Marilyn Vikat

Marilyn Jurman: kõrged ootused enda suhtes tõid depressiooni

«Ma langesin ikka päris sügavasse depressiooni,» tõdeb näitleja Marilyn Jurman (33), keda ülikoolis tabanud madalseis kimbutas viis aastat. «Põhjuseks oli ilmselt, et mu standardid iseendale on niivõrd kõrged, ootasin endast palju, ja kui ma ei saavutanud ideaali, siis hakkas see närima ja enesehinnangut laastama.»

«Ja kui iseendast hästi ei arva, siis olid ka suhted, mis tekkima hakkasid, sellele vastavad – arvasin, et olengi ära teeninud, et minuga käitutakse halvasti. Kui oled madala enesehinnanguga ja omadega juba põhjas, võtad inimeste öeldut väga isiklikult. Hakkasin uskuma, et ma pole piisavalt hea ja ega ma midagi paremat saagi,» meenutab ta.

Ainsa lapsena peres oli Jurman harjunud tähelepanuga, mida talle noore täiskasvanuna argielus enam nii palju ei jagunud. «Selgub, et ei olegi kõiges kõige parem, ja siis tekib maailmade kokkupõrge – mis nüüd saab?»

Viljandi kultuuriakadeemias tudeerinud Jurman üritas tähelepanu kehvalt enesetundelt kõrvale juhtida pidudel käies. «Alaealisena olin superkorralik – ei joonud kordagi alkoholi, ei teinud suitsu, õppisin viitele. Ülikoolis tundus järsku kõik negatiivne. Mõtlesin, et mis seal ikka, kõik joovad ja suitsetavad, ma siis ka. Tahtsin, et enesetunne läheks paremaks.»

Totaalne elumuutus aitas üle saada

Tõusude-mõõnadega kestis depressiivne periood üle viie aasta. «Minule oli terapeutiline, et kirjutasin plaadi ja hakkasin joogaga tegelema,» ütleb Jurman.

Hingeasjadest muusikat kirjutades sai noor naine aru, et olukord pole normaalne ega jätkusuutlik. Ta muigab, et just enne «27 klubisse» jõudmist – mis tähistab murrangulist eluaastat, mil mitmed artistid on elust lahkunud – tegi ta täieliku kannapöörde.

«Läksin lahku toksilisena mõjunud suhtest, jätsin suitsetamise maha, hakkasin regulaarselt joogaga tegelema ja taimetoitlaseks. See oli äratundmine, et ma enam ei jaksa. Sain aru, et see oli nüüd põhi, ja võtsin vastu otsuse, et ma tõesti enam ei taha.»

Jurman ütleb, et ta pole muidu depressiivne inimene ja sestap võis tal olla kergem välja rabeleda kui mõnel teisel. «Jooga enamasti ikka aitab, kuna see on hingamispraktika. Kuna oleme pidevalt ärevuses, vererõhk laes, hingame väga pealiskaudselt. Tihtilugu võib aidata, et kui hingad natuke aeglasemalt, hakkavad ka vastused tulema. Et tegelikult tahad hoopis vanematele külla sõita või puhkusele minna.»

Jurman arvab, et tema keerulist täiskasvanuks saamise teekonda ei pea noor inimene ilmtingimata läbi tegema. Ta leiab, et vanemad, kes on isegi hõivatud hakkamasaamisega, ei märka mõnikord, et laps on omadega hädas. «Abi oleks avatusest ja sellest, kui vanem suudaks lapsega piisavalt usaldusväärse suhte luua, nii et laps on valmis vanema juurde minema, kui tal on mure. Ilmselt seal on võimalus, kust kinni haarata, et asi väga hulluks ei läheks.»

Väga raske on ära tunda, mil depressioon võimust võtab, ning kui asi süveneb, on spetsialisti abita juba keeruline tuvastada ka põhjust

Jurman tõdeb, et väga raske on ära tunda, mil depressioon võimust võtab, ning kui asi süveneb, on spetsialisti abita juba keeruline tuvastada ka põhjust. «Raseduse ajal tundsin aga juba täpselt ära, mis see on – mõistsin, et need on praegu lihtsalt hormoonid, ja kui seda teadvustasin, läks meeleolulangus üle.»

