Igemete taandumine on olukord, kus hammast ümbritsev ige taandub ning ajaga võivad paljastuda hambakaelad või juurepinnad. Juba taandunud ige ise enam kahjuks tagasi ei kasva ja seepärast on Confido suuhügienisti Loona Marie Pruli sõnul kõige olulisemal kohal ennetus ja varajane avastamine.
Mis põhjustab igemete taandumist?
Põhjuseid igemete taandumiseks on palju ja tihti on tegu mitme teguri koosmõjuga. Kõige sagedasem on igemepõletik, mida põhjustavad halb suuhügieen ning hambakatus ning -kivis leiduvad bakterid. Sageli muutuvad igemed põletikuliseks ka hormonaalsete muutuste korral: puberteediiga, rasedus, menopaus jne. Kui igemepõletikuga ei tegeleta, võib see edasi areneda parodontiidiks, mis hävitab hambaid toetavaid tugikudesid ning võib lõpuks viia hamba kaotuseni.
Lisaks mõjutab igemete taandumist ka vale harjamistehnika või hambaharja valik. Sellisel juhul tekitatakse liiga tugeva harjamisega mehaanilisi kahjustusi nii hammastele kui ka igemetele. Igemehaiguste riskifaktor on kindlasti ka suitsetamine ja muude nikotiinitoodete tarbimine, sest need vähendavad verevarustust ning soodustavad nii igemepõletikku.
Ka puseriti hammaste korral, mil osad hambad ulatuvad kaarest ettepoole, tekib igemele kas liigne surve või saavad etteulatuvad hambad harjates teistest hammastest rohkem kahjustada. Rolli mängib ka geneetiline faktor – kui perekonnas on kalduvus rasketele igemehaigustele, on inimesel suurem risk probleemi kujunemiseks.
Umbes 85%-l inimestest on vähemalt ühel hambal igemepiir taandunud vähemalt 1 mm ulatuses. Igemete taandumine on tihti seotud vananemisega. Uuringud näitavad, et 30. eluaastate paiku on enamikul inimestest märke mingil määral taandunud igemetest. Kõige suurem riskirühm on eakad – umbes 88%-l üle 65-aastastest on vähemalt ühel hambal ige taandunud. Ka teismelistel esineb igemete taandumist, enamasti pärast ortodontilist ravi, sest breketite ümbert on hambaid raske puhastada ning igemed on halva suuhügieeni tõttu ärritatud.
Meestel on risk pisut suurem, sest nad käivad kontrollis vähem ning nende suuhügieen on sageli halvem, samas kui naised võivad aga olla liiga agarad harjajad ning kahjustada sellega oma igemeid. Riskigruppi kuuluvad ka diabeetikud ja immuunpuudulikkusega patsiendid, kellel infektsioonid paranevad kaua – seega on neil eriti oluline käia regulaarselt kontrollis.
Millal pöörduda arsti poole?
Üks esimesi sümptomeid, mida igemete taandumise korral märgatakse, on suurenenud tundlikkus. Hambajuured on kaetud tsemendiga, mitte tugeva emailiga, seetõttu on ärritaja teekond närvilõpmeteni lühem. Paljastunud hambakaelad muutuvad tundlikuks külmale, kuumale, õhule ning ka puudutusele. Pannakse tähele ka seda, et hambad on muutunud justkui pikemaks ning nende välimus ei ole enam esteetiline. Samuti on vastuvõtlikkus kaariese tekkele suurem, tihti on hambakaelte augud salakavalad ning tekivad märkamatult igemepiiri alla. Paljastunud kaeltel tekivad kergemini ka abrasiooni- ehk hammaste kulumise kahjustused, kus liiga tugeva harjamise tagajärjel kujunevad hambakaela piirkonda vaod.
Ravimata igemetaandumine (eriti parodontiidist tingitud) progresseerub tihti sinnamaani, et hammaste kinnituskude (igemed, sidekude ja luu) kahaneb kriitilise piirini. Patsient võib tunda, et ta hambad on hakanud loksuma või kokku hammustades õrnalt vetruma. See on märk sellest, et hammas ei ole enam luus korralikult ankurdunud.
Parodontiit ongi täiskasvanutel peamine hammaste kaotuse põhjus. Seetõttu on taandunud igemed tõsine hoiatusmärk – kui midagi ette ei võeta, võib lõpptulemuseks olla hammaste kaotus.
Mida varem probleem avastatakse ning raviga tegelema hakatakse, seda parem on prognoos – igemete edasist taandumist on võimalik peatada. Spetsialisti juurde tuleb pöörduda niipea, kui märkate mõnda järgmistest sümptomitest:
- Mõnel hambal on igemepiir silmnähtavalt taandunud (hambad tunduvad tavapärasest pikemad või kumab juureosa igeme alt läbi).
- Hambakaelad on paljastunud ja tekkinud on tundlikkus külma, kuuma, magusa või harjamise suhtes, mis varem puudus.
- Igemed veritsevad harjamisel või söömise ajal, on turses, punetavad või valutavad – need viitavad igemepõletikule, mis võib viia taandumiseni.
- Hammaste vahel olevad igemepapillid on taandunud, tekkinud on n-ö mustad kolmnurgad.
- Hambad on hakanud liikuma või hambumus on muutunud (tunne, et hambad ei asetu kokku nii nagu varem).
- Tekkinud on mädakolle igemes või igemetaskud, kust tuleb halba maitset või lõhna.
- Igeme taandumine häirib esteetiliselt või tekitab muret – parem lasta spetsialistil olukord üle vaadata.
Taandunud igemed tagasi ei kasva
Juba taandunud ige ise enam kahjuks tagasi ei kasva. Seepärast on kõige olulisemal kohal ennetus ja varajane avastamine. Iga ravi algab algpõhjuse kõrvaldamisest – patsiendile tehakse põhjalik nõustamine õigete suuhooldusvahendite ja -harjumuste teemal. Korrektse koduse suuhooldusega saab vähendada igemepõletikku ning hambakattu.
Paljastunud hambakaelte tundlikkuse vastu aitab erinevate tundlikkust vähendavate lakkide kasutamine (nt fluoriidlakk). Kui kahjustus on juba suurem ning kaelale on tekkinud kaaries või abrasioon, tuleks hambakaelale asetada täidis.
Kirurgilistest lahendustest on kõige sagedasemad igeme nihutamine defekti katmiseks või koesiirde abil, mis võetakse tüüpiliselt suulaest ülemiste hammaste lähedalt.
Ravitulemuse püsimiseks on oluline jätkata heade hügieeniharjumustega ning käima üks kuni kaks korda aastas kontrollis ning hammaste professionaalses puhastuses.