Kuidas mõjutab pidev online’is olek vaimset tervist?

03.11.2023

Confido Tartu Raatuse kliiniline psühholoog Siim Jakobsoo annab nõu, mida teha, kui liigne kättesaadavus veebi vahendusel hakkab mõjuma enesetundele ja enesehinnangule. 

Veel mõnekümne aasta eest oleks tundunud mõeldamatu, et muutume maailmale ööpäevaringselt kättesaadavaks. Ja ega kohustust olegi – kuid ometi on sellest saanud uus normaalsus. Oleme sotsiaalmeedias või arvutimängu chat’ides teistest ühe klõpsu kaugusel. Oleme ka alati valmis jagama, mis meil käsil, ja reageerima teiste inimeste tegevustele. Kuidas oleme jõudnud sellesse punkti ja kuidas edasi?

„Üks põhjus on kindlasti infoküllus. Väga palju on infot, mida tarbida ja teistega jagada. Inimestele kipub meeldima positiivne tagasiside oma tegevusele, isegi kui see on pinnapealne pöial püsti sotsiaalmeedias või kiire vastus või emotikon kommentaarides,“ selgitab Confido kliiniline psühholoog Siim Jakobsoo.

Ta märgib, et inimesi iseloomustab ka soov olla selle infoga kursis: „Muidu tekib tunne, et maailm läheb sinust mööda. See on ka konkurentsi küsimus – võidab see, kellel on rohkem infot.“ Taolist infotarbimist soodustab tehnoloogia. Nutitelefonid ja -kellad lasevad meil tarbida infot kiirelt ja impulsiivselt ning enam ei tule arvutisse eraldi sisse logida või õigel ajahetkel teleka või raadio ette maanduda.

Jakobsoo lisab olulise nüansi, et kiirsõnumid ei täida inimeste suhtlemisvajadust piisavalt. Tavaline näost-näkku suhtlus teeb seda palju rohkem kui vaid teksti- või helipõhine kommunikatsioon: „Kui suhtleme omavahel otse, ei pea me ootama, milline on teise reaktsioon. Me saame selle kätte otsekohe.“

Ärevuse allikad

Samamoodi tekitab pidev valmisolek veebisuhtluseks ärevust, sest seostub vajadusega reageerida mis iganes stiimulile. „Oma tuumas tähendab ärevusereaktsioon ohu vältimist. Sotsiaalmeedias muutub tajutud ohuks info mitteteadmine, tõrjumine, n-ö meeldimiste mittesaamine. Kui sinu kaaslased on saanud mingit infot või midagi kogenud, muutub see normaalsuseks, iseenda staatust hakatakse selle kaudu hindama,“ selgitab Jakobsoo. Kui inimene kogeb seetõttu enda arust vähemat kui teised, võibki see tekitada sotsiaalset ärevust. Ta võib tunda end vähem väärtuslikuna või oletada, et teised arvavad temast halvemini.

Kui inimene on pidevalt veebis ja tarbib sealset infot, mõjutab see ka tema valmidust tegutseda vähem reaalses elus. Sotsiaalmeedias kiputakse rohkem kaasa elama teiste elus toimuvale, mistõttu võib enda elu jääda lohakile. „Ja on ka seda, et inimene on igapäevaelus aktiivne, kuid tal on keeruline olla hetkes. Söögist rõõmu tundmise asemel kulub kogu energia sellele, et teha hoopis toidust sõpradega jagamiseks pilti. Kui aga tähelepanu on pigem heal pildil, teraval fookusel ja õigel filtril, võib lihtsasti kaduda rõõm sündmusest,“ ütleb Jakobsoo.

Kuidas olla ilma?