Jurman peab depressioonist hoidumisel headeks vahenditeks jalutamist, joogat ja kasvõi üksi toas tantsimist. «Mida rohkem harjutad seda, et suudad olla siin ja praegu kohal selles tegevuses, seda suurema tõenäosusega suudad ära tunda hetke, kui sul on halb olla, ega sõida sellest tundest üle. Ei jätka samamoodi, kui kõik märgid annavad juba pool aastat mõista, et und ei tule ja sul on halb.»

«Vahel aga ei oskagi ise võimalusi või lahendusi näha. Väga palju oleneb sellest, millise hinnangu asjadele anname ja kuidas neid käsitleme – sellest sõltubki meie enesetunne. Sama taustsüsteemi keskel saab end tunda väga erinevalt,» leiab erameditsiinikeskuse Confido psühhiaater Mari-Liis Laanetu.

Võrdlusmoment ideaaliga masendab

Psühhiaater nendib, et just jõuluajal esineb meeleolu häiritust tavapärasest rohkem, sest levib uskumus, et kõigil teistel on praegu hästi tore – head suhted ja lähedus perekonnaga –, ning kui endal nii pole, võtab võimust ebaõnnestumise tunne. «Jõulude ajal on läbiv probleem üksildustunne, mida siis teravamalt tajutakse,» tõdeb Laanetu.

Detsembris ei jääda tegelikult rohkem üksi, küll aga hakatakse eraldatuse või keerukate inimsuhete üle sügavamalt mõtlema ja olukorrale raskemeelseid tähendusi andma. «Inimestel on rohkem aega teha oma elus n-ö ülevaatus, on palju võrdlusmomente ideaaliga, sotsiaalmeedias levival on samuti oluline roll. On ootus iseendale, et sel ajal peaks olema eriti rahul, õnnelik ja rõõmus,» räägib Laanetu.

Kui jõuluperioodil kipub meeleolu kõikuma ja esineb rohkem alkoholiga seotud surmasid, siis suitsiide on pühade aegu vähem. «Riskirühma kuulujad saavad siiski lähedastelt toetust ja kaitset teo vastu – lootust,» kinnitab Laanetu. Paraku tõuseb enesetappude arv kohe uue aasta alguses. «Neil, kel on enesetapumõtted põletavamalt peas, tulevad need siis jälle rohkem esile.»

Enesetunne oleneb hinnangutest

Laanetu julgustab üksildustunde hinge pugedes otsima sotsiaalseid kontakte – võtma ühendust lähedastega, planeerima ühiseid tegevusi sõpradega või siduma end mõne heategevusliku projektiga. See pakub inimlikku kontakti ja positiivset tagasisidet. Kui elu kisub aga väga nukrameelseks ja olemine lohutamatuks, tuleks otsida abi psühholoogilt, psühhiaatrilt või perearstilt.

«Sageli hoitakse enda sees tundeid, mida ei osata lahti mõtestada, ja siis tunduvadki asjad sageli rasked ja kehvad. Kui need aga kõva häälega läbi rääkida, siis võib ilmneda, et nii hull ei olegi,» räägib psühhiaater. Mõnikord peljatakse võõrale inimesele südant puistata ega suudeta selles näha ka mõtet, kui tema võimuses pole niikuinii asju muuta.

Valulikud tunded saab seljatada nendega tegeledes. Kui välja on aga kujunenud depressioon või ärevushäire, on omal kohal ravimid, mis aitavad madalseisust välja murda, et seejärel negatiivsete mõttemustritega tööd teha, neist jagu saada ning näha elu helgemat poolt. Depressioonist ja ärevushäiretest ei saa lihtsalt utsitavate sõnade abil üle.

«Ümbritsevad võivad öelda, et võta positiivselt, tee seda ja teist, aga tegelikult ei suudeta enam. Tekib hoopis tunne, et keegi ei mõista ega saa olukorrast aru, kui nad pidevalt sellist juttu räägivad. Samuti loob see saamatuse tunde, et kuidas see mul siis välja ei tule – et ei suuda hakata positiivselt mõtlema ega end kokku võtta. Kõrvalt on hästi lihtne öelda, et mine trenni ja tunne elust rõõmu. See on aga haigus, mida tuleb ravida. Siis on lootust, et suudetakse teha ka järgmisi positiivseid samme.»

Ravimid üksi pole kindlasti võluvõtmeke ilusasse maailma – kõige olulisem on Laanetu sõnul töö iseendaga, sealhulgas häire algpõhjustega tegelemine.

«Kui inimene ikkagi hoiab eemale või käitub kuidagi teistmoodi, võiks temalt julgelt küsida, mis temaga toimub ning küsida ka võimalike elutüdimusmõtete kohta. Ka rasked sündmused elus on alati riskifaktor, mil olla tähelepanelik ja häbenemata küsida «kuidas sa hakkama saad ja kuidas end tunned»,» soovitab Laanetu. Mõnikord hakkavad suitsiidi plaanivad inimesed ka oma asju ära jagama, nii et pärast katset on avastatud – kodus on kapid juba tühjad.

Psühhiaatri sõnul on oluline märgata sõprade ja tuttavate lootusetust – tunnet, et pole väljapääsu -, mis on tihti suureks riskiteguriks. «Kui ikkagi ei olda nii veendunult neid otsuseid ära teinud, siis tegelikult oodatakse abi ja tahetakse keerulisest seisust välja saada. On hästi oluline, et saab teiste inimeste poole pöörduda ja et olukorda mõistetakse.»

«Eesti inimesed ei väljenda sageli oma mõtteid ja tundeid, et nii hea meel, et sa mul oled – mõeldakse, aga välja ei öelda. Juba aga see teadmine, et lähed korda, muudab olemise paremaks,» kinnitab Laanetu.

Kui on tekkinud enesetapumõtted, peaks kontakteeruma koheselt perearsti või psühhiaatriga. Kriisis võib pöörduda psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus on ööpäev läbi olemas valvearst, või vajadusel ka kutsuda kiirabi. Oma olukorrast rääkida ja nõu küsida saab ka erinevatelt nõuandetelefonidelt. «Oluline on, et ei tunneks hirmu rääkimise ees.»

Psühhiaatri sõnul tunduvad depressiooniga kaasnevate mõttevigade tõttu kriitilistel hetkedel nii mõnedki asjad möödapääsmatud. «Hiljem ütlevad inimesed sageli, et issand, ma ei saa aru, kuidas mul said sellised mõtted peas olla,» nendib ta.

Kuidas aidata murega kimpus last

Murede arutamine ja usalduslik hukkamõistuta suhe on äärmiselt oluline teismeliste puhul, rõhutab psühhiaater Mari-Liis Laanetu.

«Käia ja kontrollida, küsida pidevalt küsimusi, see ei tööta. Sisulist kontakti saab läbi ühise aja. Vanematel on tihti arusaam, et tuleks midagi erilist teha või kuskile minna, aga tegelikult pigem rahulikult kodus olemine ja rääkimine, igapäevaste tegevuste koos tegemine annab parema kontakti. Palju räägitakse ka edule või eesmärgile orienteeritud juttu, aga tähtsad on lihtsad inimlikud väärtused, näiteks koos aega veetes vestlemine.»

Kui jutt põrkub justkui seinalt tagasi ja vanem tunneb, et ei saa hakkama, võiks spetsialistidelt nõu küsida, kuidas peaks lapsega suhtlema ja teda kodus toetama. Eelkõige on Laanetu sõnul teismelisele tähtis tunda, et see, mis ta teeb, läheb teistele korda, et temast hoolitakse ning et oluline on tema, mitte ta saavutused.