Kes on seljavalu kogenud, teab liigagi hästi, kui talumatuks see elu võib muuta. Confido Tartu Raatuse Valukeskuse füsioterapeut Diana Babjak annab nõu, kuidas kaitsta valu eest nii ennast kui ka suure seljakotiga koolilast.
Kui levinud on meie inimeste hulgas seljaprobleemid? Kui vana on olnud teie juurde jõudnud noorim patsient? Mis vanuses tavaliselt jõutakse?
Seljavalu on meie inimeste hulgas väga levinud ning paljud patsiendid, kes tulevad minu vastuvõtule, on oma elu jooksul kogenud seljavalu vähemalt korra. Kuigi füsioterapeudi juurde võib pöörduda igas vanuses, on kõige noorem seljavaluga minu poole pöördunud patsient 16-aastane. Kõige sagedamini tulevad vastuvõtule tööeas inimesed, keskmiselt 40–65-aastased, kuid viimasel ajal on ka üha tihemini 23–28-aastaseid noori.
Kui palju mängivad laste seljavaludes rolli rasked koolikotid?
Seljakott peaks olema lapsele mugav ning meeles tasub pidada, et igale lapsele sobib erinev mudel – seetõttu tasub laps poodi kotti proovima kaasa võtta. Ranits võiks olla selge vormiga ja toetuda kindlalt seljale, sest see aitab lapsel paremini koormust taluda. Samuti olgu rihmad pigem laiemad. Uuringutes rõhutatakse, et seljakott võiks olla maksimaalselt kümme protsenti lapse kehakaalust, sest nii on risk alaseljavalu tekkeks väiksem. Kindlasti tuleb arvestada ka seda, et seljakott ei oleks lapse seljas kaheksa tundi päevas ning et ranitsat tuleb kanda mõlemal õlal.
Kui palju peaks laps või täiskasvanu liikuma, et seljamuresid ennetada?
Lapsed peavad liikuma iga päev mõõduka kuni tugeva intensiivsusega vähemalt 60 minutit. Aktiivsus peaks korraga kestma vähemalt kümme minutit korraga. Mõõduka kehalise aktiivsuse all pean silmas tegevusi, mille tagajärjel hingamine kiireneb ja tekib kerge higistamine, näiteks kiirkõnd, sörkjooks, rattasõit ja ujumine. Tugeva kehalise aktiivsuse alla mahuvad tegevused, mille tagajärjel hakkab inimene tugevalt hingeldama ja higistama, näiteks joostes, kiire rattasõidu korral, suusatades, puid lõhkudes ja raskusi tõstes. Vanemate roll oleks julgustada lapsi rohkem liikuma ning lapsevanem võiks oma füüsilise aktiivsusega olla lapsele eeskujuks.
Istuva töö pahupool
Kui palju mängivad seljavalu tekkes kaasa töö laua taga ja valed tööasendid?
Sageli ongi seljavalu tingitud valest tööasendist, samuti on meie ajastu suur probleem vähene füüsiline aktiivsus – nii täiskasvanutel kui ka lastel. Aina rohkem istutakse kodus tahvelarvutite, nutitelefonide ja arvutite taga ning õues liigutakse vähe. See ja sundasendid põhjustavadki rühihäireid nii lastel kui täiskasvanutel. Istuva töö puhul on inimene sageli sunnitud olema ühes asendis kuus kuni kaheksa tundi. Sel juhul on oluline jälgida töö ergonoomikat ja kohandada oma töökeskkonda, et see inimest toetaks. Tool võiks olla mugav ja kuvar õigel kõrgusel, samuti võiks töölaud olla reguleeritava kõrgusega. Inimene peaks tegema ka pause ja nende ajal pisut võimlema.
Mida saab inimene enda jaoks teha?
Valule lahenduse leidmine saab alguse valu põhjuse väljaselgitamisest. Oluline on õigeaegselt sobiv spetsialist leida, kellega üheskoos raviteekond paika panna:
- Perearstile pöördu juhul kui lühiajaline seljavalu esineb esmakordselt ja valu tekkepõhjus ei ole teada. Perearst koostab sulle valuvaigistava raviskeemi ning vajadusel suunab teise spetsialisti juurde.
- Füsioteraapiasse pöördu juhul kui valu tekkepõhjus on juba teada, eelnevalt on spetsialistid andnud soovituse füsioterapeudi poole pöörduda või on vajalik kroonilise valu leevendamine. Füsioterapeudi poole pöördumiseks ei ole vaja saatekirja.
- Eriarsti (nt seljakirurgi või ortopeedi) vastuvõtule pöördu juhul kui valu tekkepõhjust ei ole senini suudetud tuvastada, sul on lülisambadeformatsioon- või põletik, tekkinud on lülisamba kasvaja kahtlus või senised valuleevendusvõtted ei ole aidanud. Eriarsti juurde pöördumiseks on vajalik saatekiri, alternatiiv on pöörduda tasulisele vastuvõtule.
Mida Confido Valukeskuse visiidil tehakse?
Visiit meie juurde koosneb kolmest osast. Esiteks kogume anamneesi. Selle käigus on patsiendil aega rääkida oma probleemist ja tuua välja murekohad, füsioterapeut küsib omakorda täpsustavaid ja suunavaid küsimusi. Teises etapis vaatleme ja hindame patsiendi olukorda. Selleks kasutame spetsiifilisi teste, mis annavad lisaks vestlusele objektiivse ülevaate patsiendi seisundist. Kolmandas etapis koostame harjutuskava. Selles võib leiduda erinevaid abivahendeid, mida füsioterapeut soovitab, aga kava saab teha ka puhtalt oma keharaskusega. Harjutusi teeme algul koos füsioterapeudiga, kes veendub, et tehnika on korrektne ja inimene ei tee hiljem üksi harjutusi tehes endale kahju. Harjutused parandavad nii liikuvust kui kasvatavad ka jõudu, samuti korrigeerivad asendit ja venitavad. Kindlasti anname vajadusel nõu ergonoomika teemal ja jagame soovitusi igapäevaelu tegevustes, samuti üldise tervise ja treeningu teemadel.
Vaata lisaks: