Kopsuarst Anneli Poola: “Mulle meeldib osaleda inimese elus ja teda parema elukvaliteedi suunas aidata.”

Mida kopsuarstid mõtlevad, kui räägivad pikaleveninud COVIDist, ning kuidas saab inimene ise seda ennetada, selgitab Confidoga juunikuus liitunud pulmonoloog Anneli Poola.

Mis kujutab endast pikaleveninud COVID?

Kõige rohkem kurdavad inimesed pärast põdemist – ka need, kes on kergelt põdenud ega ole vajanud hospitaliseerimist – väsimust ja koormustaluvuse langust. Varasemad tegevused ei õnnestu, sest jaksu ei ole. Üksjagu on ka neid, kes on põdenud raskelt ja vajanud intensiivravi ning kellel kestab hiljem kognitiivse võimekuse langus, näiteks on neil mäluhäireid.

Kopsuarstina näen kõige sagedamini pikaleveninud köha. Võib-olla inimene haiguse ägeda infektsiooni perioodil isegi nii palju ei köhi, aga nädala või kümne päeva möödudes tuleb kuiv ja ärritav köha, mis jääb kuudeks. Veel esineb patsientidel füüsilise pingutuse korral hingeldus või õhupuuduse hood.

Üht asja, mis raviks kõiki, ei ole. Osadel aitab sissehingatav hormoon, teistel vaibub köha ajas. Oluline on kaebuste korral konsulteerida arstiga.

Kuidas saab inimene ise end aidata, et paremini taastuda?

Noorte puhul ei olegi pikaleveninud COVID ehk nii suur probleem, nad tahavad end tavaliselt kiiresti normaalselt tundma hakata. Vanematel ma pelgaksin, et väsimus saab nende üle nii palju võimust, et nad hakkavadki ühel hetkel enda füüsilist aktiivsust piirama.

Kõige olulisem on end vaktsineerida. Kuigi inimesed haigestuvad ka kolme doosiga, saab alati mõelda, mis oleks saanud, kui ei oleks vaktsineeritud.

Anneli Poola – kopsuarst

Pulmonoloogia tundub mitmekesine töö. Milline osa teile teie töös kõige toredam tundub?

Mis on arstile tore, ei pruugi seda olla patsiendile. Arstile on väga positiivne, kui õnnestub haigust, näiteks astmat, kiiresti diagnoosida ja ravima hakata. Inimene tuleb kahe kuu pärast kontrolli ja sa näed, et inimesel on raviga oluliselt paremaks läinud. Kurvemad hetked on kroonilised, halvasti või üldse mitte paranevad haigused. Aga ka seal on võimalik inimesega läbi rääkida, kuidas elu jätkub.

Krooniliste haigustega tekib arstil ja patsiendil tihedam side. Sa näed ja jälgid, kuidas haigusega läheb, ja kui olukord püsib stabiilsena, on seegi osade haiguste puhul saavutus. Mulle meeldib osaleda inimese elus, et teda parema elukvaliteedi suunas aidata. Ja ma ei ole oma elus kordagi kahetsenud, et hakkasin kopsuarstiks. Mõned kolleegid on vahel öelnud, et näe, sugulane tahtis arstiks hakata – ma ütlesin, et mitte mingil juhul! Mina mõtlen alati, et nii lahe! Aga siis peab olema tahtmist kogu aeg. See ei ole tükitöö, et täna tahan ja homme mitte. Arst peab tahtma inimese jaoks kogu aeg olemas olla.

Kuidas jõudsite Confido ridadesse?

Confidosse sattusin tänu kolleegile, kellega olime koos residentuuris ja alustasime kopsuarstidena. Ma oma tudengitel olen alati kange soovitaja, et nad ikka liiguksid, kuigi ise ma ei ole kunagi väljaspool Tartu Ülikooli Kliinikumi töötanud. Kunagi see plaan küll oli, aga siis läks parasjagu laps lasteaeda ja hiljem kooli ning Tartu tundus armas, väike ja turvaline. Aga nüüd on laps suurem ning enam ei suuda ma põhjendusi välja mõelda, miks ei võiks Tartust väljas käia!

Vaata lisaks: