Viinakuradi küüsist pääsenud naised: iga kainena elatud päev on võitlus!
27.03.2019
„Mul oli üks lahtine tekiilapudel. Jõin selle iga päev tühjaks ja ostsin siis uue asemele. Mäletan, kuidas ma istusin selle tühja pudeliga sauna eesruumis ja lihtsalt nutsin. Ma sain aru, et ei saa enam hakkama. Et ma ei ole võimeline sellest välja tulema, et ma pean alkoholile alla vanduma. Siis oligi see koht, kus tundsin, et vajan abi,“ kirjeldab üks nüüdseks alkoholiga lõpu teinud naistest.
Tervise arengu instituudi andmetel on Eestis 50 000–60 000 alkoholisõltuvuses inimest. Kui mehed julgevad oma alkoholilembust tunnistada, ehkki abi otsima ei kiputa, siis naisalkohoolikutele vaatab ühiskond sedavõrd viltu, et probleemist ei julgeta isegi rääkida. „Häbitunne oli tohutu,“ märgib üks alkoholisõltuvuses naistest. Kuna naiste joomine tundub justkui meeste omast häbiväärsem, kipuvad õrnema soo esindajad seda varjama. Vapraid naisi siiski on. Endise naisalkohooliku (jah, ta ütles selle välja!) Kaja Heinsalu juures koguneb iga nädal grupp naisi, kes on purjutamisele lõpu teinud. Kaja ise on kaine olnud 23 aastat. „Mulle ei meenu ükski naisalkohoolik peale minu enda, kes oleks julgenud oma looga avalikkuse ette tulla. Mehi on olnud, ka avaliku elu tegelaste seas, aga tuntud naistest ei meenu ükski. Nad on küll rääkinud oma räigetest pidutsemistest, aga mitte tunnistanud, et nad on alkohoolikud.“
Tervise arengu instituudi andmetel on Eestis 50 000–60 000 alkoholisõltuvuses inimestKa Kaja juures kogunevad daamid jätavad oma identiteedi pigem enda teada. Nimetagem neid seetõttu Sinililleks, Ülaseks, Lumikellukeseks ja Krookuseks. Seos kevadlilledega tekkis sõltuvuse seljatanud naiste lugusid kuulates – täpselt nagu varakevadised õitsejad, on ka nemad end välja rabelnud sügavast ja külmast pimedusest, kuhu ükski valguskiir ei küündinud. Praegu on vestlusringis aga säravad, hoolitsetud ja intelligentsed naised, keda pudeliga sõbrustamas on raske ette kujutada. Nad on ilusad ja rõõmsad nagu kevadlilled.
Alkoholism on ravimatu progresseeruv haigus
Koosviibimine Confido Meditsiinikeskuse sõltuvusravikeskuses, mille juht ja nõustaja Kaja on, algab hurmavalt lõhnava teega. Kui osalejad on kohal, loetakse ette grupitöö kokkulepe, kus on kirjas, et grupis kuuldu jääb grupi vahele, kellegi üle ei mõisteta kohut, kedagi ei kritiseerita ega anta hinnanguid. Üksteise vastu ollakse lugupidavad. Kokkulepe on vajalik selleks, et kõik kohalolijad tunneksid ennast vabalt ja turvaliselt. Kuna erandina on grupis ajakirjanik, lepitakse kokku, et seekord räägitu gruppi ei jää. Koostöös kokku lepitud, loetakse ette inspireeriv päeva mõte ning iga osaleja tutvustab end, öeldes oma nime ning kainete päevade arvu. Esimene naistest, keda nimetame Sinililleks, on kaine olnud üheksa kuud ja 20 päeva. Tema kõrval istuv Ülane on alkoholita veetnud 166 päeva. Lumikelluke on alkoholita vastu pidanud suvest saadik – kokku kaheksa ja pool kuud. „Jaanuaris oli tagasilangus, sellest on nüüd kaks kuud möödas,“ teatab ta vaikselt. Kõige värskem osaleja Krookus on kaine olnud 36 päeva. „Kaja ja alkohoolik,“ teatab koosoleku juhataja. „23 aastat kaine, meeles pidades seda, et alkoholism on ravimatu, progresseeruv ja surmaga lõppev haigus ning ainult täielik karskus võib teha meist normaalsed inimesed ja hoida meid sellistena.“ Iganädalane grupikohtumine jätkub nädalaringiga, kus osalejad räägivad, kuidas nädal on möödunud ja milliseid raskeid hetki on ette tulnud. Kaja laotab põrandale piltidega kaardid. „Räägime täna oma lood läbi pildikeele. Milline on teie sõltuvus? Kuidas see kujunes? Milline välja näeb?“ Naised asuvad pilte valima.Tsüklid venisid mitmenädalasteks
