Põhjalik ülevaade: Azheimeri tõbi, selle staadiumid ja ravi
21. septembril on ülemaailmne Alzheimeri tõve päev. Alzheimer on levinuim dementsuse vorm, mille põhjused on tänapäevani jäänud ebaselgeks. Confido sisekliiniku juht ja neuroloog prof Toomas Toomsoo annab põhjaliku ülevaate Alzheimeri tõvest, selle põhjustest, staadiumitest, diagnoosimisest ja ravist.
Alzheimeri tõbi on ajuhaigus, mis hävitab aeglaselt mälu ja mõtlemisvõime ning lõpuks ka kõige lihtsamate ülesannete täitmise võime. Enamikul Alzheimeri tõvega inimestel ilmnevad sümptomid esimest korda hilisemas eas.
Mäluga seonduvad häired esinevad igas vanuses, sõltumata soost. Seda peetakse normaalseks kognitsiooniks.
Kognitsioon on üldine termin, mis viitab vaimsetele protsessidele, sealhulgas teadmiste omandamisele, mõtlemisele, mäletamisele, probleemide lahendamisele, otsuste tegemisele, tähelepanule, keelele ja tajule. See hõlmab kõiki vaimseid tegevusi, mis võimaldavad meil mõista ja kogeda maailma enda ümber ning suhelda teiste inimestega.
Kognitiivsed funktsioonid on seotud aju tööga ning hõlmavad mitmeid protsesse, nagu tähelepanu, mälu, taju, keelekasutus, probleemide lahendamine, loogiline mõtlemine, planeerimine ja otsuste tegemine. Need funktsioonid võivad inimesiti erineda ning neid võivad mõjutada erinevad tegurid, näiteks vanus, tervislik seisund, stress, unepuudus või haigused, nagu dementsus või neuroloogilised häired.
Kognitiivsete funktsioonide säilitamine ja parandamine on oluline igapäevaelus toimetulekuks ning võib aidata ennetada või leevendada mõningaid terviseprobleeme. Selleks võib kasutada erinevaid meetodeid ja strateegiaid, sealhulgas vaimseid harjutusi, tervislikke eluviise, õppimist ja uute oskuste omandamist ning vajadusel ka professionaalset abi.
Kerge kognitiivne häire on seisund, kus inimese kognitiivsed võimed, nagu mälu, tähelepanu, keskendumine ja probleemilahendus, on halvenenud, kuid mitte piisavalt, et vastata dementsuse, sealhulgas Alzheimeri tüüpi dementsuse diagnoosikriteeriumidele. Taoline häire võib olla varajane märk dementsusest või võib olla iseseisev seisund.
Kerge kognitiivse häire diagnoosimine hõlmab tavaliselt põhjalikku hindamist, sealhulgas meditsiinilist ajalugu, füüsilist läbivaatust, neuropsühholoogilisi teste ja laboratoorseid uuringuid. Diagnostilised kriteeriumid hõlmavad kognitiivseid häireid, mille esinemist märkavad nii patsient kui ka tema lähedased, kuid mis ei mõjuta oluliselt toimetulekut igapäevaeluga.
Ravi eesmärk on aeglustada kognitiivsete funktsioonide halvenemist ja parandada patsiendi elukvaliteeti. Ravi võib hõlmata ravimeid, mida kasutatakse Alzheimeri tõve ravis (atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorid) ja mis aitavad parandada neurotransmitterite tasakaalu ajus. Lisaks võib soovitada elustiili muutusi, nagu tervislik toitumine, füüsiline aktiivsus, vaimne stimulatsioon ja sotsiaalne kaasatus.
Oluline on ka patsiendi ja tema lähedaste toetamine ning harimine haigusest ja selle mõjust igapäevaelule. Kognitiivse rehabilitatsiooni programmid võivad aidata patsiendil õppida kompenseerivaid strateegiaid ja parandada toimetulekut igapäevaeluga.
