Ängistus ja masendus võivad vahel kasulikeks osutuda. Mil moel? Jaga

Analüütiline ehk jungiaanlik psühhoteraapia põhineb Carl Gustav Jungi käsitlusel inimpsüühika olemusest ning selle arengust ja muutumisest elu jooksul. Jungiaanlik teraapia toetab elule tähenduse otsimist ja kooskõla loomist maailmaga ning juhatab teadlikuma, küpsema ja terviklikuma isiksuse kujunemisele, aitab luua kooskõla inimese teadlike ja alateadlike poolte vahel. C. G. Jung viitas sageli endale kui inimese psüühe, selle kaardistamata müsteeriumi, esmauurijale ja avastajale. Jungi jaoks oli psüühe määratu suur territoorium, mida ta tutvustas esmakordselt analüütiline psühholoogia nime all 1921. raamatus “Psühholoogilised tüübid”. Psüühe teadusliku uurimisega alustas ta juba varem ning oma doktoritöös esitles ta noore andeka naise (Helene Preiswerk'i) sisemaailma kasutades sõna-assotsiatsioonide meetodit. Jung uuris teadvustamatut ehk seda osa psüühikast, mis jääb meie mina teadlikust poolest välja ning nimetas teadvustamatuse omadusi “kompleksideks”. Hiljem uuris ta psühhoosi ja skisofreeniat, tehes koostööd Freud'iga. Jung ja Freud täiendasid teineteist, eelkõige neurootilisi seisundeid uurides, kuid mõne aja pärast ilmnesid fundamentaalsed lahknevused ning 1913. aastal läksid nende teed lahku. Inimene ja tema sümbolid Jungi akadeemilise töö põhijooneks kujunes arhetüüpide ja kollektiivse teadvustamatuse kirjeldamine. Kollektiivne teadvustamatus on see osa psüühikast, millel on universaalsed omadused ja roll inimpsüühika vormimisel, kuid mida on raske hoomata, sest psüühika ei ole ese, mida saaks üheselt vaadelda või kirjeldada. Jung leidis võimaluse seda siiski teha, kaardistades psüühikat arhetüüpide abil. Arhetüübid on algkujundid, mis kujutavat endast instinktiivset väge vormivat printsiipi. Arhetüüpide paremaks mõtestamiseks uuris Jung sümboleid, tema teos “Inimene ja tema sümbolid” on ilmunud ka eesti keeles (2005).

Depressiooni langemine võib viidata sellele, et viis, kuidas inimene oma elu elab, ei ole tema jaoks loomulik ega loomuomane.

Jungi nägi psüühest usaldusväärse fenomenina, milles vaim ja teadvustamatus üritavad pidevalt inimesele abi osutada. Ta pidas psüühet isereguleeruvaks. Erinevalt Freudist polnud psüühe Jungi jaoks patoloogiline, mis tuginenuks valulikele lapsepõlvekogemustele või seksuaalkonfliktidele. Jungi meelest võisid isegi problemaatilised sümptomid nagu ängistus ja masendus osutuda potentsiaalselt kasulikeks, kuna need suunavad inimese tähelepanu teatud ebaharmooniale tema psüühes, mida saab muuta. Näiteks võib depressiooni langemine viidata sellele, et viis, kuidas inimene oma elu elab, ei ole tema jaoks loomulik ega loomuomane. Jung leidis ka, et see, kuidas me iseennast tajume, on piiratud ning „kaasaegne inimene“ on oma tõelisest, instinktipõhisest loomusest ära lõigatud. Ta arvas, et peaksime ennast kuulama ning välja selgitama, kes me tegelikult oleme ning mida tegelikult tunneme. Jung jõudis veendumusele, et peaksime laskma end juhtida sellel, mida ta kutsus selbstiks (eesti keeles „ise“) – alateadlikult tunnetatud terviklik isiksus, indiviidi täieliku potentsiaali arhetüüpne kujutis. Ise ja vari, heledad ja tumedad aspektid Jung oli seisukohal, et ise funktsioneerib isiksuses juhtprintsiibina ning tema osundatud suunas liikumine toob kaasa isiksuse arengu. Seda loomulikku arenguprotsessi kutsus ta individuatsiooniks. Protsessi olemusse kuulub suundumine isiksuse kõigi loomulike elementide avaldumise poole. See protsess ei lõppe täielikult iialgi, kuna inimene reageerib pidevalt uutele ja muutuvatele oludele ning peab selleks tegema endas ruumi üha uutele osadele ja mustritele. Ise osiseid, mis on jäänud teadlikku isiksusse integreerimata, kutsus Jung varjuks. Nimetatud osad paiknevad teinekord varjus, kuna inimene kas eitab vastavaid väärtusi ja funktsioone või tõukab eemale, kuna ei suuda neid aktsepteerida. Tegemist võib olla tavapäraselt „negatiivseks“ peetud ja ilmselt destruktiivsete isikuse osadega nagu nt agressiivsus või kadedus (kuigi Jung ütleks, et kõik isiksuse aspektid – nii heledad kui tumedad – on vajalikud selleks, et too saavutaks terviklikkuse ja tugeva aluspõhja). Mõni inimene aga eitab hoopis haavatavaid, armastavaid ja tundlikke omadusi. Sellised ilmingud on väga tugevasti mõjutatud konkreetse inimese perekondlikust ja kultuurilisest taustast. Teine põhjus, miks teatud omadused võivad varjupoolele sattuda, võib olla nende väljakujunematus. Jung leidis, et igal isiksusel on olemas ühest küljest põhifunktsioonid (tema nägemuses domineerivad ehk on ülimuslikud (superioorsed) funktsioonid) ning teisest küljest n-ö abifunktsioonid, mis ei ole samal määral välja arenenud, ning alaarenenud (inferioorsed) funktsioonid, mis on oma arengus väga madalal tasemel. Ärritus võib aidata mõista Jung eristas psüühikas nelja funktsiooni – mõtlemine, tundmine, taju ja intuitsioon (vastavalt antiiksele funktsioonide nelikjaotusele: õhk, vesi, maa ja tuli) – mis on teisisõnu neli erinevat viisi, kuidas isik võib maailmaga suhestuda.

