Arst hoiatab: puukentsefaliidi oht sügisega ei kao Jaga

Eesti on kõrge puukide ohualaga riik, ent vaatamata terviseameti soovitusele vaktsineerida elanikke puukentsefaliidi vastu, ei näita vaktsineerimise hõlmatus sagedaste haigestumiste kõrval paranemise märke. Enamasti meenub puukentsefaliidi vastu vaktsineerimise vajadus inimestele enne suvepuhkust, kuid tegelikult võib vaktsineerimisega alustada igal aastaajal, kirjutab perearst dr Iris Koort. Juhul kui vaktsineerimine alles sügisel meenub, ei tuleks seda mingil juhul kevadeni edasi lükata. Kui alustada vaktsiinisüstidega sügisel, jõuab organism varakevadeks vajaliku immuunsuse saavutada.

Kus ja kuidas puukentsefaliit levib?

Eesti koos teiste Balti riikidega kuulub puukentsefaliidi leviku poolest Euroopas tippu. Puukentsefaliidi kõrge riskiga piirkondadeks on veel näiteks Austria, Saksamaa, Poola ja Tšehhi. Viimasel viiel aastal on Eestis registreeritud keskmiselt 145 puukentsefaliidi haigusjuhtu aastas. Dr Koort märgib, et sellesse on võimalik nakatuda mitte ainult puugihammustuse kaudu, vaid ka pastöriseerimata kitse- või lehmapiima pruukimisel – neid juhtumeid on ka Eestis olnud. Samuti võib puugi üles korjata ka oma õue murult, mitte ainult metsast. Puugid on aktiivsemad perioodil, mil õhutemperatuur on vähemalt 5–7 kraadi, seega enamjaolt aprillist oktoobri-novembrini. Aastatega on see periood soojade talvede tõttu pikenenud ja pole haruldane, et aasta esimesed puukentsefaliidi juhud registreeritakse märtsis ning viimased detsembris. Puukentsefaliidi kulg on sageli kahefaasiline. Peiteaeg on 2–4 nädalat, siis tekib palavik, halb enesetunne ja peavalu, harvem iiveldus ja oksendamine. Kuna need vaevused meenutavad ülemiste hingamisteede viirusnakkust, jääb haigus esimeses faasis enamasti diagnoosimata, eriti sageli just lastel, tõdes dr Koort.

Mõnikord võib puukentsefaliit invaliidistada inimese kogu eluks

Haiguse teine faas ilmneb umbes kolmandikul nakatunutest. Vaevused tekivad pärast 2–20-päevast vaevustevaba perioodi. Üldnähtudele lisanduvad ka närvisüsteemikahjustuse, ajupõletiku- ja ajukelmepõletiku nähud. Raskemaid vorme esineb enam vanematel inimestel. Peamisteks «jääknähtudeks» on mälu-, käitumis- või motoorikahäired. Mõnikord võib puukentsefaliit invaliidistada inimese kogu eluks.

Puukentsefaliit ja borrelioos – millega on tegu?

Puukentsefaliiti tekitav viirus kandub puugi organismist inimesele üle üsna ruttu pärast puugi kinnitumist. Borrelioosi tekitava bakteri ülekandumine võtab rohkem aega. Seetõttu aitab puugi kiire leidmine ja eemaldamine borrelioosi nakatumist vältida. Borrelioos on bakternakkus ning seda saab edukalt antibiootikumikuuriga ravida. Ennetamise seisukohalt on aga olulisem viirushaigus puukentsefaliit, mille vastu põhjuslik ravi puudub. Antibiootikumidest puukentsefaliidi korral abi ei ole. Ravi saab olla ainult sümptomaatiline ehk vaevusi leevendav. Erinevalt borrelioosist annab läbipõetud puukentsefaliit eluaegse immuunsuse.

Õnneks on puukentsefaliidi vastu võimalik end vaktsineerida

Dr Koort paneb südamele, et õnneks on puukentsefaliidi vastu võimalik end vaktsineerida ja Eestis kui kõrge nakatumisriskiga piirkonnas on see kindlasti kõigile soovitatav. Kui veel mõne aja eest arvati, et väikelapsed ei nakatu või põevad puukentsefaliiti kergekujuliselt, siis viimasel ajal soovitatakse vaktsineerida riskipiirkonnas elavaid inimesi alates üheaastaseks saamisest. Enim ohustatud on ka need, kes töö või hobiga seoses palju looduses viibivad. Esmane vaktsiinikuur koosneb kolmest süstist. Esimese ja teise doosi vahele peaks jääma kuu aega, teise ja kolmanda doosi vahele aasta. Edasi tuleb teha kordusdoose 3–5-aastaste vahedega. Kui kordusdoos on edasi lükkunud, ei pea vaktsineerimist otsast alustama, sest organismi immuunmälus on varasemad vaktsineerimised talletatud. Kui kevadel on vaktsineerimise alustamisega hilja peale jäädud, võib kasutada ka kiirendatud vaktsineerimise skeeme. Dr Koort soovitab seega üles otsida vaktsineerimispass ning vaadata, kas kõik puukentsefaliidivastased süstid on tehtud. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele ega mõni kordusdoos pole tegemata, sest need kipuvad vahel ununema. Kindlasti tasub nõu pidada pereõe või -arstiga. Ilmunud 22.september 2017 Postimehes »