Mis teeb abi otsimise keeruliseks?
Sõltumata sellest, mis teemal inimene tuge otsib, võivad abiotsingud olla sageli palju raskemad, kui eemalt näib. See eeldab esmalt teadvustamist, et miski mu elus ei ole päris nii, nagu sooviksin, ning mul on seetõttu raske. Takistuseks võivad olla ka hoiakud, kuidas abi küsimisse või üldse lähistuhtevägivalla teemasse suhtume. Kui valmisolek samme astuda on olemas, läheb vaja ka selgust, kuhu oma küsimuste ja muredega pöörduda. Kui inimene on abini jõudnud, on ta sageli enda sees juba pika teekonna maha käinud. Esimesi samme on ehk mõnevõrra lihtsam teha, kui meid ümbritsevas infoväljas on need teemad avatud – teadmised, mida märgata ja kuhu pöörduda, aga ka arutelu meie endi ja meid ümbritsevate hoiakute ning uskumuste teemal.
Millised uskumused takistavad lähisuhtevägivalla korral abi otsimast?
Kui lähisuhtevägivalda enam sõnadega „kes lööb, see armastab“ nii väga ei õigustatagi, siis erinevaid vabandusi vägivaldsele käitumisele kuuleb kahjuks siiski. Näiteks tuuakse ettekäändeks armukadedus, partneri ärritav käitumine või pingeline periood. Nagu me ei õigusta inimest, kes on toime pannud varguse, öeldes, et „ta lihtsalt väga tahtis seda käekella endale“, ei tohi me otsida õigustusi ka vägivallale, sest see kannab sõnumit, justkui oleks ohver süüdi temaga tehtus. See ongi sageli põhjus, miks on abi otsimine nii raske.
Eesti ühiskonnas kohtab veel üllatavalt sageli suhtumist, et peres toimuv on vaid nende inimeste endi asi. Seegi võib takistada abivajajat abi otsimast, aga ka kõrvalseisjaid sekkumast. Vägivald ei ole mitte kunagi ainult kahe inimese omavaheline asi, see mõjutab otseselt või kaudselt meid kõiki. Valides sekkumise või vaikides jätkuda laskmise vahel, valime ühtlasi seda, millist ühiskonda kujundame – kas sellist, kus norm on turvalisus või kus aktsepteeritakse vägivalda. Meil on olnud mõjusa sõnumiga kampaaniaid, mis kutsuvad sekkuma näiteks, kui purjus sõber tahab minna ujuma või autorooli. Siis me ei ütle, et see on ainult tema enda asi, vaid meie käitumine on see, mis loob normaalsust.
Vägivald koduseinte vahel ulatub tahes-tahtmata ka koduseinte vahelt välja. Kui kodu, mis peaks olema turvalisim koht, on täis hirmu ja valu, mõjutab see ilmselgelt inimest ka tema teistes rollides: töötaja, sõbra või vanemana. Kui peres on lapsed, mõjutab vägivald neidki, sõltumata sellest, kas vägivald on otseselt suunatud neile. Sellised mõjud võivad kaasas käia väga pikka aega. Ei ole harv, kui psühholoogi vastuvõtule pöörduva täiskasvanu enesehinnangu-, meeleolu-, ärevus-, sõltuvus- jmt probleemide juured on ebaturvalises kasvukeskkonnas. Kui mõelda, kui suurt kahju saame ära hoida sekkumisega, peaks olema ilmne, et vägivalda märgates või kahtlustades ei tohi pilku kõrvale keerata.
Mis vahe on lähisuhtevägivallal ja tülitsemisel?
Tülitsemine ja lähisuhtevägivald on kaks täiesti erinevat asja. Tülisid tuleb suhetes ikka ette ja see on normaalne – kokku on saanud kaks erinevat inimest, kelle eelistused, arvamused ja vajadused ei peagi igal hetkel või igas teemas ühtima. Ja vahel ollakse tüli käigus teineteise peale päris vihased. Ent lähisuhtevägivalla korral tunneb üks osapool teise ees hirmu. Tegemist ei ole partnerite vastastikuse vajaduste või seisukohtade väljendamisega, vaid ühe inimese võimuvõtmisega teise üle, tema allutamisega. Kui (eri)arvamused ja soovid ei saa suhtes kõlada ning inimene kardab või väldib nende väljendamist, võib distantsilt jääda petlik mulje harmooniast. Ent tegelikult peegeldab see ebaturvalisust. Kui inimene on kogenud lähisuhtevägivalda, võib tal ka aastaid hiljem olla suuri raskusi, et osata pöörata pilku oma vajadustele ja eelistustele, neid endale või teistele väljendada.
Kust saada abi?
Kui käesolev hetk on ohtlik, teil on hirm enda või laste või kellegi teise elu või tervise pärast, siis helistage numbrile 112. Kui aga küsimused ja kahtlused enda või lähedase suhte turvalisuse või tervislikkuse kohta alles tekivad, võiks esimese sammuna sellest kellegagi rääkida. Kellegagi, keda usaldate ning kes oskab ja tahab teid kuulata. Oluline on, et te ei jää selle teemaga üksi.
Võite pöörduda ka otse spetsialistide poole, kes tunnevad lähisuhtevägivalla nüansse ja teavad, kust vajadusel edasi abi saada, näiteks naiste tugikeskused, ohvriabi, vaimse tervise spetsialist või vägivallast loobumise tugiliin. Abi on olemas nii neile, kelle kallal on lähisuhtevägivalda kasutatud, kui ka neile, kes on ise suhtes vägivaldsed olnud.
Kuidas saab aidata psühholoog?
Üldjuhul jõuavad lähisuhtevägivalda kogenud inimesed psühholoogi juurde täiesti tavapäraste kaebustega: mitmekülgsed ärevusprobleemid, pikaaegsed meeleoluprobleemid, habras enesehinnang, raskused läheduse või usaldamisega, söömis- või sõltuvushäired, kroonilise valu kaebused. Et tegu on lähisuhtevägivalla mõjuga, võib selguda alles siis, kui psühholoog kaebuste avaldumist ja kujunemist lähemalt uurima asub. See tähendab, et leevendust ei vaja üksnes sümptomid, vaid tähelepanu tuleb pöörata uskumustele, mis on inimesel enese ja teda ümbritsevate inimeste kohta selle kogemuse mõjul kujunenud. Psühholoog aitab sel juhul lähisuhtevägivalla tõttu kujunenud kahjulikke mustreid märgata ja muuta.
Meelespea
- Hädaolukorras helistage hädaabinumbrile 112.
- Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon 116 006 on ööpäevaringselt valmis teid ära kuulama ning abiks olema. Suhelda saab ka veebivestluses lehel palunabi.ee.
- Lähima naiste tugikeskuse leiate siit. Naiste tugikeskuste kohta saab lugeda lähemalt siit.
- Lähima ohvriabitöötaja leiate siit. Kui olete kogenud lähisuhtevägivalda, aitab ohvriabitöötaja teil saada vajalikku tuge. Kui vajate psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat, võite saada ohvriabi süsteemis tasuta psühholoogilist abi. Ohvriabi psühholoogilise abi teenuseosutajate hulgas on ka Confido psühholoogid.
- Vägivallast loobumise tugiliinile saab pöörduda telefonil 6606077 või e-posti aadressile tugiliin@sotsiaalkindlustusamet.ee. Vägivallast loobumise tugiliini kohta saab lugeda lähemalt siit.