Oluline on märkida, et kerge kognitiivne häire ei pruugi alati progresseeruda dementsuseks. Mõnedel inimestel võivad kognitiivsed funktsioonid püsida stabiilsena või aja jooksul isegi paraneda. Seetõttu on oluline regulaarselt jälgida ja hinnata patsiendi seisundit ning vajadusel kohandada ravi.
Alzheimeri tõbi on rahvatervise probleem, sest vananeva elanikkonna ja kognitiivse languse mõju hindamiseks on vaja sekkumisstrateegiaid. Kerge kognitiivse häire ja Alzheimeri tõve vaheline seos põhineb kolmel omavahel seotud põhimõttel:
- Alzheimeri tõve ja kerge kognitiivse häire vahel on seos,
- kerge kognitiivne häire areneb Alzheimeri tõveks,
- olemas on usaldusväärsed diagnostilised kriteeriumid kerge kognitiivse häire klassifitseerimiseks.
Siiski on ka mitmeid eetilisi küsimusi ja probleeme, mis tekivad seoses Alzheimeri tõve ja kerge kognitiivse häire seostega. Nende hulka kuuluvad varajane diagnoosimine ja sekkumine, mõju kerge kognitiivse häirega inimestele ning uuemad diagnoosimisel ja ravis kasutatavad radioloogilised ning neurofarmakoloogilised lähenemisviisid.
Dementsus on kognitiivsete funktsioonide – mõtlemine, mälu ja arutlusvõime – ja käitumisvõime kadumine sellisel määral, et see häirib inimese igapäevaelu ja tegevust. Dementsuse raskusaste varieerub kõige kergemast staadiumist, kui see alles hakkab inimese funktsioneerimist mõjutama, kuni kõige raskema staadiumini, kui inimene sõltub põhilistes igapäevategevustes täielikult teiste abist.
Alzheimeri tõbi on nime saanud dr Alois Alzheimeri järgi. Aastal 1906 märkas dr Alzheimer muutusi ühe naise ajukoes, kes oli surnud ebatavalisse vaimuhaigusesse. Tema sümptomid olid mälukaotus, keeleprobleemid ja ettearvamatu käitumine. Pärast naise surma uuris ta tema aju ja leidis palju ebanormaalseid kogumikke (mida nüüd nimetatakse amüloidideks) ja kämpusid (mida nüüd nimetatakse neurofibrillaarseteks tau valku sisaldavateks kämpudeks), mistõttu kaovad peaaju neuronite vahelised ühendused. Seega toimuvad Alzheimeri tõve väga varases staadiumis ajus toksilised muutused, sealhulgas valkude ebanormaalsed kogunemised, mis moodustavad amüloide ja tau-kogumeid. Varem terved olnud neuronid lõpetavad oma tegevuse, kaotavad sidemed teiste neuronitega ja surevad.
Alzheimeri tõve tunnused ja sümptomid
Mäluhäired on tavaliselt üks esimesi Alzheimeri tõvega seotud kognitiivsete häirete märke. Mõnedel mäluprobleemidega inimestel on seisund, mida nimetatakse kergeks kognitiivseks häireks. Selle seisundi korral on inimesel rohkem mäluprobleeme kui tema vanuse kohta tavaliselt, kuid sümptomid ei sega igapäevaelu. Sageli on sellega seostatud ka liikumisraskusi ja probleeme haistmismeelega. Neil, kellel on diagnoositud kerge kognitiivne defitsiit, on suurem risk Alzheimeri tõve tekkeks, kuid kõigil seda ei teki. Mõned võivad isegi pöörduda tagasi normaalse oleku juurde.
