Broneeri aeg

Õlaliigese probleemil võib olla mitmeid põhjuseid

30.05.2023

Ortopeedia Arstide ortopeed dr Meelis Sula selgitab õlaprobleemide tagamaid ja raviviise. Esmapilgul võib tunduda, et õlavalu vaevab vaid sportlaseid, kuid tegelikkus on midagi muud ning murepõhjused taanduvad suuresti meie anatoomiale.

Õlaliigese anatoomia

Õlaliigese puhul on oluline tagada ülajäsemete (käte) võimalikult lai liikuvusulatus eri suundades. Õlg koosneb kolmest luust: õlavarreluu (humerus), abaluu (scapula) ja rangluu (clavicle). Ülajäsemed on kehaga ühendatud õlavarreluu ja abaluu vahel asuva liigese ehk õlaliigesega.

Õlaliigest ümbritsevad ja aitavad stabiliseerida neli lihast, mille kõõlused moodustavad ümber õlaliigese rotaatormanseti (ing. k. rotator cuff). Rotaatormanseti lihased ja kõõlused võimaldavad teostada liigutusi õlaliigesest. Harjaüline lihas (m. supraspinatus) on vajalik käe tõstmiseks, harjaalune lihas (m. infraspinatus) ja väike ümarlihas (m. teres minor) käe väljapoole pööramiseks, abaluualune lihas (m. subscapularis) käe sissepoole pööramiseks.

Õlaliigese nihestus ja ebastabiilsus

Õlaliiges on suure liikuvusulatusega liiges, samas peab õlavarreluu pea püsima paigal suhteliselt väikesel abaluu pinnal. Õlaliigest hoiavad paigal liigeskapsel ja lihased-kõõlused. Teatud puhkudel (sageli on põhjuseks trauma, näiteks kukkumine, väänamine) võib õlg tulla liigesest välja ehk tekkida õlaliigese nihestus. See on üks raskemaid õlaliigese vigastusi, mille tõttu rebenevad liigest ümbritsev kapsel ja sidemed ning võivad saada kahjustada lihas-kõõlused, veresooned ning närvid. Vigastusega kaasneb enamasti tugev valu, samuti võib käe funktsioon olla häiritud. Ei ole harv olukord, kus pärast esmakordset paigaltnihkumist hakkab õlg korduvalt liigesest välja käima. Seda esineb sagedamini noortel aktiivsetel inimestel ja neil, kelle töö või muu tegevus on seotud käe korduva tõstmisega õla kõrgusele või üle selle (ujujad, võrkpallurid, ehitustöölised jne). Korduvate nihestuste korral võivad tekkida ümbitsevate kõõluste, liigestuvate liigespindade ja ka luu kahjustused, mis soodustavad liigese nihestumist veelgi.  

Õlaliigese nihestust ja ebastabiilsust diagnoositakse enamasti erinevate kliiniliste testide sooritamise teel, mis teostatakse ortopeedi või füsioterapeudi visiidi käigus. Sageli teostatakse täiendavalt ka röntgenuuring.

Õlaliigese nihestust ravitakse enamasti mitteoperatiivselt - liiges paigaldatakse oma pesasse tagasi ja käsi fikseeritakse spetsiaalse sideme (ortoosi) abil. Fikseerimise järgselt on oluline õige taastusravi füsioterapeudi/taastusraviarsti juhendamisel, mis seisneb peamiselt õlaliigest ümbritseva lihaskorseti tugevdamises. Operatsiooni kaalutakse korduvate nihestuste korral, samuti siis, kui on tekkinud tõsisemad rebendid ja kahjustused pehmetes kudedes (lihased, kõõlused) või luudes.

