Hinnanguliselt puutub uriinipidamatuse probleemiga elu jooksul kokku iga kolmas naine. Confido naistearst dr Ülle Kiisla selgitab, millal pöörduda oma murega arsti poole ning millised on uurinipidamatuse ravivõimalused.
Uriinipidamatus ei ole lihtsalt sage WC-s käimine
Oluline on teha vahet sagedasel urineerimisel ja uriinipidamatusel. Uriinipidamatuse korral hakkab uriin erituma tahtmatult, uriinilekked võivad olla väikesed ehk tilkadena või suured, kuni põie täieliku tühjenemiseni.
Kui uriinipidamatus tekib füüsilisel pingutusel, nagu köhimisel, aevastamisel, naermisel või raskuste tõstmisel, on tegu pingutus- ehk stressinkontinentsiga. Kui aga uriinilekkele eelneb väga tugev urineerimistung ja on vaja kiiresti jõuda tualetti, muidu tilgad juba tulevad, on tegu tunginkontinentsiga. Sageli esinevad patsiendil korraga mõlemad tüübid, siis on tegemist segatüüpi uriinipidamatusega.
Juhul kui on kahtlus, et tegemist võib olla uriinipidamatusega, tuleb pöörduda naistearsti vastuvõtule. Uriinipidamatuse diagnoos ja tüüp selguvad arsti vastuvõtul. Sageli ei ole vaja teha keerulisi uuringuid, et alustada esmast ravi. Diagnoosi täpsustamiseks kasutatakse läbivaatust, erinevaid küsimustikke ja urineerimispäevikut, mis on kättesaadav kuivaks.ee kodulehel ja mida võib täita ka enne vastuvõtule tulekut.
Uriinipidamatuse ravi – kirurgilised ja mittekirurgilised võimalused
Uriinipidamatuse ravi sõltub uriinipidamatuse tüübist ja raskusastmest. Mittekirurgilise ravi oluline osa on koostöö taastusarstide ja füsioterapeutidega, et pakkuda vaagnapõhjalihaseid tugevdavaid harjutusi. Pärast menopausi, kui esineb limaskestade õhenemine, on soodne mõju tupekaudsel östrogeenravil.
Olulisel kohal on ka elustiili muutmine: kaalu langetamine, vedeliku tarbimise korrigeerimine, põit ärritavate toitude ja jookide tarbimise vähendamine ja suitsetamisest loobumine, vajadusel ja võimalusel soovitatakse muuta ravimite kasutamist. Ajutiste abivahenditena töötavad hästi uriinipidamatuse tampoonid ja pessaarid.
Kirurgiline ravi on vajalik mõõduka ja raske stressinkontinentsi korral, kui mittekirurgiline ravi ei ole andnud piisavat tulemust. Kirurgilistest ravimeetoditest on Eestis üle 20 aasta kasutusel uriinipidamatuse linguoperatsioonid ja 2023. aasta algusest ka uudse väheinvasiivse meetodina kusitisisesed süstid Bulkamidiga. Kuigi mõlemad meetodid on stressinkontinentsi raviks, on need oma põhimõttelt erinevad ja ravimeetodi otsustab arst sõltuvalt inkontinentsi põhjusest.
Ravi Bulkamidiga uriinipidamatuse korral
Bulkamid-geelil on maailmas üle 15-aastane kasutuskogemus.
Bulkamid on näidustatud stressinkontinentsi korral naistel, kellel esineb kusiti sulgurlihase puudulikkus.
Bulkamidi eelis patsiendi jaoks on lihtsus ja kiirus, kuna erinevalt linguoperatsioonist ei teki operatsioonihaava, mis vajab taastumiseks pikemat aega. Protseduur teostatakse tavaliselt päevakirurgiliselt günekoloogi või uroloogi poolt ja see kestab umbes 10–20 minutit. Patsient jääb pärast protseduuri jälgimisele kuni esimese spontaanse urineerimiseni.
Protseduuri käigus süstitakse spetsiaalse kaamera kontrolli all kusiti limaskesta alla, tavaliselt nelja kohta, veepõhist unikaalset täiteainet polüakrüülamiidhüdrogeeli, mille tulemusena suureneb kusiti seina ruumala, mis aitab pingutusel vältida uriinileket põiest. Protseduur parandab kusiti sulgumismehhanismi ja võimaldab tänu sellele vältida uriinileket füüsilisel pingutusel.
Millega tuleb arvestada enne ja pärast ravi Bulkamidiga?
Bulkamidi protseduuri ei tohi teha, kui esineb kuseteede põletik, seepärast tehakse enne protseduuri uriinianalüüs. Pärast operatsiooni võib esineda minimaalset veritsust ja ebamugavustunnet kusiti piirkonnas. Sageli pole vaja pärast operatsiooni võtta valuvaigisteid, kuid soovituslik on planeerida paariks järgnevaks päevaks rahulik režiim. Samas tuleb arvestada, et Bulkamidi protseduuri järgselt võib esineda ka tüsistusi, näiteks põie tühjenemise aeglustumist ja infektsiooni.