Nii nagu enamike psühhiaatriliste seisundite korral, võivad ka aktiivsus- ja tähelepanuhäirel (ATH) olla erinevad sümptomid erineva raskusastmega. Näiteks kogeb tähelepanu hajumist aeg-ajalt meist igaüks. Millal aga seostada seda ATH-ga ja mida teha, kui tähelepanu kipub liialt hajuma, selgitab Confido psühhiaater Karl Pärn.
Meie igapäevaelu iseloomustab informatsiooni ja väliste stiimulite rohkus. Saame pidevalt e-kirju, teavitusi ja sõnumeid ning igale küsimusele on võimalik otsida vastuseid mõne näpuvajutusega. Soositud on korraga nii individualism kui ka võrdväärne saavutus teistega, ja seda igas eluvaldkonnas – töös, õppimises, pereelus. Koormus ajule on suur ning seetõttu on ka loomulik, et aju oskab enda väsimisest meile märku anda.
Confido psühhiaatri Karl Pärna sõnul on aeg-ajalt esinev tähelepanuvõime ajutine hajumine täiesti normaalne nähtus ning enamasti märk väsimusest või ka lihtsalt igavusest. Kui aga hajameelsus ja unustamine hakkavad elu häirima, soovitab psühhiaater esimesena vaadata kohustuste nimekirja – kui palju on töö- ja kooliülesandeid, millised on kodused kohustused jne – ning mõelda, kas nende täitmisest jääb aega järele ka enda baasvajaduste jaoks, nagu puhkus ja uni, regulaarsed toidukorrad, lõõgastav füüsiline tegevus. „Enesetunde ja tajutud sooritus- ning keskendumisvõime parandamiseks võib piisata elustiili korrigeerimisest,“ märgib psühhiaater.
Kuidas teha vahet, kas tähelepanuvõime langus on tingitud väsimusest või on põhjus hoopis aktiivsus- ja tähelepanuhäire?
Psühhiaatri sõnul on aktiivsus-tähelepanuhäire korral tegemist sündroomiga, mida iseloomustavad kolm tuumsümptomit: tähelepanematus, hüperaktiivsus ja impulsiivsus. „ATH on olemuselt peaaju neuroarenguline eripära. Alates närvisüsteemi arenemisest looteeas on olemas muutused teatud närvirakkude vahelistes ühendustes, mille sümptomid avalduvad varases lapsepõlves,“ räägib dr Pärn ja lisab, et ATH diagnoosiga inimesel on tähelepanu hajumine pidev ja eluaegne probleem, mis ei sõltu väga palju välisest keskkonnast, kuid tekitab ise olulist stressi ja raskusi igapäevaelu lihtsate ja keerulisemate ülesannete täitmisel ning teistega suhtlemisel. „Võib olla juhtumeid, kus ATH-ga inimese omandatud toimetulekumehhanismid ja tugevad küljed (nt hea mälu) on aidanud tal lapseeas elada ilma silmapaistvate raskusteta, kuid täiskasvanuea kohustused ja vastutus toovad häire esile,“ räägib psühhiaater. Selleks, et ATH-d diagnoosida, peaksid kaebused olema avaldunud püsivalt vähemalt kuue kuu jooksul. Psühhiaater rõhutab, et ATH diagnostika peab olema väga hoolikas, sest mitmed sümptomid võivad esineda ka teiste vaimse tervise häiretega. „Täiskasvanueas esmaselt avalduvaid keskendumisraskuseid tuleb kindlasti hinnata muuhulgas kui võimalikku ärevus- ja meeleoluhäire või läbipõlemise sümptomit,“ selgitab dr Pärn.
Loomult tagasihoidlikumad ATH-ga lapsed võivad jääda märkamata
ATH kliiniline pilt saab olla väga erinev. Psühhiaatri sõnul diagnoositakse poistel ATH-d kolm korda sagedamini kui tüdrukutel. „Poisid kalduvad olema rohkem hüperaktiivse ja väljapaistva käitumisega, tüdrukutel avalduvad rohkem probleemid aga tähelepanuga,“ selgitab dr Pärn ja lisab, et lapseeas diagnoositakse ATH pigem nendel juhtudel, mil käitumishäire on piisavalt raske. Seevastu loomult tagasihoidlikumad ATH-ga lapsed võivad jääda märkamata.
