Vähihaige vajab tuge

Vähiravi kurnab inimese tihti ära, haigus tekitab sotsiaalseid stigmasid ning on eriti ohtlik niigi üksildase inimese puhul, tõdes Confido tervisepsühholoog Triinu Stanford.

Vähihaigete puhul on Stanfordi sõnul üks raskemaid diagnoosiga harjumise hetk, mil inimene võib läbi elada kõik leina viis etappi – eitamine, viha, kauplemine, depressioon ning viimaks leppimine. «Selle pärast tullakse kõige enam vastuvõtule – et diagnoosiga leppida, sest toimub nii palju muutusi,» sõnas ta.

Diagnoosi saamise algusjärgus saab psühholoog nõu anda näiteks selle osas, kuidas suhelda arstidega, julgeda küsimusi esitada ning kuidas rääkida seisundist lähedastele. Kui arstide juures on tihti kiire ning valdavalt räägitakse raviplaanist, siis väga oluline on, et haigel oleks kellegagi ka oma emotsioonidest rääkida. Stanford soovitab lisaks psühholoogidele pöörduda vähi nõustamistuppa või tugigruppi, kus on võimalus rääkida sarnaseid asju läbi elanud inimestega.

Nooremad ja eakamad vähipatsiendid erinevad Stanfordi hinnangul eelkõige sotsiaalse võrgustiku poolest. «Vanemad inimesed kogevad rohkem üksindust, nad ei taha oma lapsi koormata ega julge nendega rääkida. Neil pole sellist sotsiaalset tuge kui noortel, sageli pole vanemaealised ka finantsiliselt nii iseseisvad ega saa palju erinevaid ravivõimalusi endale lubada – see teeb nende olukorra natuke raskemaks,» nentis psühholoog. Eakatel, kes tunnevad end üksikuna, soovitab ta pöörduda huvikeskustesse ja päevakodudesse, ent paljud ei taha sinna negatiivse stigma tõttu minna. «Seal saaks inimestega suhelda, sest suurim oht on see, kui tullakse töölt ära, jäädakse üksi koju ning ainult muretsetakse, kuigi tegelikult tuleks tähelepanu hajutada muudele asjadele. Oluline on suhtlemine – mõned inimesed on kirikuga seotud, käiakse abis lastekodudes või supiköökides, et teisi aidata ja end paremini tunda,» rääkis Stanford.

Kui depression murrab maha

Erinevused on ka meeste ja naiste puhul – mehed ei julge diagnoosist väga rääkida ega näita emotsioone välja, naistel on parem toimetulek ja vastuvõtul käib tunduvalt rohkem naisi kui mehi.

Haige toimetuleku jälgimine on oluline, sest siis järgib ta üldiselt ravi paremini. Näiteks kui inimene on niigi stressis ning tal võib tekkida depressioon, ei pruugi ta kasvõi ravimeid korrapäraselt võtta. Parema toimetuleku ja avatud suhtluse puhul seda ta aga kindlasti teeb. «See, et stressitase on on mingitel hetkedel kõrge, on absoluutselt arusaadav.

Depressiooni ennetamiseks peab aga ise ennast jälgima, rääkima arstiga, lähedastega. Depressioon tekib pigem ravi käigus, kui haigele hakkab kohale jõudma, et elukvaliteet langeb ning ta ei saa sama elu elada mis enne,» tõdes Stanford.

Depressiooni sümptomiteks on pidev alanenud meeleolu, energiapuudus, väsimus ning tahtmatus suhelda lähedastega. Samas käivad need emotsioonid tihti kurnava raviga nagunii kaasas. Stanfordi kinnitusel oskavad ka onkoloogid juba patsiente psühholoogi vastuvõtule suunata, kuid haigel peaksid silma peal hoidma ka lähedased ning leidma tasakaalu, kuidas olla talle toeks, ent mitte end peale suruda.

Teine patsiendile väga raske periood on kohe pärast ravi lõppu. Stanford kirjeldas, et inimesed on siis niigi nõrgad, neil võib esineda ravi kõrvalmõjusid, mis mõjutavad elukvaliteeti. Sageli arvatakse, et kui ravi läbi saab, siis ongi kõik, kuid tegelikkuses tunnevad paljud ennast edaspidigi väsinuna. Krooniline väsimus võib psühholoogi sõnul esineda kuni 60 protsendil vähiravi läbinud patsientidel, samuti võib langeda töövõime ja tekkida keskendumisraskused. Inimene peab leppima, et ta ei pruugi olla pärast ravi enam samasugune nagu enne. Samas tekib paljudel suurem tänulikkusetunne, hakatakse elu rohkem väärtustama, tervislikumalt toituma, lähedastega sagedamini suhtlema.

Sõbrad tõmbuvad eemale

Kinnine eestlane üritab üsna tihti diagnoosi või selle tõsidust lähedase eest varjata. Eriti morjendavalt võib Stanfordi sõnul mõjuda suguelundite vähi diagnoos, mille puhul inimene tunneb oma väärtuse langemist ega taha seda partnerilegi tunnistada. Stanford paneb südamele, et mistahes diagnoosi osas oleks lähedastega siiski avatud suhtlus, sest see teeb olukorra palju paremaks. Esiteks on haigel vaja tuge, et ravil käia, arstidega suhelda ning igapäevatoimetusi teha. «Teine asi see, et vahel on vanem inimene juba aastaid vähiga võidelnud, nüüd on tal kaks nädalat jäänud ning vaja aega, et sellega leppida, võibolla ka mingid vanad tülid maha matta, sest muidu jäävad lähedased maha kohutava leinaga ja mõtlevad, et oleks ehk saanud midagi teha,» avaldas ta.

Avameelne võiks olla ka sõpradega, sest patsiendid kinnitavad psühholoogile tihti, et sõbrad lihtsalt ei oska nende juuresolekul käituda. «Nad ei suuda või ei oska tuge pakkuda ja võõranduvad, sõprade ring järsku kahaneb. Inimesed tunnevad end väga ebamugavalt ega tea, kas ja millest haige tahab rääkida,» sõnas Stanford. Ta soovitab sõpradel seda lihtsalt otse küsida, sest mõni tahabki tuge ja rohkem suhtlust, teine aga asju endale hoida. Tuleb aru saada sellest, et ka vähihaige võib veel kogeda õnnelikke ja toredaid olukordi.

Murekoht on veel see, et nii haiged ise kui ka lähedased kipuvad halvas olukorras nägema alternatiivravi kui viimast õlekõrt. Stanfordi hinnangul tõukab inimesi alternatiivravi suunas ka hirm – arstiga ei julgeta rääkida, loetakse aga lugusid imelistest tervenemistest ning arvatakse, et nii saadaksegi terveks. Paraku kui sellised inimesed viimaks arsti juurde jõuavad, on tihti liiga hilja.

Ennekõike soovitab Stanford ravivõimaluste osas suhelda professionaaliga, olgu selleks arst, õde või psühholoog, kes on kursis teaduspõhise infoga. «Võibolla arst ütlebki, et tema meelest pole see usutav, aga kui sina sellesse usud, siis on see teadlik valik, aga lihtsalt informeeri end ja loe veel juurde. Kindlasti tasub hoida arsti kursis oma valikutega, siis saab ravi määramisel seda arvesse võtta. Kui on tunne, et info läheb ikkagi 100 protsenti vastuollu arsti öelduga, siis võiks kahelda, et äkki pole asjad päris nii nagu kirjeldatakse,» lisas ta.

Negatiivsest tuleb lahti lasta

Kui haige on lõpuks lahkunud, tuleb lähedastel üle elada leinaperiood. Psühholoogi arvates on alguses lihtsam, kuna tegeletakse paberimajanduse ja matusetoimingutega, sest siis on kogu aeg midagi teha. Raskem hakkab siis, kui lähedane on maetud ning inimene üksi koju jäänud. «Leinaperiood läheb sageli pikale, esimesed 2 nädalat või kuu aega saavad ehk tööandja ja lähedased aru, aga seejärel lähevad teised oma eluga edasi. Aga selle inimese jaoks raske periood jätkub, tema sellele mõtlemist ei lõpeta,» sõnas Stanford.

Sel juhul aitab hästi leinanõustamine ning oma mõttemustrite ümber kujundamine. Nimelt tuleb kõik lahkunuga seotud plaanid ja küsimused teha ümber mälestusteks, sest lähedast enam pole ning ka mingeid plaane ei saa enam ellu viia. Sellised mõtted tuleb lihtsalt jätta minevikku.

«Kui on haiguse lõppfaasis inimene, kellega polnud enam lähedast suhet, siis võiks varasemalt minna näiteks raviarstiga rääkima ja küsida kõik küsimused, mis peas on - kas oleksin saanud midagi teha, kas lähedane jäi haigeks seepärast, et tal oli palju stressi jne. Arstid saavad toetada ning seletada, kui võõrandunud inimene tunneb, et haigus oli tema süü,» soovitas Stanford. Leinaperioodil on aga õige aeg tagasi mõelda, milline oli lähedaste suhe ning sellest lõpuks lahti lasta, sest muidu võivad tekkida pikaaegsed psühholoogilised probleemid.

Psühholoogi soovitusel aitab tihti avameelse kirja kirjutamine, mis võib jääda endale kui ka hauda kaasa panna. Tuleb aga leppida, et nüüd on aeg edasi liikuda. «Ükskõik, milline see suhe oli, tegelikult me ju teame, et tõenäoliselt lõpus andestatakse kõik. See võis olla kahepoolne negatiivne emotsioon, mille pärast mõlemad olid kurvad ning sellele peab kindlasti tähelepanu pöörama, et sama negatiivne muster ei korduks oma perega,» lisas Stanford.

Tervisepsühholoog pakub tuge ja nõuandeid nii lastele, täiskasvanutele, vanuritele kui ka haigete lähedastele keeruliste eluetappide ja -terviseseisunditega toimetulekuks ja leppimiseks.

Tervisepsühholoogi konsultatsioonile soovitame pöörduda, kui sul või sinu lähedasel on diagnoositud: vähk, diabeet, südame-veresoonkonnahaigused, dementsus, astma, kroonilised valud. Konsultatsiooni hind on 30 eurot.

Broneerin aja tervisepsühholoogi konsultatsioonile

Triinu Stanford

Tervisepsühholoog

Triinu Stanford on abiks igas vanuses inimestele, et ennetada või vähendada stressi, ülekaalu, suurendada liikumist või parandada elukvaliteeti. Triinu on toeks ka kroonilistele haigetele ja nende lähedastele, et parandada haigete elukvaliteeti, tugevdada suhteid lähedastega ja õppida haigusega elama.