Suurem osa inimestest kogeb elu jooksul mõnda potentsiaalselt traumeerivat sündmust, kuid ainult väikesel osal tekib selle tagajärjel post-traumaatiline stressihäire. Confido kliiniline psühholoog Liis Vahtra-Šmutov aitab mõista trauma olemust ning seda, miks osad inimesed sellest aja jooksul taastuvad ning teised mitte.
Mida psühholoogias trauma all tegelikult mõeldakse?
Trauma tähendus on aja jooksul muutunud ja pigem laienenud. Kitsamas erialases tähenduses on traumaatiline sündmus kokkupuude tegeliku või ähvardava surma, raske vigastuse või seksuaalvägivallaga ja määratlus lähtub sündmuse iseloomust, mitte inimese emotsionaalsest reaktsioonist. Selle määratluse alt jäävad välja muidugi paljud häirivad elusündmused.
Laiemas tähenduses tuleneb trauma sündmusest, sündmuste jadast või olukorrast, mida inimene kogeb füüsiliselt või emotsionaalselt kahjustava või eluohtlikuna ja millel on püsiv negatiivne mõju tema toimetulekule ning füüsilisele, sotsiaalsele ja emotsionaalsele heaolule.
Trauma ei ole ainult sündmus ise, vaid see, kuidas see inimesele mõjub. Suurem osa inimestest kogeb elu jooksul mõnda potentsiaalselt traumeerivat sündmust, kuid ainult väikesel osal tekib selle tagajärjel posttraumaatiline stressihäire (PTSH). Enamik raske sündmuse üle elanud inimesi on mõnda aega häiritud, kuid taastuvad sellest aja jooksul. Seega on paljudel olnud elus raskeid kogemusi, kuid igaühel pole traumat kliinilises mõttes.
Millised kogemused võivad olla traumeerivad? Mis vahe on traumal ja lihtsalt negatiivsel kogemusel?
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) nimetab tüüpiliste traumeerivate kogemustena sõda, õnnetusi, loodusõnnetusi ja seksuaalvägivalda. Oluline on, et sündmust ei pea tingimata ise läbi elama. Trauma võib tekkida, kui inimene kogeb sündmust ise, näeb seda pealt või saab teada, et see juhtus lähedase pereliikme või sõbraga. Traumeeriv võib olla ka korduv või väga intensiivne kokkupuude traumeerivate sündmuste üksikasjade või tagajärgedega, näiteks päästjate ja politseinike puhul.
WHO rahvusvahelises haiguste uues klassifikatsioonis on veel üks eraldi diagnoos: kompleks-posttraumaatiline stressihäire (K-PTSH), mis võib tekkida pärast äärmiselt ohtlikke või õudseid sündmusi, enamasti pärast pikaajalisi või korduvaid olukordi, millest on raske või võimatu pääseda. Näited on piinamine, pikaajaline perevägivald ning korduv seksuaalne või füüsiline väärkohtlemine lapsepõlves. Lisaks PTSH sümptomitele on sel juhul tõsised raskused emotsioonide reguleerimisega, inimene peab end väärtusetuks ja tunneb häbi või süüd ning tal võib olla raske suhteid luua ja hoida.
Ei ole väga selget piiri, mis eristab traumat lihtsalt negatiivsest kogemusest. Kindlasti mõjutab sündmuse iseloom: trauma puhul on reeglina ohus elu ja turvalisus. Lahkuminek, töökoha kaotus või ebaõnnestumised võivad olla väga valusad, kuid enamasti mitte selles mõttes ohtlikud.
Sama sündmus võib ühe inimese jaoks olla traumeeriv ja teise jaoks mitte. Riski suurendavad varasemad traumad, füüsiline vigastada saamine sündmuse ajal ja teiste kannatuste pealtnägemine, sotsiaalne tugi aga vähendab riski.
Negatiivne kogemus seeditakse aja jooksul läbi ja see jääb minevikku, kuid trauma korral jääb mälestus elavaks ja oht tundub endiselt reaalne. PTSH puhul tulevad mälestused toimunust korduvalt ja tahtmatult tagasi, nii et tundub, nagu juhtuks see uuesti, tuues kaasa tugeva emotsionaalse reaktsiooni.
Millal tuleks trauma järel kindlasti professionaalset abi otsida?
Pärast keerulist sündmust on tavaline, et inimesel on raske magada, ta näeb häirivaid unenägusid või mõtleb juhtunule palju, sest aju püüab toimunut mõtestada ja sellega toime tulla. Abi tasub otsida, kui sümptomid ei taandu mõne nädala kuni kuu jooksul või kui need on eriti häirivad, näiteks kui hirmutavad mälestused ja õudusunenäod ei leevene või muutuvad aina hullemaks, inimene on ärev, närvis või kergesti ehmatav või ta väldib inimesi, kohti ja olukordi, mis võivad valusaid mälestusi esile tuua.
Kohe tuleb otsida abi, kui tekivad enesetapumõtted ja ennastkahjustav käitumine, inimene hakkab toime tulemiseks kasutama alkoholi või muid aineid. PTSH-ga võivad kaasneda depressioon, ärevushäired, sõltuvushäired ning suitsiidsed mõtted ja käitumine. Sellisel juhul on enamasti vajalik lisaks sümptomaatilisele ravile tegeleda ka alloleva traumaga.
Mis on EDMR-teraapia ja kuidas see aitab leevendada posttraumaatilist stressihäiret?
EMDR- (Eye Movement Desensitization and Reprocessing) teraapia abil on võimalik leevendada traumaatiliste mälestuste mõju. Selleks kasutatakse kahepoolset silmade, kuulmis- või puutestimulatsiooni, mis võimaldab patsiendil töödelda sündmusega seonduvaid negatiivseid emotsioone, aistinguid ja uskumusi ning selle kaudu leevendada traumamälestuse mõju.
EMDR-teraapias juhib terapeut patsiendi tähelepanu visuaalsetele, kuulatavatele või puudutavatele stiimulitele, samal ajal kui patsient oma traumaatilise sündmuse peale mõtleb: see võimaldab inimese psüühikal kogetut peas paremini n-ö ümber töödelda. See protsess pakub emotsionaalset leevendust ja parandab üldist vaimset heaolu.
Teraapias kasutatakse EMDR-seadmeid, mis projitseerivad valguskiiri või annavad helistiimuleid ning toetavad terapeudi juhendamisel toimuvaid seansse. Oluline on mõista, et need seadmed ei toimi iseseisvalt, vaid on kõigest tööriistad kogu teraapiaprotsessi toetamiseks.
Vajalike teraapiaseansside arv on individuaalne ja sõltub trauma raskusastmest ning ka inimese võimekusest traumatööks.