Südame uus vaenlane – puudulik ööuni Jaga

Ühe kolmandiku oma eluajast kulutame magamisele, kuigi individuaalsed erinevused võivad olla märkimisväärsed. On teada, et Albert Einstein magas öösiti kümme tundi, lisaks sellele tavatses ta teha lühikesi päevaseid uinakuid. Samas magasid teised suurmehed, nagu Nikola Tesla, Thomas Jefferson, Thomas Edison, Winston Churchill, Leonardo da Vinci ja Isaac Newton, 2–4 tundi.

Tänapäeva elutempo ja moodne maailm tervikuna on uneaega lühendanud: palju töötatakse õhtuti-öösiti ja arvutitega, paljude elualade esindajad töötavad graafikutega, mis paiskavad segamini ärkveloleku ja uneaja rütmid. Kui tervis on korras ja tööd palju, võib magamine tunduda ajaraiskamisena ja piisavat uneaega ei väärtustata. Südametervise ja ööune seoseid on uuritud aastaid ning reeglina ei peeta kasulikuks alla kuue tunni kestvat und. Siiski on uudiseks, et eelmisel aastal lisas Ameerika Südameassotsiatsioon (American Heart Association, AHA) südametervise nõuannete nimekirja piisava ööune. Alates 2010. aastast kuni siiani kehtisid südametervise soovitused ühisnimetajaga Simple Seven, milles toodi välja seitse soovitust. Uut soovituste komplekti nimetatakse Life’s Essential 8 ja uus tulija südametervise hoidmiseks on piisava pikkusega ööuni. Rõhutatakse, et tänapäevaks on kogunenud piisavalt tõendust sellise soovituse andmiseks, samuti seda, et nutiseadmetega saavad inimesed järjest tõhusamalt ka ise oma unerütme jälgida ja vajadusel nende osas konsulteerida.

Une ja südamehaiguste seoste lahtiseletamisel on näidatud, et ööuni kestusega alla kuue tunni suurendab ateroskleroosi riski ja naastude tekkimist arterite seintes tervelt 27 protsenti. Lühike uneaeg soodustab arterites rasvhapete kogunemist, häirub veresoonte sisekesta normaalne toimimine. Sellega väheneb ka arterite elastsus – veresooned vananevad kiiremini –, kaasneb vererõhu kõrgenemine. Unetuse tagajärjeks on muutused mikro-RNAs (miRNA), mis aitavad reguleerida valkude tootmist kehas. Magamisel vähem kui seitse tundi ööpäevas, esineb veres 40–60 protsenti vähem kolme peamist miRNAd (miR-125A, miR-126 ja miR-146A), võrreldes nendega, kes magavad 7–8 tundi. Need kolm mikro-RNAd pidurdavad kehas nende valkude tegutsemist, mis soodustavad põletikku. Tänapäeval peetakse just kroonilist põletikku veresoonte seinas arterite keskseks protsessiks, mis põhjustab veresoonte ateroskleroosi ehk nn lubjastumist ja nende ahenemist. Nõnda viib krooniline unetus ateroskleroosi tekkimise kiirenemisele. Sellega kaasneb omakorda insuldi ja südameinfarkti suurem risk.

Vähese ööune puhul peetakse tähtsaks mitte ainult ateroskleroosi tekkimise varasemat algust ja kiirenemist, vaid ka seotud muutuseid vererõhus, veresuhkru kontrollis ja kehakaalus. Nõnda on teada, et magades vähenevad meie südame löögisagedus ja vererõhk päevaste rahuolekus mõõdetud väärtustega võrreldes umbes 20%. Magamine alla seitsme tunni tähendab, et ööpäevane keskmine vererõhk muutub kõrgemaks ja see võib suurendada südamehaiguste riski. „Lühikestel“ magajatel suureneb stressihormoonide (nagu kortisool ja adrenaliin) tase, ebastabiilsemaks võib muutuda ka päevane vererõhk. Nendel, kes magavad vähem, on täheldatud veresuhkru kontrolli halvenemist ja suuremat riski 2. tüüpi diabeedi tekkimiseks. Ülekaal on lühikese ööune sage kaaslane – unetus võib piitsutada näljakeskust ajus, sageli hakkavad unetud öösiti sööma ja kehakaal kasvab veelgi. Seega, kolm olulist südamehaiguste riskifaktorit saavad unetutel hoogu juurde. Nendel, kes magavad alla seitsme tunni ööund, kaasnevad sageli ka muud tervisehädad, näiteks depressioon ja ärevushäired, astma jt. Stress ja unetus on omavahel tihedalt seotud. Stress põhjustab unetust, samal aja võivad unehäired olla stressi põhjuseks.