„Minu pildi peal on kaljukits,“ sõnab Ülane. „Kits vaatab selja taha. Ka mina näen alkoholitarbimist tagasivaates. Kalju äär märgib seda, et alkoholiprobleem on ikkagi mu elus olemas ja nii see ka jääb.“ Ülase alkoholism kujunes välja nagu paljudel teistelgi – üksindusest. „Olin halvas suhtes, lastega kodus, tihti üksi ning hakkasin ennast alkoholiga lohutama. Mul oli üks lahtine tekiilapudel. Jõin selle iga päev tühjaks ja ostsin siis uue asemele. Mäletan, kuidas ma istusin selle tühja pudeliga sauna eesruumis ja lihtsalt nutsin. Ma sain aru, et ei saa enam hakkama. Et ma ei ole võimeline sellest välja tulema, et ma pean alkoholile alla vanduma. Siis oligi see koht, kus tundsin, et vajan abi.“ „Minul on kaks vastandlikku pilti,“ näitab Sinilill. „Nägudeta linnainimesed ja üksi voodil kükitav inimene – just nagu minu erinevad joomisperioodid.“ Tema joomine sai alguse juba enne 20. eluaastat. „Suvel malevas olles ja hiljem Tallinnas õppides kohtusin loominguliste inimestega – kogu see mühav linnaelu vajus nagu suur laine peale. Ma ei mäletagi, kas ma üldse kodus olin, see oli üks pidev kulgemine. Kellegi juurest mingisse korterisse, kuskil olid mingid kohad, kuhu toodi jälle alkoholi. See vältas ikka pikalt – kuni 29. eluaastani. Ühel hetkel tundsin, et tahan sellest kõigest välja. Otsustasin päeva pealt kaineks saada.“ Kaine aeg kestis üheksa aastat. Siis viisid suhteprobleemid järgmise joomiseni. „See algas vaikselt, aga siis jõin juba valdavalt üksinda. Hommikuti oli halb olla, hakkasin pead parandama. Sellised tsüklid võisid venida nädalasteks, isegi kahenädalasteks,“ kirjeldab Sinilill. „Jõudsin sellisesse kriisi, et ühel hetkel tundsin, et suren ära. Kogu elu pudises laiali. Tööd ei suutnud enam teha. Ka mees ei suutnud seda olukorda enam taluda. See pani tegutsema ja abi otsima.“Alkoholist saab parim sõbranna
„Väga palju oli vastutust – kodu, majapidamine, töö, laps,“ kirjeldab Lumikelluke. „Lisaks sellele pidi olema ilus, sale, hoolitsetud. Kõik need asjad kokku. Ja siis ühel hetkel tekkisid finantsprobleemid, sest tulin ära töökohast, kus kolme kuuga täielikult läbi põlesin. Siis istusingi kodus ja laiutasin käsi: kellelegi ei ole mind vaja, olen vilets ja saamatu. Alkoholist sai ainus sõber ja lohutaja.“Ma ei tea, kas mul üldse oli hetk, kui tunnistasin, et mul probleem on!„Jõin kodus iga jumala päev ja lubasin, et homme enam ei joo,“ meenutab Lumikelluke. „Ühel hetkel pidin tunnistama, et olen alkohoolik. Siis ma nutsin, mulle tundus, et mismoodi mina ja mismoodi ma ei suuda alkoholist loobuda! Alkohol, millele ma alla jäin, on nagu see suur piison,“ näitab Lumikelluke valitud pilte. „See õrn taim siin käte vahel on aga sama habras kui tasakaal, mida on vaja hoida, et kaineks jääda.“ Grupi värskeima liikme Krookuse piltidel on üksik inimene mustas augus ning kaks tuulelohet lennutavat rõõmsat last. „Sellisena ma ennast tundsin, kui jõin. Sellise üksikuna,“ näitab Krookus esimest pilti. Tema joomine sai alguse nagu paljudel teistelgi pidutsemistest, hiljem aga eskaleerus juba üksinda alkoholiga pingeid maandades. „Kui aus olla, siis mulle meeldis juua. Leidsin ikka põhjuse. Asi ei olnud selles, et ma oleksin kartnud üksiolekut. Mulle meeldis üksinda olla. Ostsin poest paar „sõbrannat“ juurde ja väga hea oli,“ jutustab Krookus. „Kõik asjad sai ära tehtud – kinno mindud pudel kaasas, külla mindud pudel kaasas, tööle isegi.“ „Praegu olen energiat täis,“ näitab Krookus tuulelohega pilti. „Kuigi vahepeal tunnen küll – kui restorani minna või ka õhtul kodus olles –, et midagi on nagu puudu, aga see mõte tuleb korraks, saan pidama.“ „Ma ei tea, kas mul üldse oli hetk, kui tunnistasin, et mul probleem on!“ hakkab Krookus naerma. „Mind tõid Kaja juurde õde ja ema. Mina avastasin ja tunnistasin alles siin käies, et mul on probleem.“