Kuidas siis tulla toime ootusega, et inimene peab olema kogu aeg kättesaadav? On ju meile kõigile tuttav, et kui kõne jääb vastu võtmata ja Instagramis me ei vasta, saadab keegi kohe sõnumi Facebooki. Jakobsoo soovitab sel juhul tegeleda ilmajäämise kartusega, mida hoiavad tavaliselt koos automaatmõtted: „Pange need mõtted enda jaoks kirja koos tekkinud tunde ja olukorraga. Selline mõtete märkamine võib aidata mõista, kas need on tõesed või moondunud.“ On väga oluline, et inimene mõistaks – mõnele postitusele reageerimata või enda tegevuse kajastamata jätmine ei tee sind kuidagi kehvemaks või vähem väärtuslikuks: „Suure tõenäosusega loevad sõbrad ja kolleegid sellest hoopis välja, et sul lihtsalt ei ole lõputult aega.“

Jakobsoo soovitab teha tööd ka enesehinnanguga. On üsna tavaline, et sotsiaalmeedias näitavad inimesed oma elu pigem positiivsemana. Ja kui inimene võrdleb järjepidevalt oma elu teiste näiliselt parema eluga, võibki ta muutuda enda suhtes kriitiliseks ja tunda end teistest kehvemana. „Seadke endale eesmärgiks märgata iga päev näiteks kolme õnnestumist või rõõmu. Nii harjutate tähelepanu, et see märkaks automaatsemalt enda tugevusi ja piisavust,“ soovitab Jakobsoo.

Ta lisab, et oma võlu on ka sotsiaalmeediast pauside tegemisel. See laseb planeerida teisi toredaid tegevusi, näiteks sport või sotsiaalsed sündmused. Samamoodi võib ka sotsiaalmeedias olekut planeerida, näiteks külastada oma kontosid paar korda päevas mingil kindlal kellaajal: „Inimesed puhkavad tööst ja koolist. Miks ei võiks siis puhata sotsiaalmeedia keskkonnast, mis on ju samuti väsitav?“

Kui inimene on enda jaoks seadnud piiri, et ei pea olema pidevalt kättesaadav, on tal palju lihtsam teistelegi piire seada, näiteks jätta puhkuse ajal kõne vastu võtmata või vastata, kui käsil olnud tegevus on lõpetatud: „Inimesed on tegelikkuses päris mõistlikud, kui neile selgitada, miks me ei saa või ei taha igal hetkel nendega sotsiaalmeedias kontaktis olla,“ ütleb Jakobsoo. „Kui keegi ei suuda algul meie kehtestatud piire aktsepteerida, siis on nad sunnitud seda tegema hiljem – peaasi, et me ise enda piiridele truuks jääme.“

Ära karda abi!

Alati võib otsida abi, näiteks Confido psühholoogidelt – eriti kui inimene on püüdnud olukorda muuta, ent see on osutunud keeruliseks ning tekitanud suuremat kurbust, ärevust või viha. „Meie kliinilised psühholoogid aitavad mõista, miks mõjutab sotsiaalmeedia vaimset tervist ja mis on võimalikud lahendused. Tähtis on elada rohkem päriselu ja teha seda vähem ekraanis, sest veebielu ei toeta positiivset enesepilti.“

Muide, nutistumisel on ka omad head küljed. Tänu internetile saavad omavahel ühendust inimesed, kes muidu ei kohtuks. „Näiteks kui me elame eri riikides, õpime välisriigis või oleme kaugsuhtes,“ selgitab Jakobsoo. „Kiire kättesaadavus võib tekitada tunde, et inimene saab lihtsasti oma lähedase poole pöörduda, kuigi otsesuhtlust vahemaa ei luba.“ Ta lisab, et sellisel puhul tasub teha pigem harvemaid, ent pikemaid videovestlusi, sest need katavad suhtlusvajadust tõhusamalt.

Õpime kohalolekut!

Hea hetkes olemise tehnika kannab nime 5 4 3 2 1. Märka:

  • 5 asja, mida sa näed;
  • 4 asja, mida hetkel saad puutuda;
  • 3 asja, mida kuuled;
  • 2 asja, mida haistad;
  • 1 asja, mida saad maitsta.

Hoia tähelepanu igal stiimulil vähemalt 3 sekundit. Nii oled minevikust ja tulevikust mõtlemise asemel hetkes ja koged ümbrust.