Alzheimeri tõve esimesed sümptomid on inimesiti erinevad. Paljudel võib haiguse varajase staadiumi algusest märku anda tunnetuse mittemäluliste aspektide, näiteks sõnade leidmise, nägemise/ruumilise kujutluse ja mõtlemise või otsustusvõime halvenemine. Uuritakse biomarkereid (haiguse bioloogilised tunnused, mida leidub aju-uuringutes, ajuvedelikus ja veres), et avastada varajasi muutusi haigusest haaratud inimeste ajus ja tervete inimeste ajus, kellel võib olla suurem risk Alzheimeri tõve tekkeks. Enne kui neid meetodeid saab laialdaselt ja rutiinselt kasutada Alzheimeri diagnoosimiseks tervishoiuteenuse osutaja juures, on vaja rohkem uuringuid.
Alzheimeri tõve staadiumid
- Kerge Alzheimeri tõbi
Alzheimeri tõve süvenedes tekib suurem mälukaotus ja muud kognitiivsed raskused. Probleemide hulka võivad kuuluda hulkumine ja eksimine, raskused rahaga ümberkäimisel ja arvete maksmisel, küsimuste kordamine, tavapäraste igapäevaste ülesannete täitmine võtab kauem aega ning isiksuse ja käitumise muutused. Sageli saab inimene diagnoosi selles staadiumis.
- Mõõdukas Alzheimeri tõbi
Selles staadiumis tekivad kahjustused ajupiirkondades, mis kontrollivad keelt, arutlust, teadlikku mõtlemist ja sensoorset töötlemist, näiteks võimet tajuda õigesti helisid ja lõhnu. Mälukaotus ja segasus süvenevad ning hakkavad tekkima probleemid perekonna ja sõprade äratundmisega. Inimene võib olla võimetu õppima uusi asju, sooritama mitmetasandilisi ülesandeid, näiteks riietumine, või tulema toime uutes olukordades. Lisaks võivad selles staadiumis esineda hallutsinatsioonid, meelepetted ja paranoia ning inimene võib käituda impulsiivselt.
- Raske Alzheimeri tõbi
Lõpuks levivad naastud ja kongid kogu ajus ning ajukude kahaneb märkimisväärselt. Raske Alzheimeri tõvega inimesed ei suuda suhelda ja sõltuvad oma hoolduses täielikult teistest. Elu lõpu lähedal võib inimene olla suurema osa või kogu aeg voodis, kuna keha lülitub välja.
Tõenäoliselt on põhjuseks aju vanusega seotud muutuste kombinatsioon koos geneetiliste, keskkonna- ja elustiilifaktoritega. Nende tegurite tähtsus Alzheimeri tõve tekkeriski suurendamisel või vähendamisel on inimesiti erinev.
Enamikul juhtudel ei ole Alzheimeri tõvel ainult ühte geneetilist põhjust
Alzheimeri tõve esinemist mõjutavad tõenäoliselt mitu geeni koos elustiili ja keskkonnateguritega. Muutused geenides, mida nimetatakse geneetilisteks variatsioonideks, võivad suurendada või vähendada inimese riski haiguse tekkeks.
Praegu on teadlastele teada rohkem kui 70 Alzheimeri tõvega seotud geneetilist piirkonda. Alzheimeri tõvega seotud geneetilistest variantidest põhjustavad haigust seni teadaolevalt ainult kolm. Kuigi seda juhtub harva, kui keegi pärib ühe nende geenide – APP, PSEN1 või PSEN2 – muudetud versiooni, siis sellisel juhul tekib tal Alzheimeri tõbi tõenäoliselt enne 65. eluaastat ja mõnikord ka palju varem.
Ka Downi sündroomiga inimestel on suurem risk Alzheimeri tõve tekkeks nooremas eas. Downi sündroom tuleneb 21. kromosoomi lisast, mis kannab APP-geeni, mis toodab amüloidi eellaste valku. Liiga palju seda valku põhjustab ajus beeta-amüloidplaatide kogunemist. Hinnangute kohaselt haigestub Alzheimeri tõppe 50% või enam inimestest, kellel on Downi sündroom, kusjuures sümptomid ilmnevad 50- ja 60-aastaselt.
