vu’st on mitmeid subjektiivseid kirjeldusi proosas ja luules, sealhulgas on seda kirjeldanud Walter Scott, Charles Dickens, Lev Tolstoi, Marcel Proust ja Thomas Hardy. Võib-olla kõige sisukam kirjeldus, mis puudutab subjekti püüet kogemust ette näha ja kontrollida, on Joseph Helleri teoses „Catch-22“.
Déjà vu esinemissagedus
Erinevatele teadusuuringutele tuginevalt on umbes 60–70% tervetest inimestest mingil hetkel oma elus déjà vu’d kogenud. Arvatakse, et enamiku neist juhtudest vallandab visuaalne sisend, kuid selle võivad vallandada ka sõnad. Samuti on leitud, et see mõjutab enamasti inimesi vanuses 15–25 aastat, ja neid, kellel on kõrgem haridus, kes reisivad ning kes mäletavad oma unenägusid. Samuti on leitud, et déjà vu’d kogetakse sagedamini nädalavahetustel või õhtuti.
Déjà vu ja mäluga seotud seisundid
Déjà vu on mäluga seotud anomaalia, millel on palju sarnaseid esinemisviise: déjà entendu (juba kuuldud), déjà éprouvé (juba kogetud, tunnetatud, proovitud), déjà fait (juba tehtud), déjà pensé (juba mõeldud), déjà raconté (juba jutustatud, räägitud), déjà senti (juba emotsionaalselt tunnetatud), déjà su (juba teada – intellektuaalselt), déjà trouvé (juba leitud, kohatud), déjà vécu (juba läbi elatud, täielikult kogetud või tervikuna meelde tuletatud) ja déjà voulu (juba soovitud). Seevastu jamais vu (hoolimata sellest, et inimene teab, et on juba olnud peaaegu samas olukorras, ei tunnista ta seda siiski sellisena) on nähtus, mis on täielik vastand déjà vu’le.
Mitteametlikult võiks déjà vu jagada kahte vormi, millest esimene esineb tervetel inimestel ning teine on seotud erinevate psühhiaatriliste ja neuroloogiliste seisunditega, millest üks raskemaid on epilepsia.
Déjà vu on tavaliselt seotud meeldivate tunnetega, déjà vecu aga enamasti hirmu ja ärevusega.
Teine huvitav leid, mis on andnud täiendavat ainest uuteks uuringuteks, on psühhootiliste sümptomite ilmnemine patsiendil, kellel tekkisid need pärast Salvia divinorum’i, Lamiaceae sugukonda kuuluva hallutsinogeense taime suitsetamist. Pärast esialgsete paranoia- ja paanikasümptomite taandumist jäid déjà vu kogemused ja patsient teatas neist märkimisväärse aja möödudes peale salvia toime eeldatavat lõppemist. Pärast teiste võimalike déjà vu kogemuste põhjuste välistamist jõuti järeldusele, et patsiendi déjà vu kõige tõenäolisemaks põhjuseksoli salvia.
Uuemate uuringute põhjal on välja pakutud, et déjà vu kogemused ei pruugi olla märk aju patoloogilisest seisundist, vaid pigem normaalne igapäevaelu nähtus. Kõigele vaatamata ollakse endiselt üksmeelel, et déjà vu on püsivam patsientidel, kellel esinevad need kogemused lihtsate osaliste krambihoogude osana.
Mis põhjustab déjà vu’d?
Selle kohta on mitmeid teooriaid, kuid kõige tõenäolisem seletus on see, et tegemist on mäluga seotud häirega. Kui teil tekib déjà vu, püüab teie aju ühendada uut kogemust mälestustega sarnastest kogemustest minevikust. Kuid mingil põhjusel läheb ajul midagi valesti ja teil tekib tunne, et te olete seal juba varem olnud või seda teinud. Ajuteadlased ei ole päris kindlad, miks see juhtub, kuid arvatakse, et see on seotud sellega, kuidas meie aju mälu salvestab. Tavaliselt, kui me moodustame uue mälestuse, salvestatakse see aju konkreetsesse ossa, mida tuntakse oimusagarana. Siiski vastutavad ka mõned teised piirkonnad ajus võime eest tuvastada tuttavlikkust. Kuid mõnikord lülitab aju äratundmise ja tuttavlikkuse neuroneid praeguste sündmuste ajal valesti, ja siis võime kogeda déjà vu’d.
Déjà vu põhjuste kohta on veel mõned teooriad, kuid kõige tõenäolisem seletus on, et tegemist on lihtsalt mälu tõrgetega. Nii et kui teil tekib järgmine kord déjà vu tunne, siis ärge muretsege, te ei lähe hulluks, vaid kogete lihtsalt normaalset osa inimese tunnetusest!
Kas déjà vu on ohtlik?
Mõnel juhul võib déjà vu olla märk raskemast seisundist, näiteks epilepsiast või muust neuroloogilisest häirest. Déjà vu võib olla tõsine, kui seda kogetakse sageli (paar korda kuus) ja sellega võivad kaasneda muud sümptomid, nagu epilepsia või peavalu, või sellega kaasnevad ebanormaalsed unenäolised mälestused või visuaalsed elamused, millele järgneb teadvuse kaotamine, teadvustamata motoorsed häired (närimine, kähmlemine) või hoopis kiire südame löögisagedus või hirmutunne.
Kui teil esineb mõni neist sümptomitest, on oluline pöörduda neuroloogi poole, sest déjà vu võib olla varajane hoiatusmärk raskemast seisundist.
Mitmed autorid on väitnud, et on olemas déjà vu „haiguslik“ vorm, mis erineb kvalitatiivselt või kvantitatiivselt „mittehaiguslikust“ déjà vu’st.
Parim déjà vu määratlus on „mistahes subjektiivselt ebasobiv mulje praegusest kogemusest, mis on tuttav määratlemata minevikuga“.
Déjà vu on tavaline nähtus, mis on kooskõlas nii neuropsühhiaatrilise normaalsuse kui ka haigustega.
Vaata lisaks: