Emotsionaalset väärkohtlemist on mingil viisil kogenud oma elus igaüks. Samuti oleme tõenäoliselt kõik kunagi teinud seda kellelegi teisele – tõstnud häält oma partneri või laste peale, solvunult eemale tõmbunud ja vaikinud, teinud mõne sarkastilise nalja või öelnud kellelegi tühistavalt „ära tee sellest suurt numbrit, asi pole üldse nii hull“. On aga oluliselt erinev, kas kogeme vahel „näpistust“ või hoopis igapäevaseid süstemaatilisi „noahoope“, kirjutab Confido kliiniline psühholoog ja pereterapeut Aivi Reiman.
„Näpistusega“ saame hakkama, see ei kahjusta meid märkimisväärselt ja „näpistajaga“ saab rääkida, ta on võimeline oma käitumist muutma. Süstemaatiline vägivalla kogemine viib aga madala enesehinnangu ja vähenenud enesetõhususe tekkeni ning võib pikema aja jooksul põhjustada ka psüühikahäirete, näiteks depressiooni, ärevushäire või posttraumaatilise stressihäire sümptomeid. Süstemaatiline vägivallatseja ei ole sageli võimeline mõistma mitut vaatenurka, seega ei ole ta paindlik ka oma käitumise muutmisel.
Emotsionaalseks vägivallaks võib pidada laia spektrit käitumisi: hääle tõstmist ja karjumist, enda sõnade või tegude eitamist, ignoreerimist, kritiseerimist, häbistamist, ähvardamist, teise süüdistamist ja vastutuse endalt ära lükkamist, manipuleerimist ja teise inimese enda tahtele alluma survestamist, jäikade piirangute või tingimuste seadmist, partneri tunnete ja soovidega mittearvestamist, oma kahjustava käitumise minimeerimist sõnumiga „see oli ainult nali“ või „sa oled liiga tundlik“, jälitamist, valetamist, solvamist ja inetute sõnade kasutamist teise kohta, vaenulikku huumorit, lubadustest mitte kinni pidamist, ebastabiilsust tunnetes või käitumises jm.
Sageli peituvad ebatervislike suhete juured lapsepõlves – meie esimesed kiindumussuhted on oma vanemate ning teiste lähedaste pereliikmetega. Just neis suhetes loome oma tähendused maailma kohta ja õpime toimima sotsiaalsete suhete kontekstis. Sagedast emotsionaalset väärkohtlemist kogeval lapsel võib kujuneda välja komplekstrauma, samuti ka korduvalt traumaatilisi elamusi kogeval täiskasvanul. Rahvuslik laste traumaatilise stressi võrgustik (National Child Traumatic Stress Network) defineerib komplekstraumat kahjustusena mitmetest traumeerivatest sündmustest, millel on laiaulatuslik ja pikaajaline mõju emotsionaalsetele, käitumuslikele, sotsiaalsetele ja kognitiivsetele aspektidele, samuti enesekindlusele ja stressiga toimetuleku võimele. Varasemalt psühhotraumeerivaid olukordi kogenud inimesi saadavad järgneva elu jooksul enim emotsioonide reguleerimise raskused ja probleemid suhetes – esineb raskusi usalduslike ja turvaliste suhete loomisega, suhtlemisega kaldub sageli kaasnema ärevus, pingetunne ja frustratsioon, tuntakse ennast haavatavatena, esineb raskusi suhetega seotud stressi käsitlemisega ning oma vajadustega arvestamise ja empaatiaga teiste inimeste suhtes. Seega saavad väärkohtlemist kogenud lastest sageli täiskasvanud, kes rakendavad ja aktsepteerivad oma suhetes emotsionaalselt ebaturvalisi käitumisviise.
Tulles tagasi „näpistamise“ vs. „noahoopide“ analoogia juurde, tuleb välja tuua, et enamikes suhetes esineb siiski midagi vahepealset ja harvematel juhtudel saame mõelda vägivallatseja ja ohvri rollist. Seega, laias laastus võime mõelda ebatervislikest suhetest või emotsionaalselt vägivaldsetest suhetest. Esimese puhul võib olla partneritel raskusi omavahelise toimiva kommunikatsiooni ja stabiilse turvatunde loomisega, kuigi mõlemad teineteisest hoolivad ja parimat soovivad. Teisel juhul aga on tegemist püsivama patoloogilise käitumisega.
Ebatervisliku paarisuhtedünaamika korral tasub abi otsida pere- või paariterapeudilt, kes toetab sügavama mõistmise tekkimist nii iseenda kui partneri suhtes. Seeläbi saab luua emotsionaalselt turvalisema suhtekeskkonna ja toetada teineteist isiklike hingehaavade parandamisel. Pere- ja paarisuhte teraapia on aga vähem efektiivne süsteemse vägivalla esinemise korral. Kui mõistate, et teie suhtes esineb süsteemset vägivalda, pöörduge alustuseks abi saamiseks Ohvriabi spetsialistide poole, kes toetavad ja aitavad leida vajalikke teenuseid olukorra muutmiseks, samuti võib pöörduda psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri vastuvõtule. Oluline on leida keegi, kellega oma kogemust jagada ning kelle toel astuda järgmisi samme.
Kuidas aru saada, et oled ebatervislikus või emotsionaalselt väärkohtlevas suhtes?
Parim märguanne on meie enesetunne – sellistes suhetes tunnevad inimesed end sageli halvasti, näiteks üksikuna, tõrjutuna, ebakindlana, kahtlevana, väärtusetuna, ärevana, hirmununa ja vihasena. Kahjuks ei oska me alati oma tundeid usaldada. Suhetes, kus inimest sageli häbistatakse või alandatakse, kus teda pannakse vastutama teise tunnete eest või kus lähedane ei ole suurema osa ajast emotsionaalselt kohal, saab inimene sõnumeid nagu „mul on midagi viga“, „minu tunded ei loe“. Seega võib ta õppida ära, et enda emotsioone ei tasu usaldada. Pikaajaline ebaturvalises suhtes elamine viib tõenäoliselt ka kurnatuseni ja vähenevad inimese ressursid olukorra muutmiseks. Samuti võime leida pereliikme käitumisele neutraliseerivaid põhjendusi, püüdu teda mõista ja seejuures seada liigselt kõrvale iseenda kogemuse.
Emotsionaalselt turvalistes suhetes vastutab igaüks iseenda käitumise ja tunnete eest – partner ei saa olla põhjuseks inimese käitumuslikele valikutele (nt kuulamine või eemaldumine) ega emotsioonidele (nt viha). Lähisuhted on meile olulised, seega kogeme erimeelsuste korral ka tugevaid tundeid. Konfliktide lahendamisele aitab aga kaasa teadlikkus iseendast ja oma partnerist ning piisav ressurss „suhte pangakontol“. See tähendab, et pikaajaline kooselu ja lähedus on võimalikud, kui mõlemad partnerid panustavad järjepidevalt suhte hoidmisesse ja turvatunde loomisesse, olles teineteise jaoks kohal, et mõista, ning leides ühiselt lahendusi ka keerulistele probleemidele.