Jung eristas psüühikas nelja funktsiooni – mõtlemine, tundmine, taju ja intuitsioon, mis on teisisõnu neli erinevat viisi, kuidas isik võib maailmaga suhestuda.

Erinevate primaarfunktsioonidega inimeste vahel leiab aset kõiksugu möödarääkimisi, kuna nad näevad ka maailma teineteisest täiesti erinevalt. Jung oli seisukohal, et individuatsiooni käigus tuleb igaühel arendada oma alamaid funktsioone, nii et ta lõpptulemusena ei piirdutaks lihtsalt nende projitseerimisega teistele inimestele. Viimast varianti iseloomustab näiteks olukord, kus intellektuaalne mõtleja-tüüp suhtub üleolevalt sensuaalsesse ja sportlikusse tajutüüpi. Jungi sõnul „kõik, mis ärritab meid teiste juures, võib aidata meil mõista iseennast.“ Jung tegi vahet ka kahel erineval hoiakul maailma suhtes. Isiksusi, kelle reaktsioonid olid rohkem välispidised ning kes suhtusid maailmasse intensiivsemalt ja suurema erutusega, kutsus ta ekstravertideks. Neid aga, kes ei avaldanud oma reaktsioone eriti avalikult, vaid eelistasid neid endas peita, ilmutades suuremat huvi pigem oma sisemaailma vastu, kutsus ta introvertideks. Jung tunnistas ausalt, et töötas tüübiteooria paljuski välja selleks, et mõista paremini iseenda ja Freudi erinevusi, kuid leidis siis, et see osutus väga kasulikuks ka inimeste (ja eeskätt inimsuhete) mõistmisel üldises plaanis. Unenäod juhatavad teed Unenäod on üks – ja Jungi poolt peaaegu kõige hinnatum – tee psüühes toimuva mõistmiseks. Jungi arvates „näitavad nad meile ilustamata, loomulikku tõde“. Erinevalt Freudist, kelle arvates unenäod väljendasid peidetud kujul keelatud soove, arvas ta, et unenäod ei varja oma sisu. Jung leidis, et unenäod väljendavad end sümbolite abil ning just nende sümbolite keerukus on see, mis muudab unenäod raskesti arusaadavaks. Unenägude mõistmiseks kasutas ta mitmeid erinevaid võtteid. Jung kirjutas analüüsitava ja analüütiku suhte kohta järgmist: „Kahe isiksuse kohtumine on sarnane kahe keemilise aine kokkupuutega: juhul, kui reaktsioon toimub, transformeerib see mõlemad.“ Tema silmis oli tegemist vaieldamatult eheda suhtega, mille osalisteks on mõlemad inimesed, ning ta teadvustas väga selgelt ka analüütiku enda isiksuse rolli analüüsis. Ta teadis, et analüüsitav võib analüütikule avaldada väga sügavat mõju ning analüütikul tuleb sellise mõjuga kohe ka tegeleda, kusjuures selle väljakutsega toimetulek on üks analüütilise töö määravamaid aspekte. Jung oli esimene, kes nõudis, et analüütiku väljaõpe peab sisaldama ka tulevase analüütiku enda analüüsi. Ta teadis, et analüütik saab analüüsitavat aidata üksnes nii kaugele, kui kaugele ta ise on oma arengus jõudnud.