Kardioloogi kõrval on kardioloogiaõel vastutusrikas roll, et parandada patsientide elukvaliteeti ja pikendada eluiga. Sellest, mida õed täpselt teevad, räägib Confido kardioloogiaõde Keiu-Karin Michelson.
Kõige sagedamini jõuavad kardioloogiaõe juurde südame-veresoonkonnahaiguste riskiga inimesed, kellele arst on diagnoosi juba määranud. Näiteks võib inimesel olla kriitiliselt suurenenud kolesteroolisisaldus, südamepuudulikkus, rütmihäired või kodade virvendusarütmia. Samuti satuvad õe juurde need, kellel diagnoosi veel ei ole, ent risk haigestuda on suur.
„Räägime vastuvõtul inimese üldisest tervisest, õpetame teda end jälgima, näiteks kinni pidama raviplaanist ja märkama muutusi kehakaalus,“ selgitab Confido kardioloogiaõde Keiu-Karin Michelson. „Anname teavet raviskeemi juurde kuuluva kohta, vestleme südamepuudulikkuse sümptomitest ja kehalisest aktiivsusest. Samuti anname toitumissoovitusi, et hoida kontrolli all või vähendada kolesteroolisisaldust, vältida düslipideemia väljakujunemist või piirata selle arengut. Juttu võib tulla lisaks alkoholist ja tubakast, vedelikutarbimisest ning ka seksuaalsusest. Teinekord räägime kodukeskkonnast ja sellest, kuidas tuleb inimene toime, kui ees ootab operatsioon. Mõnikord aga vajab inimene hoopis emotsionaalset tuge.“
Niisiis aitab kardioloogiaõde haigust paremini kontrolli alla saada, vähendada sümptomeid ja vältida tüsistusi. Samamoodi õpetab ta patsienti ise märkama ja jälgima südamepuudulikkuse sümptomeid ning räägib, kuidas on need seotud praeguse ja varasemate haigusseisunditega.
Südame-veresoonkonnahaigused nõuavad meeskonnatööd
Kui enamasti kohtub patsient kõigepealt õega ja seejärel arstiga, siis kardioloogiaõe juurde suunab patsiendi tavaliselt just kardioloog, kes on koos patsiendiga otsustanud, et vaja on ka vahekohtumisi õega. Need vastuvõtud on oluline osa ravist, et inimesega säiliks aktiivne koostöö. Üldse nõuavad südame-veresoonkonnahaigused meeskonnatööd, milles on tähtis roll nii arstidel, õdedel ja füsioterapeutidel kui ka dieedispetsialistidel, psühholoogil ja sotsiaaltöötajal. Kõik see tagab, et inimesel on enda raviskeemist ja riskidest selge pilt.
Uuringute kohaselt elavad õdede jälgimisel olevad patsiendid kauem ja paremini. Nad vajavad vähem haiglaravi, samuti kutsuvad nad harvemini kiirabi ning tervisekaebusi ja tagasilanguseidki esineb neil vähem. Miks on see nii? „Patsiendid on terviseteadlikumad, nende sümptomid on jälgimisel. Neid õpetatakse märkama muutusi tervises ja nad julgevad tulla konsultatsioonile õigel ajal,“ selgitab Michelson. Sama kehtib ka südame-veresoonkonnahaiguste riskiga inimeste puhul, kes on olnud spetsialisti jälgimisel vähemalt kolm kuud.
Michelson on pidanud õeametit kogu oma tööelu jooksul – ja isegi pärast 18 aastat on see tema sõnul sama huvitav ja vaheldusrikas kui päris alguses. Michelson ei ole kohanud kahte ühesugust patsienti, seepärast on patsientide esitatud küsimused alati natuke erinevad: „Vahest kõige sagedamini küsitakse liikumise, toitumise ja kehakaalu kohta.“ Ta lisab, et mõnikord hoiavad patsiendid temaga ühendust veel aastaid, ning rõõmustab, et on suutnud mõjutada kellegi elu positiivselt: „Meie töö ei lõppe esimese kohtumise järel. Mida kauem inimesega koostööd teeme, seda pikem elu teda ees ootab.“