Alkoholist loobumine on võrreldav leinaprotsessiga
„On vale arusaam, et abi peab otsima siis, kui on motivatsioon,“ märgib Kaja. „Minu kõige ekstreemsem juhtum on olnud, kus inimene toodi minu vastuvõtule sõna otseses mõttes vägisi, kahe inimese vahel. Motivatsioon ja mõistmine tekkisid alles siin käies.“Alkohol kujuneb sõltlasele truuks kaaslaseks, parimaks sõbraks„Alkohol kujuneb sõltlasele truuks kaaslaseks, parimaks sõbraks,“ selgitab Kaja. „Ja siis öelda inimesele, et sa pead joomise täielikult lõpetama, sellest sõbrast alatiseks loobuma, see tekitab väga-väga vastandlikke tundeid ja kindlasti hirmu. Omaks võtmine, et me oleme alkohoolikud, et meie elu juhib alkohol ning et me ei saa kunagi päris terveks, on pikk protsess.“ Alkoholist loobumist võib Kaja sõnul võrrelda leinaprotsessiga, mis koosneb eitamise ja kauplemise faasist, sellele järgnevast vihast, kurbusest ning lõpuks leppimisest. Enamik kohalolijaid leiab, et nad on jõudnud aktsepteerimise ehk leppimise faasi, kuid samas on sõltuvus väga salakaval ja aeg-ajalt võib ette tulla ka eelmisse faasi tagasi langemist. „Edasi-tagasi pendeldamine esimesel kolmel kuul ja isegi esimesel aastal on normaalne,“ lohutab Kaja. „Alkoholism on ikkagi vaimuhaigus ja stressisituatsioonis, olles väsinud või näljane, ilmub ta kusagilt päästva lahendusena.“ „Olen leppinud sellega, et mulle ei sobi alkohol. See teeb mind lamedaks ja nõmedaks. Ma ei taha olla lame ja nõme,“ märgib Ülane, kelle sõnul on joomine suuresti seotud ka sotsiaalsete normidega. „Joomist tunnustatakse kogu aeg. Kui ma töö juures ütlesin, et mina enam ei joo, siis oldi väga imestunud. Mis sul viga on? Kui ma purjus peaga tööl ringi kakerdasin, ei küsinud keegi, mis sul viga on. Mitte keegi! Mitte keegi ei öelnud, et sul on äkki probleem. Ei! Vastupidi! Sa oled jumala äge! Joome veel!“
Grupp toetab
„Ikka väga raske on alguses grupis välja öelda, et mina olen alkohoolik. Ma mõtlesin, et ei suudagi seda teha!“ nendib Ülane. „Sa oled täiesti katki ja siis lähed võhivõõraste inimeste juurde ja ütled välja oma kõige suurema hirmu ja häbi. See oli tõeline eneseületus!“ „Olin alguses grupiteraapiale väga vastu,“ meenutab Sinilill. „Kui aga Kaja ikka väevõimuga gruppi suunas, sain juba esimesel kohtumisel aru, kui palju sellest abi on. Et on teisi samasuguseid ka. Teiste toetus on väga oluline, samas ka arusaamine, et sa saad ise kellelegi abiks olla ja midagi anda, loob tohutult hea tunde.“Alkoholism ei ole haigus, mida saab ravida ainult armastusega„Ma ei saa juba puhtalt selle pärast juua, et kuidas ma tulen järgmine kord siia ja vaatan kõigile otsa, kõik raporteerivad, et neil on nii mitu kainet päeva, ja mina ütlen, et ma ei saanud hakkama,“ sõnab Lumikelluke. „Kui ma siin veel ei käinud, ei arvanud ma üldse, et joomine on haigus,“ ütleb Krookus. „Tegelikult näen, et kõigil on sama muster, kõik lõpetavad üksi joomisega. Ka mind hoiab kainena see, et ma ei saa tulla siia ja öelda, et ma olen joonud. Ka pere ees on piinlik. Ma vean kõik alt, kui jooma hakkan.“