VÄRSKE UURING: aju tervisele on liikumine olulisem kui istumine
Värskest uuringust selgub, et dementsuse risk suureneb märkimisväärselt nendel täiskasvanutel, kes veedavad üle kümne tunni päevas istudes, kirjutab Confido sisekliiniku juht ja neuroloog prof Toomas Toomsoo.
Kerge kognitiivne häire (KKH) on seisund, kus inimese kognitiivsed võimed, nagu mälu, tähelepanu, keskendumine ja probleemilahendusoskused, on halvenenud, kuid mitte piisavalt, et vastata dementsuse diagnoosikriteeriumidele. KKH võib olla varajane märk dementsusest või võib olla iseseisev seisund.
KKH diagnoosimine hõlmab tavaliselt põhjalikku hindamist, sealhulgas meditsiinilist ajalugu, füüsilist läbivaatust, neuropsühholoogilisi teste ja laboratoorseid uuringuid. Diagnostilised kriteeriumid hõlmavad kognitiivsete häirete esinemist, mis on märgatavad nii patsiendile kui ka tema lähedastele, kuid mis ei mõjuta oluliselt igapäevaelu toimetulekut.
KKH ravi eesmärk on aeglustada kognitiivsete funktsioonide halvenemist ja parandada patsiendi elukvaliteeti. Ravi võib hõlmata ravimeid, nagu atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorid, mis aitavad parandada neurotransmitterite tasakaalu ajus. Lisaks võib soovitada elustiili muutusi, nagu tervislik toitumine, füüsiline aktiivsus, vaimne stimulatsioon ja sotsiaalne kaasatus.
Oluline on ka patsiendi ja tema lähedaste toetamine ning harimine haigusest ja selle mõjust igapäevaelule. Kognitiivse rehabilitatsiooni programmid võivad aidata patsiendil õppida kompenseerivaid strateegiaid ja parandada toimetulekut igapäevaeluga.
Oluline on märkida, et KKH ei pruugi alati progresseeruda dementsuseks. Mõnedel inimestel võivad kognitiivsed funktsioonid püsida stabiilsena või isegi aja jooksul paraneda. Seetõttu on oluline regulaarselt jälgida ja hinnata patsiendi seisundit ning vajadusel kohandada ravi.
Septembris avaldatud teadusuuring tõendab, et üle 60-aastastel, kes tegelevad iga päev üle kümne tunni istuvate tegevustega, on suurem risk dementsuse tekkeks. Ühest hiljutisest uuringust selgus, et istumismuster kogu päeva jooksul oli vähem oluline kui istumise kogu ajakulu. Kasutades Ühendkuningriigi biopanga üle 50 000 osaleja objektiivseid andmeid, tuvastati kuue aasta pärast 414 dementsuse juhtumit. Oluline on see, et istumine alla kümne tunni päevas ei viidanud suurenenud riskile.
Peamised faktid:
- Keskmine ameeriklane istub umbes 9,5 tundi päevas, mis on lähedal uuringus leitud kümnetunnisele piirmäärale.
- Uuringus kasutati randmel kantavaid liikumisandureid, mida kanti nädal aega ööpäev läbi, et objektiivselt mõõta ja klassifitseerida umbes 50 000 üle 60-aastase inimese liikumist.
- Pärast erinevate demograafiliste ja elustiili omaduste kohandamist hakkas dementsuse risk hüppeliselt kasvama pärast kümnetunnist igapäevast istumist.
Värske uuring näitas, et dementsuse risk suureneb märkimisväärselt nende täiskasvanute seas, kes veedavad üle kümne tunni päevas istuvate tegevustega, näiteks istumisega – märkimisväärne leid, arvestades, et keskmine ameeriklane istub iga päev umbes 9,5 tundi.
Teisipäeval, 12. septembril ajakirjas JAMA avaldatud uuringust selgus ka, et see, kuidas istuv käitumine päeva jooksul kumuleerub, ei olnud nii oluline, kui iga päev istuvate tegevutega veedetud kogu aeg.
Sõltumata sellest, kas istudes veedetakse pikemaajaliselt mitu tundi korraga või hajutatult kogu päeva jooksul, oli kogu istuval tegevusel sarnane seos dementsusega.
Paljud on tuttavad üldise soovitusega katkestada pikad istumisperioodid, tõustes umbes iga 30 minuti tagant püsti või kõndides, kuid võttes arvesse kogu istumisaega, ei olnud üksikute istumisperioodide pikkusel tegelikult mingit tähtsust.
Kuidas uuring läbi viidi? UK Biobanki osauuringu raames nõustus üle 100 000 täiskasvanu kandma ühe nädala jooksul 24 tundi päevas liikumisandureid, mis on randmel kantavad seadmed liikumise mõõtmiseks. Uuritavad olid üle 60-aastased ja neil ei olnud uuringu alguses dementsuse diagnoosi.
Seejärel rakendasid teadlased masinõppe algoritmi, et analüüsida liikumisandurite näitude suurt andmestikku ja klassifitseerida käitumist erineva intensiivsusega kehalise aktiivsuse alusel.
Algoritm suutis eristada erinevaid aktiivsusliike, näiteks istuv tegevus versus magamine. Liikumisanduri andmed koos täiustatud arvutustehnikatega andsid teadlastele objektiivse mõõtme eri tüüpi istuvate tegevustega seotud aja kohta.
Pärast keskmiselt kuue aasta pikkust jälgimist kasutasid teadlased dementsuse diagnoosi määramiseks haiglaregistri ja surmaregistri andmeid. Nad leidsid 414 dementsuse suhtes positiivset juhtumit.
Seejärel kohandas töörühm statistilist analüüsi teatud demograafiliste näitajate (nt vanus, sugu, haridustase, rass/rahvus, kroonilised haigused, geneetika) ja elustiili omaduste (kehaline aktiivsus, toitumine, suitsetamine ja alkoholi tarvitamine, enda teatatud vaimne tervis) suhtes, mis võivad mõjutada aju tervist.
Uuringu tulemusena leiti, et päevane istumisaeg kokku suurendab dementsuse riski
Kuigi suures mahus istuv käitumine oli seotud suurenenud dementsusriskiga, leidsid teadlased, et teatud mahus istuv käitumine dementsusega seotud ei olnud.
Uuringu tulemus üllatas sellega, et dementsuse risk hakkab kiiresti suurenema pärast kümmet tundi istuvaid tegevusi päevas, sõltumata sellest, kuidas istumisele kulunud aeg kogunes. See viitab sellele, et istuva käitumise ja dementsusriski vahelise seose põhjus on istuva käitumise koguaeg, kuid oluline on, et lühem istumisaeg, kuni umbes kümne tunni ulatuses, ei olnud seotud suurenenud riskiga.
Uuringu autorid väidavad artiklis, et tulemused annavad mõningast kindlustunnet sellest, et kui inimene teeb pikemaajalist istumist nõudvat tööd, siis ajutervisele on hea, kui piirata oma igapäevase istumise kogukestust.
Uuring tugineb varasematele uuringutele, milles kasutati eneseraporteeritud terviseandmeid, et uurida, kuidas teatud tüüpi istuv käitumine, nagu istumine ja telerivaatamine, mõjutab dementsuse riski rohkem kui teised.
Sedentary Behavior and Incident Dementia Among Older Adults
David A. Raichlen, et al. JAMA. 2023;330(10):934-940. doi:10.1001/jama.2023.15231