Teatavasti mõjutab Alzheimeri tõve tekkeriski veel üks geneetiline erinevus, APOE-geen, millel on mitu vormi. Täpsemalt, APOE ε4 suurendab Alzheimeri tõve tekkeriski ja on seotud ka varasema haigestumisega Alzheimeri tõppe elanikkonna teatud rühmades. APOE ε2 võib pakkuda teatavat kaitset Alzheimeri tõve eest.
Alzheimeri tõve võimalikul kujunemisel mängivad rolli muutused erinevates geenides koos muude biomeditsiiniliste, elustiili- ja keskkonnateguritega. Siiski ei ole kunagi kindel, kas mõni inimene haigust põeb või ei põe.
Tervise-, keskkonna- ja elustiilitegurid
Uuringud näitavad, et Alzheimeri tõve arengus ja kulgemises võivad lisaks geneetikale mängida rolli ka mitmed muud tegurid. Näiteks tuntakse suurt huvi kognitiivse languse ja veresoonkonna haiguste, nagu südamehaigused, insult ja kõrge vererõhk, ning ainevahetushaiguste, nagu diabeet ja rasvumine, vahelise seose vastu. Käimasolevad uuringud aitavad meil mõista, kas ja kuidas võib nende haiguste riskitegurite vähendamine vähendada ka Alzheimeri tõve riski.
Tervislik toitumine (värske toit), kehaline aktiivsus, sotsiaalne aktiivsus ja vaimselt stimuleerivad tegevused on kõik seotud sellega, et aidata inimestel vananedes püsida tervena. Need tegurid võivad aidata vähendada ka kognitiivse languse ja Alzheimeri tõve riski. Teadlased katsetavad mõnda neist võimalustest kliinilistes uuringutes.
Kuidas diagnoositakse Alzheimeri tõbe?
Arstid kasutavad mitmeid meetodeid ja vahendeid, mis aitavad kindlaks teha, kas mäluprobleemidega inimesel on Alzheimeri tõbi.
Alzheimeri tõve diagnoosimiseks võivad arstid teha järgmist:
- Esitada inimesele ja tema pereliikmele või sõbrale küsimusi üldise tervisliku seisundi, retsepti- ja käsimüügiravimite kasutamise, toitumise, varasemate meditsiiniliste probleemide, igapäevaste tegevuste sooritusvõime ning käitumise ja isiksuse muutuste kohta.
- Teha teste mälu, probleemide lahendamise, tähelepanu, arvutamise ja keeleoskuse kohta.
- Teha vere-, uriini- ja muid standardseid meditsiinilisi teste, et aidata tuvastada muid võimalikke probleemi põhjuseid.
- Teha teste, et selgitada välja, kas depressioon või mõni muu vaimse tervise seisund põhjustab või aitab kaasa sümptomite tekkimisele.
- Koguda punktsiooniga pea- ja seljaaju vedelikku või võtta vereanalüüse, et mõõta Alzheimeri tõve ja sellega seotud dementsusega seotud valkude taset.
- Teha aju radioloogilisi uuringuid, näiteks kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia või PET (positronemissioonitomograafia), et toetada Alzheimeri tõve diagnoosi või välistada sümptomite muud võimalikud põhjused.
Neid teste võib korrata, et saada teavet selle kohta, kuidas isiku mälu ja muud kognitiivsed funktsioonid aja jooksul muutuvad.
Mälu ja mõtlemisega seotud probleemidest rääkige oma arstiga
Inimesed, kellel on probleeme mälu ja mõtlemisega, peaksid rääkima oma arstiga, et selgitada välja, kas nende sümptomid on tingitud Alzheimeri tõvest või mõnest muust põhjusest, näiteks insuldist, kasvajast, Parkinsoni tõvest, unehäiretest, ravimite kõrvaltoimetest, infektsioonist või mõnest muust dementsuse tüübist. Mõned neist seisunditest võivad olla ravitavad ja võimalik, et ka pöörduvad.