Põletikulised õlahaigused

Kui õlaliigese nihestust ja ebastabiilsust esineb sagedamini nooremapoolsetel patsientidel, siis nn põletikulised õlahaigused kimbutavad enamjaolt kesk- ja vanemaealisi inimesi, sagedamini naisi kui mehi. „Põletikuliste“ õlahaiguste põhitunnusteks on reeglina tugev valu liigutustel või püsivalt,  samuti on liigutuste ulatus sageli valu tõttu piiratud. „Põletikuliste“ liigeshaiguste korral on enamasti valu tekkinud võrdlemisi järsku, kuid ei pruugi olla tingitud traumast. Sagedaseimateks diagnoosideks nimetatud kaebuste korral on külmunud õla sündroom (ing. k. „frozen shoulder“) või kaltsifitseeruv tendiniit. Kaltsifitseeruv tendiniit on haigus, mille korral tekivad rotaatormanseti kõõluste sisse kaltsiumiladestused. Tekkinud kaltsiumiladestused avaldavad kõõlustele survet ja võivad tekitada neis keemilist ärritust, põhjustades õlaliigese piikonnas valu. Valu võib olla väga intensiivne ja seda esineb pigem haiguse lõppstaadiumis, kui organism püüab põletikulise reaktsiooni tekitamise teel kaltsiumiladestust kõõlusest eemaldada. Samas võib haigus kulgeda ka täiesti valutult. Kuivõrd kaebused „külmunud õla“ sündroomi ja kaltsifitseeruva tendiniidi puhul on sarnased, teostatakse enamasti röntgen- või ultraheliuuring, mis võimaldavad tuvastada kaltsiumiladestuste esinemist õlaliigeses.

„Külmunud õla“ sündroomi diagnoositakse enamasti arstliku läbivaatuse käigus, kus arst kontrollib abaluud fikseerides õla liikuvust erinevates suundades.

 „Külmunud õla“ sündroom jagatakse ajalise kulu järgi kolme staadiumisse:

  • esimene staadium („külmumise“ ehk valu faas) kestab 2–9 kuud. Sel perioodil esineb tugev ja töövõimet oluliselt piirav õlavalu, mis võib öösiti muutuda tugevamaks. Aja jooksul jääb õlg aina jäigemaks;
  • teine staadium („külmunud oleku“ ehk jäikuse faas) kestab 4–6 kuud. Selles etapis on õlg endiselt jäik, mistõttu igapäevased tegevused on häiritud, kuid valu taandub vähehaaval. Öist valu reeglina enam ei esine.
  • kolmas staadium (nn „sulamise“ faas) kestab 6–24 kuud. Selles etapis on valu taandunud ja liigese liikuvus taastub vähehaaval.

Põletikuliste õlahaiguste ravi eesmärgiks on valu vähendamine/kõrvaldamine ja õla liikuvuse ning lihaste jõudluse taastamine. Enamasti kasutatakse nimetatud haiguste raviks mitteoperatiivseid ravimeetodeid – põletiku- ja valuvastased ravimid, ravivõimlemine õla liikuvusulatuse taastamiseks, teatud puhkudel kasutatakse ka hormoonsüste põletiku kõrvaldamiseks. Kaltsifitseeruva tendiniidi puhul võib suuremate kaltsiumiladestuste korral kõne alla  tulla kaltsifikaadi eemaldamine ultraheli kontrolli all või kirurgilisel teel. „Külmunud õlg“ võib terveneda ka ravita, kuid sellisel juhul on paranemine enamsti pikaajaline ning õlaliigese liikuvus ei pruugi täies ulatuses taastuda.

Õlaliigese pitsumine

Klassikalises tähenduses tekib õlaliigese pitsumissündroomi korral ühe liigesstruktuuri pitsumine vastu teist, mis põhjustab valu ning õla liikuvuse häirumist. Pitsumissündroomi korral tekivad kõõlustes struktuurimuutused, millega kaasnevad põletikulised protessid. Lõppstaadiumis tekivad õlaliigeses kõõluste rebendid ja erinevad luulised deformatsioonid. Enamasti esineb õlaliigese pitsumissündroomi pigem kesk- või vanemaealistel inimestel, põhjuseks enamjaolt degeneratiivsed ehk liigesstruktuuride kulumisega seotud protsessid (sh rangluu-abaluu liiduse artroos), aga ka korduvate liigutustega seotud töö või sportlik tegevus (ujujad, võrkpallurid, ehitustöölised). Nooremaaelistel on enamasti põhjuseks rangluu-abaluu liiduse ülekoormus ja korduv käeline tegevus (teatud spordialade harrastamine, füüsiline töö ja arvutiga töötamine).

Õlaliigese pitsumissündroomi põhitunnuseks on valu, sh käe tõstmisel ja selja taha viimisel, kuid erinevalt „külmunud õla“ sündroomist ei ole käe liikuvus enamasti olulisel määral piiratud. Esineda võib käe jõudluse vähenemist.

