Üksikanalüüsid

Kõrge vererõhk on tervisehäire, mille esinemist inimesed tihti ise ei taju, kuid ometi on see mitmete tõsiste haiguste riskiteguriks. Õigel ajal tuvastatud kõrge vererõhk aitab ennetada erinevate südame- ja veresoonkonna haiguste tekkimist ja süvenemist.

Püsivalt kõrge vererõhk kujutab südamele lisakoormust ning põhjustab mitmesuguseid tüsistusi, näiteks südame isheemiatõbe, müokardiinfarkti, südamepuudulikkust, ajuinsulti ja neerupuudulikkust, ning soodustab perifeersete arterite ahenemist.

Madal vererõhk võib olla füsioloogiline (pärilik iseärasus või treenitud sportlastel), kui ka haiguse või elundsüsteemi väärtalitluse tunnus, nagu kehaasendi muutmisel tekkiv vererõhu langus, veresoonte toonuse häirest, aneemiast, kilpnäärme alatalitlusest või teistest haigustest tingitud madal vererõhk.

Füsioloogiliselt madal vererõhk ei põhjusta tavaliselt ebamugavusi. Kiire vererõhu languse puhul võivad esineda sümptomid: lühiajaline nägemishäire, peapööritus, tasakaaluhäired, minestustunne, naha kahvatus ja iiveldus.

Vererõhu mõõtmine võimaldab selgitada kõrgvererõhutõve riski, peegeldades südame jõudlust ja veresoonte toonust.

• Enne vererõhu mõõtmist ei tohi vähemalt pool tundi kohvi juua ega suitsetada.
• Enne vererõhu mõõtmist tuleb istuda rahulikult mugavas asendis vähemalt 5 minutit.
• Käsi, millel hakatakse vererõhku mõõtma, tuleb asetada lauale, südame kõrgusele, peopesa ülespoole. Eelistama peab kõrgema vererõhunäiduga õlavart.
• Vajadusel tuleb vererõhku mõõta mitu korda paari minuti järel.
• Vererõhu mõõtmise ajal ei tohi rääkida, kätt liigutada ega hoida jalgu risti.

Juhul, kui mõõtmisel selgub, et vererõhk on normist madalam või kõrgem, saame pakkuda vererõhu mõõtmist koos õe nõustamisega, kes annab esmased soovitused võimalikuks raviks.