Südamehaiguste ja ravimite mõju ööunele

Ka südamehaigused ise võivad ööund rikkuda ja seda lühendada. Südamehaigetel esinev vereringe häirumine võib lühendada une pikkust ja halvendada une kvaliteeti. Kõige enam öiseid kaebuseid on südamepuudulikkusega haigetel. Selle põhjuseks on, et lamavas asendis suureneb vere tagasivool südamesse ja kahjustatud südames pole piisavalt jõudu, et temasse tulevat verd kehasse edasi paisata. Tekib verepais kudedes ja elundites, sealhulgas kopsudes. Viimane halvendab hapnikuvahetust ja põhjustab õhupuuduse teket. Südamepuudulikkusega patsientide ööuni on enamasti häiritud: sage on öine ärkamine õhupuuduse tõttu, madala peaalusega magamine ei õnnestu – tihti on vaja mitut patja, et tõsta pea südame tasapinnast kõrgemale ja kergendada sellega südame tööd. Südamepuudulikkuse raskematel juhtudel veedavad patsiendid pikki öid poolistuvas sundasendis ja poolunes.

Südamearstidelt küsitakse vahel, kas südameravimid ise võivad põhjustada unehäired ja millega arvestada hea ööune saavutamiseks. Kõige enam soovitusi antakse diureetikumide ehk vedeliku väljutamist soodustavate ravimite kasutamisel, eriti tugevatoimeliste ravimite puhul, mida lisatakse raviskeemi tursete korral. Tugevaid diureetikume peaks kindlasti tarvitama hommikul, sest nende toime tekib kiiresti, mõnekümne minutiga, ja sage urineerimine on kindlasti halb öine kaaslane.

Unehäirete esinemisel soovitatakse üle vaadata südamehaige kogu raviskeem. Nõnda võivad sageli kasutatavad ravimid beetablokaatorid samuti põhjustada unehäireid, nagu halvemat uinumist, emotsionaalseid ja ärevaid unenägusid, rahutumat und. Üheks kehvema uinumise ja pindmise une tekkimise arvatavaks mehhanismiks peetakse melatoniini sünteesi halvenemist, mis pole siiski beetablokaatorite universaalne toime. Vahel saadakse selliste unehäirete leevendamiseks kasu melatoniini kasutamisest enne magama minemist – see võimaldab kiiremat uinumist ja kiirendab jõudmist sügava une faasi. Tähtis on, et kõik raviskeemi muudatused ja täiendused tuleb kindlasti oma raviarstiga läbi arutada, et leida unehäirete õige põhjus ja sellest lähtuv ravi.

Beetablokaatorite kasutajaid on väga palju: kõrgevererõhktõvega ja kiiretaktiliste rütmihäiretega patsiendid, samuti on need esmavaliku ravimid pärast südameinfarkti ja kroonilise südamepuudulikkuse korral. Neid unehäireid, mille tõttu peaks katkestama ravi beetablokaatoritega, on harva ja enamasti saab leida sobiva alternatiivi sama ravirühma sees.

Unega seotud kaebused

Südamehaigete unehäirete käsitlemisel tuleb kindlasti arvestada kaasuvate haigustega, mille sagedus kasvab vanusega. Unehäiretega ja südamehäiretega patsientide üks alagrupp on üle 60-aastased mehed eesnäärme suurenemisega ja sagenenud urineerimisega. Väga sageli märgitakse südamehaigetel unehäirete käsitlemisel uneapnoed, mille korral esinevad öised seisakud hingamises. Uneaegse halvenenud hapnikuvahetusega kaasnevad paljud südameprobleemid, eeskätt vererõhu kõrgenemine ja raskem allumine ravile (raviresistentsus), rütmihäirete tekkimine, samuti tervikuna halvem prognoos erinevate südamehaiguste kaasumisel.

