Ausalt emadusest ja vaimsest tervisest Jaga

Emadus ei tähenda ainult rõõmu, vaid ka ohtralt keerulisi hetki. „Aga kui me kõike seda ette teaks, ega me siis ju ei sünnitakski,“ on öelnud nii mõnigi naine. Ometi on oluline kõnelda ka raskustest, sest vaid nii on võimalik neist võitu saada, ütleb Confido raseduskriisi nõustaja Kristi Kuura.

Sageli idealiseerivad naised emadust, sest filmid, raamatud ja pikisilmi lapselapsi ootavad tulevased vanavanemad sisendavad naistele juba lapsest saati, et täielikuks õnneks on vaja last. Ent nagu kirjutas Betty Friedan juba 1963. aastal oma klassikaks saanud raamatus „Femine Mystique“, ei tähenda emadus alati vaid õnne ja rõõmu.

Alustuseks on rasedus ja väikelapse eest hoolitsemine naise jaoks füüsiliselt kurnavad. Mõnda kimbutavad kuudepikkune iiveldus, kõrvetised või rasedusdiabeet. Teiseks sünnituskogemus, millest kõneldakse küll õilistavalt, ent ometi leidub neidki, kes kogevad seda hoopis traumeerivana. Ja siis, kui tundub, et kõige raskem on möödas, tulevad magamata ööd, valutavad rinnad, drastiliselt muutunud, justkui võõras keha, hiljem lapse tassimisest valutavad randmed või hoopis alaselg jne.

Vabisev vaimne tervis

Füüsiliste kaebuste kõrval ja lapse eest hoolitsedes võivad ema enda vaimsed mured jääda tahaplaanile. Ometi mööduvad emaduse esimesed nädalad ja kuud paljudel pea peale pööratud päevarütmis ning selline väsimus jätab jälje. Lisaks teevad naise hormoonid pärast sünnitust uperpalle. Siia lisandub sotsiaalne külg, kui naine jääb lapse eest hoolitsemisel ja vastutamisel liialt üksi. „Nii on ka väljend „emapuhkus“ pisut eksitav, sest kui kontorist võib kell viis lahkuda ja minna koju raamatut lugema, siis ema tuleb olla ööpäev läbi,“ ütleb Confido raseduskriisi nõustaja Kristi Kuura.

Kõige levinumad on meeleolu kõikumised, mis tabavad vahetult pärast sünnitust väidetavalt umbes 80 protsenti emadest. „Tavaliselt ei kesta sellised sümptomid üle mitme nädala ning võivad olla seotud hormonaalsete muudatustega. Aga mõnikord kujuneb emal välja sünnitusjärgne depressioon, mille käigus kannatavad nii ema kui ka laps ja nende omavaheline suhe,“ ütleb Kuura. Väidetavalt esineb sünnitusjärgset depressiooni 7–20 protsendil naistest, ent Kuura toonitab, et statistika sõltub ka konkreetse riigi sotsiaalkultuurilisest taustast. Süütunnet võib naises tekitada ka tunne, et ta ei suuda emadusest rõõmu tunda ega koge emadust sellisena, nagu maalivad sellest pildi filmid ja raamatud – isegi kui pilt on moonutatud.

Vahel harva esineb ka olukordi, kus sünnituskogemus ise on nii traumeeriv, et naisel tekib posttraumaatiline stressisündroom. Viimast iseloomustab traumeerivate sündmuste tunnistajaks sattumine või nende kogemine, mille käigus tunneb inimene näiteks hirmu, abitust ja õudu. „Pärast selliseid sünnituskogemusi võivad mälestused sünnitusest tekitada veel hiljemgi kurbust ja hirmu – ning mõjutada intiimsust ja paarisuhet,“ ütleb Kuura. Ta lisab, et sageli, kui emad hakkavad mõtlema uue raseduse peale ja tunnevad suurt hirmu sünnituse ees, jõuavad nad raseduskriisi nõustaja juurde sünnitushirmuga, mis on tekkinud seoses eelmise, traumaatilise sünnituskogemusega. Siis saab eelmise sünnitusloo koos arsti ja nõustajaga läbi töötada.

Süütunde käes vaevlevad emad

Kõige selle tõttu ei ole põhjust imestada, et väidetavalt kannatab  emadusdepressiooni käes üks naine viiest. „Paraku võidakse depressiooni sümptomeid pidada ekslikult loomulikuks ja arvata, et need mööduvad ise. Sünnitusjärgsel perioodil on tähelepanu keskmes lapse tervis ja tema eest hoolitsemine, mistõttu võib vanemate toimetulek jääda tahaplaanile. Nii võibki juhtuda, et depressiooni sümptomid jäävad tähelepanuta ja depressioon ise diagnoosimata,“ avab Kuura tagamaid. Lisaks kasvab laps tõepoolest suuremaks ja temaga läheb lihtsamaks. Ent sageli on väsimust selleks hetkeks, kui laps on mõneaastane, nii palju kuhjunud, et ema ei pruugi erinevust tunnetadagi.