Psühhiaater toob välja, et näiteks täiskasvanul, kellel on jäänud ATH lapsepõlves diagnoosimata, kujunevad välja oskused enda puudujääke maskeerida ja kompenseerida, mistõttu ei osata oma eripärasid pidada tervisehäire tunnusteks. Seejuures ütleb psühhiaater, et täiskasvanul on diagnostika ka keerulisem, sest ATH tunnused võivad olla mõne muu vaimse tervise häire sümptomid. „Mitmed ATH tunnused, nagu sisemine rahutus, pingetunne võimetusega lõdvestuda, emotsionaalne äkilisus ja ärritumine, võivad olla muu haiguse, näiteks ärevushäire sümptomid,“ selgitab psühhiaater ja lisab, et ärevus- ja meeleoluhäirete valdkonnas on teadlikkus olnud suurem nii arstide kui ka patsientide hulgas ning seetõttu võidakse eelistada esimesena neid diagnoose. Samas toob psühhiaater välja, et ATH-ga inimestel on ka suurem risk kaasuvate vaimse tervise häirete esinemiseks. „Ei saa aga unustada, et ärevus ja depressioon võivad esineda ATH-ga samaaegselt, hinnata tuleb ka psühhoaktiivsete ainete tarvitamise harjumusi ning isiksusejooni.“
ATH diagnoosimine
ATH diagnostikat mõjutab psühhiaatrilise abi kättesaadavus, eriti puudutab see dr Pärna sõnul laste- ja noorukitepsühhiaatriat. „Viimaste aastatega paranenud teadlikkus ATH-st kui vaimse tervise häirest tingib vajaduse, et Eesti tervishoiupoliitikas tehtaks kestlikke otsuseid, millega võimaldada geograafiline, materiaalne ning inimlik ressurss kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks,“ räägib dr Pärn.
Praegu ei ole psühhiaatri sõnul olemas ühte testi, uuringut või analüüsi, mille alusel saaks ATH kiiresti välistada või kinnitada. „Diagnoos põhineb objektiivsel leiul ning põhjalikul anamneesil, kasutada saab lisainfot andvaid uuringuid, laste puhul on abi ka käitumise kliinilisest jälgimisest,“ kirjeldab psühhiaater ning soovitab ATH kahtlusel pöörduda esmalt vaimse tervise õe või psühhiaatri vastuvõtule.
Diagnoosimise praktika on asutustes erinev. „Confido Meditsiinikeskuses algab täiskasvanud patsiendi diagnostiline teekond eelistatult vaimse tervise õe vastuvõtust, kus täpsustame käesolevad ja varasemas elus esinenud kaebused ning kogume esmase anamneesi, näiteks varem esinenud vaimse tervise häirete, elustiili harjumuste kohta,“ selgitab psühhiaater ja lisab, et patsiendid, kes vajavad edasist uurimist, suunab õde edasi struktureeritud diagnostilisele intervjuule. Intervjuu on üles ehitatud USAs praegu kehtivatele ATH diagnoosi kriteeriumitele ning selle eesmärk on põhjalikult hinnata patsiendi seisundi vastamist neile kriteeriumitele nüüd ja lapseeas. Intervjuu kestab kaks tundi ja on oodatud, et patsient võtab kaasa lähedase isiku, ideaalis enda vanema, kes saab anda väärtuslikku lisainfot patsiendi lapsepõlve kohta.
„Seisundi täpsustamiseks kasutame ka uuringut nimega QbTest, millega on võimalik hinnata patsiendi sooritusvõimet keskendumist vajavas ülesandes,“ räägib psühhiaater. QbTest uuringus mõõdetakse mitmeid näitajaid, näiteks reaktsioonikiirust ja tehtud vigade määra. Nende näitajate alusel arvutatakse skoorid, mis peegeldavad tähelepanematust, aktiivsust ja impulsiivsust. „Pärast intervjuud ja uuringut järgneb psühhiaatri vastuvõtt, vaatame üle kogutud informatsiooni ning hindame patsienti teiste psüühikahäirete esinemise suhtes.
Kui selgub, et patsiendil on ATH, teeme koos patsiendiga temale sobiva raviplaani, mis võib sisaldada medikamentoosset ravi ja psühhoteraapiat,“ selgitab dr Pärn ja lisab, et kui tekib kahtlus kaasuvatele vaimse tervise häiretele, võivad olla vajalikud lisauuringud: näiteks isiksuse uuring või põhjalik kognitiivsete funktsioonide uuring. „Võib ka selguda, et patsiendi kaebuste põhjuseks ei olegi ATH, sellisel juhul toimub nõustamine ja ravi vastavalt patsiendi tervisehäirele ning tema soovidele ja vajadustele.