Unega seotud kaebuseid on südamehaigetel mitmeid. Sageli kaebavad uneapnoega patsiendid päevast unisust, aga seegi on üldise iseloomuga kaebus. Väsimust ja unisust võivad põhjustada erinevad südamehaigused, näiteks aeglase pulsiga ehk bradükardiaga rütmihäired. Enam esineb bradükardiat eakatel – unine ja alailma magav vanainimene ei tarvitse olla väsinud elust, vaid hoopis hädas aeglaselt töötava südamega, mis keha verevarustust ei kata ja aju hapnikunälga jätab. Arvestatavaks bradükardia põhjuseks on ka ravimid, mis aeglustavad südametegevust (nt beetablokaatorid, digoksiin, verapamiil). Kõrgvererõhktõvega patsientidel on üldine ebamäärane väsimus, kiirem väsimine ja unehäired sagedased kaebused haiguse diagnoosimisel, samas võivad väsimus ja jõuetus anda märku vererõhu üleravimisest, eriti kui sellega kaasneb pulsisageduse langus.

Südamehaigete hulgas on paljudel rütmihäired. Kaebused võivad olla väga erinevad, aga nii mõnelgi patsiendil võivad need olla ilmekamad just uinumisel ja viia nn uinumishirmu kujunemisele, mis omakorda võimendab rütmihäirete tekkimist. Enamasti on tegemist vahelöökidega (ekstrasüstolid). Vahel võib une-eelsete rütmihäirete põhjuseks olla või neid võimendada rahulikum keskkond, milles enda keha käitumist on aega rohkem jälgida, aga see pole alati nii. Rütmihäire täpsustamine vajab eraldi uuringuid, millest kõige universaalsem uuring tavalise elektrokardiogrammi (EKG) kõrval on ööpäeva kestev südamerütmi monitooring. Rütmihäired võivad südamehaige ka öösel äratada ja une rikkuda – enamasti on tegemist kiiretaktilise kodade virvendusarütmiaga, mida inimene tunneb kui südamekloppimist. Rusikareegel on, et alati tuleb mistahes unehäirete esinemisel kriitiliselt hinnata südamehaiget tervikuna – st „panna rütmihäirele nimi“ ehk õige diagnoos, vaadata üle patsiendi kõik haigused (ka mitte-südamehaigused) ja kõikide haiguste raviskeemid.

Ja lõpetuseks – milline on ideaalne ööune pikkus, nagu seda praegu soovitavad südamearstid? Täiskasvanutel on see 7–9 tundi. Ameerikas tuuakse välja ööune pikkuse soovitused ka lastele: kuni 5-aastastel 10–16 tundi, 6–12-aastastel 9–12 tundi ja 13–18-aastastel 8–10 tundi. Väga tähtsaks peetakse head unehügieeni.

Kuidas tagada endale hea ööuni?

1. Hoida unerežiim stabiilne (minna magama igal õhtul samal ajal, samuti vältida liiga suuri ajaintervalle ärkamisel).
2. Magada mugavas voodis puhta voodipesuga.
3. Õhutada tuba ja hoida toatemperatuur optimaalne.
4. Mitte hoida voodi läheduses elektroonikaseadmeid ja helendavaid ekraane.
5. Terved inimesed peaksid liikuma regulaarselt ja vähemalt 30 minutit iga päev, väsitama ennast. Südamehaigetel tuleks füüsilise koormuse plaanid koos raviarstiga üle vaadata. Aktiivse sportimise ja suurema söögiajaga võiks vahe olla paar tundi. Kohvi / kange tee joomisest võiks vahe olla isegi kuni kuus tundi.
6. Hoida magamistuba pimedana.
7. Vältida päevaseid uinakuid pärast kella 15–16.

Südameuuringutes soovitatakse täiskasvanutel parima magama mineku ajana õhtul kella 22–23 vahel. Kui minna magama keskööl ja hiljem, siis kasvab risk südamehaiguste tekkeks 25%. Unemaailm pole siiski mustvalge, ka liialt vara voodisse minekut ei peeta optimaalseks, kui soovime südamehaiguseid ennetada – seegi võib riski suurendada.