Kui diagnoosiks on Alzheimeri tõbi, võib ravi alustamine võimalikult varajases haiguse staadiumis aidata säilitada mõnda aega igapäevast funktsioneerimist. Varajane diagnoosimine aitab peredel ka tulevikku planeerida. Nad saavad hoolitseda finants- ja õigusküsimuste eest, tegeleda võimalike ohutusprobleemidega, tutvuda elukorraldusega ja arendada tugivõrgustikke.
Lisaks annab varajane diagnoosimine inimestele rohkem võimalusi osaleda kliinilistes uuringutes või uuringutes, millega testitakse Alzheimeri tõve võimalikke uusi ravimeetodeid.
Kuidas Alzheimeri tõbe ravitakse?
Kuigi Alzheimeri tõbe praegu ravida võimalik ei ole, on väljatöötamisel ravimid, mis ravivad haiguse progresseerumist selle algpõhjuste vastu. Olemas on ka ravimeid, mis võivad ajutiselt parandada või stabiliseerida mõnel inimesel mälu ja mõtlemisvõimet ning aidata tulla toime teatud sümptomite ja käitumisprobleemidega.
Lisaks sellele võivad Alzheimeri tõvega inimesed kogeda unehäireid, depressiooni, ärevust, rahutust ning muid käitumuslikke ja psühholoogilisi sümptomeid. Teadlased jätkavad nende sümptomite tekkepõhjuste uurimist ning uurivad uusi ravimeid ja mitteravimlikke strateegiaid nende ravimiseks. Uuringud näitavad, et nende sümptomite ravimine võib muuta Alzheimeri tõvega inimeste enesetunnet mugavamaks ja aidata seeläbi ka nende hooldajaid. Antidepressandid, antipsühhootikumid ja ärevusevastased ravimid võivad olla mõnele Alzheimeri tõvega inimesele kasulikud, kuid eksperdid nõustuvad, et neid ravimeid tuleks kasutada alles pärast seda, kui on proovitud teisi strateegiaid füüsilise ja emotsionaalse mugavuse edendamiseks, näiteks stressirohkete olukordade vältimist. Oluline on rääkida arstiga, milline ravi on teie olukorras kõige tõhusam.
Uudsed ravimeetodid Alzheimeri tõve ravimiseks (bioloogilised ravimid) on ka Eestis kättesaadavad, kuid ravi on kallis ja tervisekassa seda ei kompenseeri.
Toetus peredele ja Alzheimeri tõve hooldajatele
Alzheimeri tõvega inimese eest hoolitsemine võib tuua kaasa märkimisväärseid füüsilisi, emotsionaalseid ja rahalisi kulutusi. Igapäevase hoolduse nõudmised, muutused perekonna rollides ja otsused hooldusasutusse paigutamise kohta võivad olla keerulised.
Üks oluline pikaajaline strateegia on haiguse kohta hea teabe saamine. Abiks on programmid, mis õpetavad peredele Alzheimeri tõve eri staadiume ja võimalusi, kuidas tulla toime raske käitumise ning muude hooldamisega seotud probleemidega.
Head toimetulekuoskused, tugev tugivõrgustik ja puhkeaja hooldus on teised asjad, mis võivad aidata hooldajatel toime tulla Alzheimeri tõvega lähedase hooldamisega seotud stressiga. Näiteks toob aktiivne liikumine füüsilist ja emotsionaalset kasu.
Mõned hooldajad on leidnud, et liitumine tugirühmaga on oluline päästerõngas. Need tugirühmad võimaldavad hooldajatel leida puhkust, väljendada muresid, jagada kogemusi, saada nõuandeid ja emotsionaalset lohutust. Paljud organisatsioonid sponsoreerivad isiklikke ja veebipõhiseid tugirühmi, sealhulgas Alzheimeri tõve algstaadiumis olevatele inimestele ja nende peredele mõeldud rühmi.
Vaata ka www.dementsus.ee