Leetrid on ägeda kuluga viirusnakkus, mida põhjustab paramüksoviiruste perekonda kuuluv Morbilli viirus ehk leetriviirus. Viirus võib levida otsese kontakti teel, kuid eelkõige on tegemist piisknakkusega, mis levib köhides ja aevastades, kirjutab Confido Digikliiniku arst dr Markus Kiili.
Sümptomid ehk kuidas leetrid avalduvad?
Sümptomid võivad ilmneda alles nädal-kaks pärast viirusega nakatumist. Tüüpiliselt algavad leetrid külmetushaigusele sarnaste sümptomitega – köha, nohu, palavik ja üldine enesetunde halvenemine koos nõrkusega. Nakatunu silmad muutuvad valguskartlikuks ning tekkida võib silmapõletik. Sümptomite ilmnemise esimese päeva lõpuks või teisel päeval tekib punetus suu limaskestadel ning purihammaste ümber olevale limaskestale ilmuvad haigusele iseloomulikud valkjad laigud, mida tuntakse Kopliki laikudena. Sageli võib kaasneda ka söögiisu vähenemine.
Pärast seda võib mõneks päevaks jääda mulje paranemisest, mille järel tõuseb taas palavik ning kõrvade taha tekib roosakas lööve, mis levib edasi näole ja kaelale. Järgneva paari päevaga levib lööve kogu kehale, esmalt kehatüvele ja kätele-jalgadele, kuni lõpuks peopesade ning jalataldadeni välja. Päevade jooksul muutub algselt roosa lööve intensiivselt punetavaks. Umbes viis päeva pärast esmast teket hakkab lööve taanduma samas järjekorras nagu tekkis, jättes kehale kollakaspruunid laigud, millel olev nahk muutub ketendavaks. Samal ajal hakkavad vaikselt taanduma ka alguses tekkinud sümptomid, nagu palavik, köha ja nohu.
Võimalikud tüsistused
Lisaks ebameeldivatele sümptomitele võivad leetrid tüsistuda näiteks keskkõrva- või kopsupõletikuga, harvemini isegi ajupõletiku ehk entsefaliidiga.
Umbes üks inimene neljast vajab tavaliselt haiglaravi, peamiselt kopsupõletiku tõttu. Kopsupõletik on ka leetrite peamine suremust põhjustav tüsistus, seda umbes kuni 60–80%-l leetritega seotud surmajuhtumitest. Kõige rohkem on sellest ohustatud alla 5-aastased lapsed.
Väga harva esinev ajupõletik on samuti ohtlik tüsistus, mis lõppeb surmaga 10–15%-l juhtudest ning umbes 25%-l juhtudest viib neuroloogiliste komplikatsioonideni, nagu kuulmiskadu või tugev intellektilangus.
Millal peaks konsulteerima arstiga?
Kuna peamiselt haigestuvad leetritesse väikelapsed, on soovitatav konsulteerida arstiga juba esimeste haigusnähtude, eelkõige kõrge palaviku (> 38 °C) tekkimisel. Kindlasti peaks ühendust võtma juba siis, kui sellega kaasneb leetritele omane roosakas lööve, mis ajas levib üle keha.
Leetrite kahtlusel soovitatakse kontaktvisiite pigem vältida, et vähendada riski teiste inimeste nakatamiseks. Leetrite diagnoos põhineb suuresti haiguse kliinilisel pildil, mille osas saab arstiga pidada nõu ka moodsate vahendite abil (näiteks telefoni- või videokonsultatsioon).
Kui seisund halveneb järsku, näiteks tekib ravimitele allumatu palavik > 40 °C, tugev peavalu või hingamisraskused, tuleb juba kutsuda kiirabi ja vajalik on haiglaravi.
Kuidas leetreid ravitakse?
Leetrite korral rakendatakse sümptomaatilist ravi, spetsiifiline ravi puudub. Olulisel kohal on piisav vedeliku tarbimine ja rahurežiimi hoidmine. Kindlasti tuleks hoida silmi liigse valguse (nii loodusliku kui ka tehisliku) eest. Köha vastu aitab niiske õhk, näiteks õhuniisutite kasutamine, aga ka köha pärssivad ravimid. Ninaärrituse korral võib olla kasu nina limaskesta niisutavate pihuste kasutamisest.
Palaviku ja valu korral on abi paratsetamooli või ibuprofeeni tarvitamisest. Kindlasti ei tohi lastel palaviku alandamiseks kasutada aspiriini.
Uuringutes on leitud, et lastel on A-vitamiini madala taseme korral haiguskulg raskem. Sellepärast manustatakse haiglaravil lastele A-vitamiini ning selle toetuseks on ka uuringuid, mis on näidanud väiksemat üldist suremust teatud vanusegruppides, näiteks alla 2-aastastel lastel.
Kui haigus tüsistub sekundaarse bakteriaalse infektsiooniga, siis on vaja kasutada ka antibiootikume.
Kuidas end leetrite eest tõhusalt kaitsta?
Võib öelda, et vaktsiin on parim viis leetrite ennetamiseks. Selle kasuks räägib haigusjuhtude arvu vähenemine pärast leetrivaktsiinide esmast kasutuselevõttu erinevates riikides 1960. aastatel. 21. sajandi alguseks oli leetritesse haigestumine läänemaailmas praktiliselt nullilähedane. Ka Eestis on olnud aastaid, mil leetreid ei ole kordagi esinenud. Eestis vaktsineeritakse alates 1993. aastast riikliku immuniseerimiskava alusel leetrite vastu kõiki lapsi (MMR-vaktsiin ehk leetrite, mumpsi ja punetiste kolmikvaktsiin). Loomulikult on ka üksikuid erandeid, näiteks raske immuunpuudulikkuse olemasolu või ülitundlikkus mõne vaktsiinikomponendi suhtes, mille puhul on vaktsineerimine vastunäidustatud. Kava järgi tehakse esimene doos 1-aastaselt ja teine doos 13-aastaselt.
Täiskasvanutel on samuti lubatud ennast vaktsineerida. Leetrite vastu vaktsineeriti ka enne 1993. aastat ja Nõukogude võimu ajal, ent sellel ajal vaktsineeritud inimestel soovitatakse tavaliselt ühe moodsa MMR-vaktsiini lisadoosi tegemist, sõltumata sellest, millise vaktsiiniga teda enne vaktsineeriti. Täiskasvanutel, kes ei ole end üldse vaktsineerinud või haigust põdenud, on soovitatav vaktsineerida kahe doosiga.
Terviseamet soovitab kindlasti vaktsineerida:
- tervishoiutöötajatel;
- inimestel, kellel on peres alla 1-aastased lapsed, rasedad või raske immuunpuudulikkusega isikud (HIV-positiivsed, immuunsust pärssivate ravimite tarvitajad, keemiaravi saajad);
- inimestel, kes plaanivad reisida suure haigestumusega piirkondadesse (näiteks Kesk-Aafrika ja India).
2023. aastal olid kõik diagnoositud juhtumid seotud reisimisega ehk toodud sisse suurema nakatumisega riikidest.