Meditsiinitehnoloogia areng on toonud kaasa eakate arvu kasvu, kes kaotavad dementsuse tõttu osaliselt või täielikult iseseisvuse ja vajavad seetõttu ülejäänud elu jooksul hooldust. Hiljuti ajakirjas General Psychiatry ilmunud artiklis uuriti dementsuse ennustamiseks vananevates populatsioonides vere valgeliblede ehk leukotsüütide kromosoomimuutuste, nn telomeeride lühenemise väärtust. 

Leukotsüütide telomeeri pikkus (LTP) võib olla seotud aju tervisega, pakkudes seega võimalust ennustada dementsust enne selle kliinilist algust – siiski puuduvad seda hüpoteesi toetavad tõendid.

Vananemine on endiselt peamine dementsuse riski ennustaja. Leukotsüütide telomeerid on iga kromosoomi valguga seotud otsad, mis takistavad DNA kadumist. Telomeerid lühenevad iga rakkude jagunemisega, mistõttu on vanematel inimestel telomeerid oluliselt lühemad. Telomeeri pikkuse abil saab hinnata nii kronoloogilist kui ka bioloogilist vanust, mis võib aidata ennustada vanusega seotud haiguste, näiteks dementsuse riski. Sellest hoolimata ei ole laiaulatuslik elanikkonna tasandil haiguste sõelumine LTP abil kulutõhus.

Varasemad uuringud on näidanud, et LTP vähenemine on seotud vanusega seotud haigustega, sealhulgas dementsusega, kuid tõendid on vastuolulised. Ajumahu kahanemise hindamist magnetresonantstomograafia (MRT) abil on kasutatud dementsuse ja kerge kognitiivse häire diagnoosimisel; paljud neist uuringutest uurisid siiski konkreetseid ajupiirkondi või hõlmasid väikest valimit.

Ühendkuningriigi Biopank viis läbi uuringu, kus vaatluse all olid 430 000 patsiendi LTP andmed. Patsiendid osalesid uuringus aastatel 2006–2010 ja neid jälgiti kuni 2020. aastani. Dementsuse, sealhulgas Alzheimeri tõve ja vaskulaarse dementsuse esinemissagedus määrati kindlaks elektrooniliste tervisekaartide abil. Samuti hinnati peaaegu 39 000 inimese ajumahtu magnetresonantstomograafia abil. Analüüsis võeti arvesse mitmeid segavaid tegureid, sealhulgas sotsiaalseid ja demograafilisi tunnuseid ning kroonilisi haigusi ja elustiili omadusi. Keskmine jälgimisperiood oli ligikaudu 12 aastat, mille jooksul 1,3%-l elanikkonnast ehk 5820 inimesel tekkis dementsus. Alzheimeri tõbi ja vaskulaarne dementsus avastati vastavalt 0,4%-l ja 0,2%-l uuringukohordist.

LTP oli märkimisväärselt seotud üldise dementsuse, eriti Alzheimeri tõve tekkeriskiga, samas kui vaskulaarse dementsuse puhul sellist seost ei leitud. Pärast mitmete segavate tegurite, sealhulgas vanuse ja soo kohandamist oli Alzheimeri tõve puhul risk suurenenud 28%. See seos püsis stabiilsena ka pärast seda, kui uuringu alguses või pärast uuringu esimese kahe aasta jooksul tekkinud juhtumite väljajätmist oli kindlaks tehtud eneseraporteeritud südame-veresoonkonnahaiguste, depressiooni või vähihaigustesse haigestumine. Mõju oli siiski tugevam nooremas eas inimestel ja neil, kellel ei olnud perekonnas esinenud dementsust.

Leukotsüütide telomeeri lühenemine oli seotud aju kahanemisega, kusjuures aju kogumaht ja mitmesugused konkreetsed aju osad olid väiksemad kui pikema telomeeriga isikutel. Kahanemist täheldati kogu valgeaine, hipokampuse, talamuse ja nucleus accumbens’i puhul.

Pärast soolise erinevuse või apolipoproteiin E (APOE) ε4, mis on dementsuse riskitegur, kohandamist ei olnud erinevusi selles seoses. Need seosed püsisid ka pärast seda, kui jäeti välja need, kellel oli uuringu alguses juba dementsus.

Kokkuvõte

• Lühem LTP on seotud kogu ajustruktuuri ning suurema dementsuse, eriti Alzheimeri tõve esinemise riskiga, mis viitab telomeeri pikkuse potentsiaalile aju tervist prognoosiva biomarkerina.
• LTP on suures osas pärilik, seetõttu võib lühem LTP anda alust elustiili nõustamiseks, kuna see näitab halba neuropsühholoogilist seisundit.

Ajakirja viide:
Cao Z, Hou Y, Xu C. Leucocyte telomere length, brain volume and risk of dementia: a prospective cohort study. General Psychiatry 2023. doi:10.1136/gpsych-2023-101120