Aju tahab järjepidavat treenimist

21.09.2023

Kui mälu hakkab alt vedama, ei ole mõtet pead liiva alla peita, vaid probleemiga tegeleda, ütleb erameditsiinikeskus Confido Vaimse Tervise Kliiniku juht ja psühhiaater dr Mari-Liis Laanetu. Mäluprobleemid võivad olla tingitud muust terviseprobleemist ning vastava raviga taanduda, aga ka algava dementsuse korral tagab parima asjade käigu õigeaegne reageerimine.

Tihti pöörduvad eakad inimesed arsti juurde, sest neil on ärevushäirele või depressioonile iseloomulikud kaebused, ent nii mõnigi kord on need tekkinud põhjusel, et mäluhäirete tõttu ei tulda enam endisel moel toime ning see teebki ärevaks või tujutuks. On täiesti normaalne, et vanuse kasvades unustatakse aeg-ajalt midagi ära, näiteks elektriarve maksta või ei tule kohe kuupäev ja mõni nimi meelde. Probleemiks võib see saada siis, kui hakkab igapäevaelu segama – unustatakse kokkusaamised, kokkulepped või ei suudetagi meenutada, mis sai ette võetud eile. Paljudele ei meenu koheselt, kui neilt küsitakse, mis nad eile tegid, aga aegamööda tuleb siiski meelde, sest see on ajus salvestunud. Samuti on ohumärgiks, kui hakatakse kaotama asju, nii et ei suuda välja mõelda, kus need olla võiksid.

Dementsus, sealhulgas selle kõige levinum vorm Alzheimeri tõbi kujuneb aastate, isegi aastakümnete jooksul. Vaskulaarne dementsus on selles osas erand – see võib tekkida strateegiliselt olulise piirkonna kahjustuse järel ka kiiresti. «Kui dementsus avaldub 70. eluaastates, siis paarkümmend aastat enne on see protsess juba käivitunud. Keskeas hakkavad toimuma muutused ajus ja siis peaks juba ka käsile võtma dementsuse ennetamise,» sõnab Laanetu.

«Dementsuse puhul on iseloomulik, et ei suudeta oma samme tagasi mõelda, äsja olnut taastada ehk tegelikult ei olegi meelde jäänud, mis on tehtud. See muutub igapäevaelu häirivaks,» tõdes Laanetu. Selle asemel, et frustreeruda, muretseda ja oodata, kuidas asjad arenevad, peaks pöörduma perearsti poole, kes saab anda esialgse hinnangu ja vajadusel suunata edasi spetsialisti juurde. Psühhiaatri poole võib mäluhäirete ilmnemisel julgelt pöörduda ka omal algatusel.

Pöörduvad mäluhäired

Mäluhäirete põhjuses tuleb kindlasti selgusele jõuda, sest degeneratiivsete haiguste puhul annab varajane avastamine parima võimaluse nende progresseerumise ennetamiseks, et inimene saaks võimalikult kaua ise hakkama. Samuti on terve hulk mäluhäirete põhjustest ravitavad ning probleemid pöörduvad. Näiteks kilpnäärmehaigused, eelkõige selle alatalitlus võib põhjustada mäluhäireid. Samuti infektsioonid, näiteks neurosüüfilis, mida senini ikka leidub. Neerufunktsiooni häired pärsivad samuti mõnikord vaimset suutlikkust.

Mäluhäirete taga võib olla ka vitamiinivaegus, eriti B-grupi vitamiinide puudus (B1, B12). Samuti on hulk ravimeid, mis kombineeritult teistega või üksi võivad kognitiivset võimekust oluliselt häirida – raviskeemid tuleb üle vaadata. Mälu võib häiruda ka ajukasvajate tõttu, aga neidki saab enamasti ravida. Kui haigused saavad välja ravitud, taanduvad tihtilugu ka mäluhäired.

Samuti on olemas nn pseudodementsus, mis kliiniliselt meenutab dementsussündroomi, kuid mille põhjuseks on hoopis depressioon, mida ravides kaovad ka dementsuse ilmingud. Depressiooni puhul aeglustuvad Laanetu sõnul ka motoorsed ja vaimsed funktsioonid. Kui sinna juurde lisandub negatiivsus, siis inimene ei pinguta ega tahagi asju teha. Mäluhäirete tuvastamiseks tehtavatele testidele vastates lipsab pseudodementsuse puhul kergesti suust, et ei tea, mäleta ega oska. «See on depressioonist tulenev negativism – depressiivsed väga sageli ei püüagi pingutada, pole jõudu ega tahtmist seda teha. Sageli samas olukorras mäluhäirega patsient suudab mingi vastuse genereerida. See ei pruugi õige olla, aga ei ole kohest käegalöömist,» selgitas Laanetu.

