Neuroloog: armastus ei tule südamest
Armastus ja armumine – kaks nii ürgset tunnet, mida esmapilgul on raske kirjeldada. Armastus arvatakse olevat omane ainult inimesele (Homo sapiens), see on raskesti kirjeldatav ja mitmetahuline nähtus, mida on äärmiselt keeruline defineerida. Armumine seevastu on seisund, mil mõnus tunne haarab keha justkui pealaest jalatallani. Tekib liblikalend kõhus ja tunne, et võiks liigutada kas või mägesid. Armumine võtab ajus aega umbes 0,2 sekundit.
Aegade algusest on inimesed eneselt küsinud, mis on armastus, uskudes, et see tunne pärineb südamest. Teadus aga tõestab vastupidist. Armastus ei tule südamest, vaid ajust. Aastaid on erutanud küsimus, kus armastus ajus täpsemalt asub? On teada, et kohas, kus asub armastus, on sellega piirnevatel aladel ka seksuaalne iha. Romantiline armastus pole aga seksuaalne kirg.
Nagu öeldud, on aastatuhandeid peetud armastust südame funktsiooniks. Meditsiiniajaloost on teada, et sümpaatiline närvisüsteem sai oma nime sellest, et selle stimulatsioonil sümpaatse vastassoo esindaja poolt kiirenes südametegevus ja laienesid pupillid – toimus tavaline inimlik reaktsioon sümpaatset vastassugupoole esindajat kohates. Vegetatiivse närvisüsteemi teist osa, parasümpaatilist närvisüsteemi peeti vastassugupoolega seotud negatiivsete ilmingute ja elamuste eest vastutavaks – „süda jäi seisma, kui nägin oma pruuti teise mehega suudlemas“ (tegu oli tugeva asüstoolialähedase bradükardiaga). Kõik on samamoodi ka samasooliste suhete korral, siingi on samad reeglid: meeldib, ei meeldi, armastab, ei armasta...
Teadus pole suutnud armastust defineerida. Kuid kõik on kuulnud ütluseid „nende vahel on keemiat“, „nende vahel on säde“. Selleks et tunda armumist, peavad esinema teatud keemilised ained, milleks on oksütotsiin ja vasopressiin. Mõlemat valku sünteesitakse ajus ja mõlema aine vabanemisel saadud heaolutunde vahendajaks on dopamiin. Vaatamata sellele, et armastus peaks olema isetu, kuulub armastuse bioloogilisse mehhanismi ka nn kingituse saamise ootus, milleks tegelikult on heaolutunne armastatu nägemisel ja tema puudutamisel.
Väljendil „armastus teeb pimedaks“ on selge neuroloogiline tähendus. Kuna armumise käigus aktiveeruvatel ajuosadel on selgelt pidurdav toime meie ajukoore eesmistele aladele, mis peaksid tegelema sotsiaalsete hinnangute andmisega, siis ei oska armunud inimene näha oma partnerit sellena, kes ta tegelikult on. Karm tegelikkus selgub sageli alles aastate pärast.
Dopamiini hulga suurenemine on vahendatud teise keemilise aine, serotoniini vähenemisega, mis omakorda on seotud une ja isuga. Uuringud on näidanud, et serotoniini varude tühjaks ammutamine romantilise armastuse algstaadiumis sarnaneb ajus seisundiga, mis on omane obsessiiv-kompulsiivsele häirele. Ei ole imestada, sest algstaadiumis armastus on teatud obsessiivse käitumise variant: kõik mõtted ja tunded on seotud üheainsa objektiga. Romantilise armastuse algstaadium seostub veel ühe keemilise ainega ja selleks on närvikasvufaktor, mille kontsentratsioon äsja armunute ajus on suurenenud võrreldes pikaaegses paarisuhtes olnutega. Selle hulk on seotud tunnete intensiivsusega.