Veel tekitavad vanemates süütunnet ühiskondlikud normid – justkui oleks mingi üks ainuke ja õige moodus, kuidas olla ema. Näiteks tekitab süütunnet imetamise ümber toimuv diskussioon – sest kes meist ei oleks vähemalt korragi kuulnud lauset „Piima on vist vähe!“. Kõikjal räägitakse, kuidas rinnapiim on lapsele parim toit. Paraku ei saa kõik naised rinnaga toita. Lisaks on tervislikke seisundeid, mis võivad imetamist takistada, mistõttu on oluline naist tema valikutes, võimalustes ja otsustes toetada. Sealjuures on imetamistugi üks teenustest, mis on haiglasüsteemis kohe pärast sünnitust hästi korraldatud ja kättesaadav. Beebiga koju jõudes saab imetamisnõustajaga pidada nõu ka telefoni teel.

Ka hiljem jätkub nokk kinni ja saba lahti olukord, sest sageli kurdavad väikeste laste emad, kuidas tunnevad end süüdi, kui on tööl – sest on lapsest eemal. Aga kui nad jäävad haige lapsega koju, siis tunnevad nad end süüdi, et ei tee tööd. Ja nii võib see kesta tubli kümme aastat, kuni laps viimaks nii suureks saab, et tohib üksi haigena koju jääda.

Kõigil neil puhkudel on ääretult oluline, et naine saaks abi ja tuge. Eestis on olemas laste- ja perekeskused, lastearstid, lasteneuroloogid ja allergoloogid, samuti erinevad heaoluteenused, alustades massaažidest ja beebide ujutamisest ning lõpetades füsioteraapiaga. „Ka sünnitanud naised võivad alati pöörduda ämmaemandate ja vaimse tervise spetsialistide poole, sest mõnda küsimust ehk emalt, ämmalt või sõpradelt küsida ei taha,“ toonitab Kuura. Kõiki neid teenuseid leidub nii riiklikust meditsiinisüsteemist kui ka vajadusel Confidost, näiteks Laste- ja perekeskusest.

Ent veelgi olulisem on see, et tuge saavad pakkuda ka lähedased. Alustuseks tuleks naist julgustada, et ka tema vajab hoolitsust ja oma vaba aega, ning seda talle võimaldada. Ja kui vaevab depressioon, saab julgustada naist arsti juurde minema, kasvõi temaga ise kaasa minna. Kõige vähem abi on naise tujude kallal osatamisest – isegi kui tundub, et naine on põhjuseta tujukas, kurb, ärritunud ja vihastab liiga kergesti. Enda sees inimest kanda, ta lõpuks endast välja pressida (või välja lasta lõigata) ning seejärel tema eest ennastunustavalt hoolitseda ongi tohutu koormus. Vanasti öeldi, et lapse eest hoolitsemiseks läheb vaja küla. Jälgigem, et naine üksi see küla ei oleks.

• Kui vähegi võimalik, siis mõelge juba enne lapse sündi, kas teil on kedagi appi kutsuda, näiteks mõni pereliige või sõber. Abi küsida ei ole alati lihtne – pidage nõu sõbra või vaimse tervise spetsialistiga, kuidas seda teha. Teinekord on abiks ka see, kui on sarnases olukorras lastega sõpru, kellega saab hoolduskoormust jagada ning üksteisele toeks olla.
• Seadke endale ja oma perele realistlikud ootused ning lubage endal lahti lasta perfektsionistlikust nägemusest, milline peab olema pereelu. Kodu ei pea kogu aeg korras olema, näiteks süüa võib võimaluse korral ka tellida, ning alati ei peagi olema hea tuju.
• Võtke pause, kui emotsioonid käivad üle pea, isegi kui see tähendab 10 minutit teises toas. Nii saate ise tegeleda nii enda ja pärast lapse emotsioonidega.
• Kui iga päev on raske, otsige abi teraapiast, sest raskustele tuleks reageerida kohe. Jagage esmalt mõtteid ja tundeid lähedastega ning küsige neilt abi. Sünnitusjärgset depressiooni oskavad ära tunda ka raseduskriisi nõustajad, kelle juurde saab tulla vajadusel lapsega. Teraapiasse saab suunata ka perearst ning seda saavad pakkuda psühholoogid ja psühhiaatrid.