Tervislikud eluviisid hoiavad mälu

Kui mäluga on probleeme või kui on juba ka diagnoositud dementsus, tuleks edaspidigi teha samu asju, mida muidu soovitatakse haiguse ennetamiseks. «Millises seisukorras on meie aju, see oleneb ikkagi väga palju sellest, mis meil peas veresoontega toimub – mäluhäirete ja degeneratiivsete haiguste ennetamine ning progresseerumise pidurdamine ei erine väga palju kardiovaskulaarsete häirete omast. Mis on hea südamele, on hea ka ajule,» rõhutas psühhiaater.

Normis tuleb hoida vererõhk, veresuhkur, kolesterool, loobuda suitsetamisest, mitte alkoholiga liialdada, piisavalt magada. Ülimalt oluline on füüsiline aktiivsus: eriti hea, kui see oleks ka sobiva koormusega. Laanetu täheldas, et tänapäevased seisukohad ütlevad, et tuleks saada kolm korda nädalas aeroobset koormust, kiiret kõndi, joosta, ujuda, rattaga sõita – see aitab olulisel määral mälufunktsioone säilitada.

«Füüsiline aktiivsus tõstab ajus närvikasvufaktorite taset ja need mõjutavad seda, kuidas närvirakud omavahel suhtlevad, samuti veresoonte kasvu. Sel on eriti suur mõju hipokampusele, mis on meie erinevate mälufunktsioonide osas võtmepiirkond. Nii et liikumine pole ainult kehakaalu ja füüsilise vormi küsimus, vaid ka vaimse võimekuse tagala,» selgitas Laanetu. Samuti on sel positiivne mõju enamiku krooniliste haiguste ja psühhiaatriliste häirete puhul. Kolm korda nädalas 30 minutit aeroobset koormust parandab ka depressiooni, ärevushäirete ning tõsisemate vaimuhaiguste korral inimese seisundit ja toimetulekut.

Aju tahab saada uusi kogemusi

«Sotsiaalne suhtlemine on hästi oluline, sest see on kompleksne tegevus, mille käigus peame kogu aeg mõtlema, mida ise räägime, analüüsima, mida teine vastab jne – väga mitmed erinevad funktsioonid peavad ajus töötama. See on hästi treeniv,» märkis Laanetu. Oluliseks aju turgutajateks on ka nii sudokud kui ka ristsõnad, aga eelkõige uute asjade õppimine ja tegemine. Sageli tahavad inimesed jätkata harrastusi, milles ollakse juba vilunud – kududa oskavad naised lähevad kudumisringi.

«Selles asja mõte ongi, et oleks vaja teha muutusi, et aju «üles ärkaks» ja peaks pingutama. Vanade tuttavate tegevuste harrastamine, mis sageli käivad juba automaatselt, abistab vähe,» sõnas psühhiaater. Ta soovitab näiteks vahel teise käega hambaid pesta – seda tehes peavad kohe ajus hoopis teised piirkonnad tööle hakkama. Võib ka näiteks vahel teistkaudu tööle ning poodi jalutada või sõita – kõike harjumuspärast automaatselt tehes ei pea kaasa mõtlema, aga siis peab jälgima, kuidas ja kust minna. Aju aitab aktiveerida ka see, kui üritada väljas liikudes rohkem tähele panna enda ümber toimuvat. Pärast õhtul või koju minnes püüda uuesti neid asju meenutada. See on Laanetu sõnutsi tehnika, mis aitab mälufunktsioone treenida ja neil paremini säilida – lihtsalt püüda asjad uuesti läbi mõelda.

«Kui elame nii, et aju saab väga vähe stimulatsiooni, uusi kogemusi, elamusi, siis see piltlikult öeldes magab. Kui olulist infovahetust ei toimu ja ajurakud ei pea kogu aeg omavahel suhtlema, hakkavad nende vahelised ühendused ära kaduma ja ka ajurakud hävima. Ajurakke tekib küll juurde, aga selle klausliga, et kui neid uusi rakke kohe vaja ei lähe ja töösse ei võeta, siis nad hävinevad. Heidetakse kõrvale kui mittevajalik,» selgitas Laanetu.

Levinud harrastus ehk televiisori vaatamine paraku väga stimuleeriv tegevus ei ole. Kui just ei vaata asju, millele on vaja kaasa mõelda ja õppida. «Sarju vaadates ajust pool magab, midagi jälgitakse, aga mitte väga aktiivselt – see on aja mööda saatmine. Selle asemel võiks minna suhelda ja kõndida,» utsitas psühhiaater.

Vaata lähemalt