Kuidas aga mõista, kas tegemist on romantilise armastuse või seksuaalse külgetõmbega? Teatud sümptomaatika küll kattub, samuti kattuvad nende tunnete puhul teatud ajupiirkondade aktiveerumismustrid, kuid tegelikult on need erinevad seisundid. Romantilise armastuse puhul tekitab intiimse sugulise läheduse vajadust soov olla oma armastatule vaimselt ja emotsionaalselt võimalikult lähedal ja füüsiliselt kokku sulanud – nii „koos“ kui võimalik. Seksuaalse armastuse puhul tekitab vajaduse konkreetse inimesega koosolemiseks füüsiline külgetõmme, mis lahtub peagi, kui eesmärk on saavutatud.
Kui romantiline armastus kestab tavaliselt kuid, paremal juhul paar aastat, siis seksuaalne armastus kestab teaduslike andmete põhjal umbes kaks nädalat. Seksuaalse armastuse tagavad suguhormoonid. Mitmed uurimused näitavad, et neil kahel tundel on eri neuraalne alus, ning nagu mainitud, vahendavad neid tundeid ka eri kemikaalid: romantilise armastuse eest vastutavad oksütotsiin, vasopressiin ja dopamiin, seksuaalse armastuse eest östrogeenid ja testosteroon, millel on kindel evolutsiooniline eesmärk. Kui algselt oli imetajatel vajalik pigem seksuaalne armastus, et tagada liigi kestlikkus, siis homo sapiens jagab oma ressurssi mõtestatumalt. Tema eesmärk on suunata oma tunne ja jõud ühele konkreetsele indiviidile, säästa aega ning ainevahetuslikku ressurssi.
Viimase aja teaduslikud uurimused tõestavad aina veenvamalt, et armastus ja sellega seonduv võib olla tervisele ka ohtlik. Kuidas seda mõista? Liigselt armunud inimesel aju verevarustus väheneb. Võivad tekkida sellised psühholoogilised sümptomid nagu endassetõmbumine, vähene kontakt välisilmaga („kõnnib ringi äraseletatud näoga, ei näe ega kuule“), häirub toimetulek igapäevaelu ja kutsetööga (armunud kokk soolab supi üle) jms. Enamikul juhtudest on see sümptomaatika mööduva iseloomuga. Teistpidi võib ka ajuverevool suureneda, mille korral võib inimest tabada psühhootilise seisundi laadne olukord. Elu võib olla halvatud ka sellise ebameeldiva tunde nagu sõltuvusseisundiga, mil heaolutunnet saab tekitada ainult armastatu lähedal viibimine ja selle võimaluse kadumisel on organism pidevas ärevus- ja rahulolematuseseisundis.
Romantilise armastuse küüsis olevatel isikutel on registreeritud nii süstoolse kui ka diastoolse vererõhu kõrgenemine, veresuhkru ja kolesterooli sisalduse suurenemine, koronaararterite ahenemine, vere põletiku- ja oksüdatiivse stressi näitajate suurenemine. Nende muutuste püsimine pikema aja vältel toob endaga kaasa arterite seina jäikuse kujunemise, kolesterooli ladestumise veresoonte seintele – arterite läbilaskvuse halvenemise. Lisaks kirjeldatule esinevad sel juhul une ööpäevase rütmi häired: armastavad inimesed on aktiivsemad öösiti.
On täheldatud, et suuraju püsiva erutusseisundi korral esinevad inimestel söömishäired: täielik isutus või liigsöömine. Neid olukordi iseloomustavad hästi ütlused „armastus käib kõhu kaudu“, „elavad vaid õhust ja armastusest“. Nii ongi teada, et õnnelikes suhetes olevatel inimestel on madalam stressi ja ärevuse tase kui vallalistel. Samuti kipuvad nad üldiselt olema tervemad ja neil on parem enesehinnang. Seega, kui teil on armastav ja pühendunud suhe, võib see aidata parandada teie üldist seisundit ja vaimset heaolu.
Armastusel on ajule tugev mõju, see parandab meie tuju, suurendab hoolimist. Armastus võib olla kõike muutev, see on jõud, mis on vägevaim positiivne tunne, mida inimene tunda võib.