Haigust diagnoositakse enamasti kliiniliste testide sooritamise teel. Ravimeetodid on analoogsed teiste põletikuliste õlahaiguste raviga. Kirurgilist ravi kaalutakse juhul, kui 3-6 kuuline mitteoperatiivne ravi (valu- ja põletikuravi, ravivõimlemine) ei ole tulemusi andnud.

Rotaatormanseti rebend

Rotaatormansett ehk pöörajalihaste kõõluskätis koosneb neljast abaluule kinnituvast lihasest ja kõõlustest, mis katavad õlavarreluu pead. Rotaatorlihased töötavad omavahel koordineeritult, stabiliseerides ja liigutades õlavarreluu pead, võimaldades seeläbi sirutada ülajäset erinevates suundades. Käe korduv koormus põhjustab kõõlustes degeneratiivseid ehk nn väsimusmuutusi ja rebendeid. Mida eakam inimene, seda suurem on rebendite esinemise tõenäosus, kuivõrd kõõlus muutub järjest „hapramaks“. Kõõluse rebendeid esineb enam kui pooltel 80ndates eluaastates inimestest, kuid kõigil ei põhjusta need valu ega muid kaebusi.

Kõõluse rebendid liigitatakse järgmiselt:

  • nn „väsimusrebendid“ on kroonilise iseloomuga ja tekivad kõõluse struktuurimuutuste tõttu, mis on tingitud näiteks verevarustuse häirumisest kõõluste kinnituskohal õlavarreluul. Nende tekkepõhjus ei ole enamasti trauma, vaid näiteks pikaajaline korduv füüsiline tegevus (käed-üle-pea asendid, õla ülekoormus).
  • Traumaatilised rebendid, mille põhjuseks on enamasti kukkumine, otsene löök õla piirkonda või jõuline järsk tõmme. Ka nende tekkimise eelduseks on enamasti kõõluse kulumine ja juba varasemalt väljakujunenud (mikro)rebendid, mis ei ole seni vaevusi tekitanud.

Rotaatormanseti rebendi sümptomiteks on valu käe tõstmisel või jõulisel tegevusel. Esineda võib ka öist valu, eriti õlal magades. Samuti on haigusele iseloomulikud jõu puudumine käe tõstmisel ning õla liikuvuse piiratus, millega võivad kaasneda „kriginad“ õlaliigeses.

Rotaatormanseti rebendi diagnoosimiseks kasutatakse nii kliinilisi teste arstlikul läbivaatusel kui ka erinevaid diagnostilisi uuringuid (röntgen, ultraheli, magnetresonants- või kompuutertomograafia). Ulatuslikumate rebendite (eeskätt trauma tagajärjel tekkinud) korral ravitakse haigust enamasti kirurgiliselt. Operatsiooni käigus fikseeritakse rebenenud kõõlus- või liigesstruktuurid. Väiksemate ja nn krooniliste rebendite korral või ka näiteks sellistel puhkudel, kus operatsioon võib patsiendile tema kõrge ea tõttu olla liialt riskantne, ravitakse rotaatormanseti rebendeid mittekirurgilisel teel, kombineerides erinevaid meetodeid – valuvaigistavad ja põletikku alandavad ravimid, ravivõimlemine, vereplasmaravi ja aparatuursed füsioteraapia protseduurid (ultraheli, magnet- ja laserravi). Kiireid tulemusi siin siiski oodata ei maksa – ravi kestab mõnest kuust kuni poole aastani.

Liigesvalu korral alusta raviteekonda ortopeedi juurest

Kuigi valu korral on patsientidel kiusatus omale diagnoos "googledada", siis õigem oleks siiski pöörduda arsti poole. Alustada tasub perearstist ning kahtluse korral võib ka otse ortopeedi visiidil käia, kes aitab leida probleemi juured ning raviga aidata. Mõnikord piisab füsioteraapiast - teinekord on vaja kirurgilist sekkumist. Oluline on siiski mitte valuga elada ning seeläbi oma lihaseid ja liigeseid rohkem kahjustada.

Vaata lisaks:

Artikkel avaldati esmakordselt Postimehe paberväljaandes 2019.a Ortopeedia Arstid AS poolt.