Emadus ei tähenda ainult rõõmu, vaid ka ohtralt keerulisi hetki. Neist tuleb rääkida, sest vaid nii on võimalik nendest võitu saada, ütleb Confido raseduskriisi nõustaja Kristi Kuura.
Rasedus ja väikelapse eest hoolitsemine on naise jaoks füüsiliselt kurnav. Mõnda kimbutavad raseduse ajal kuudepikkune iiveldus, kõrvetised või rasedusdiabeet. Lisaks sünnituskogemus, millest kõneldakse küll õilistavalt, ent ometi leidub neidki, kes kogevad seda hoopis traumeerivana.
Ja siis, kui tundub, et kõige raskem on möödas, tulevad magamata ööd, valutavad rinnad, drastiliselt muutunud, justkui võõras keha, hiljem lapse tassimisest valutavad randmed või hoopis alaselg jne.
Füüsiliste kaebuste kõrval ja lapse eest hoolitsedes võivad ema vaimsed mured jääda tahaplaanile. Ometi mööduvad emaduse esimesed nädalad ja kuud paljudel pea peale pööratud päevarütmis, ning selline väsimus jätab jälje. Siia lisandub sotsiaalne külg, kui naine jääb lapse eest hoolitsemisel ja vastutamisel liialt üksi. „Väljend „emapuhkus“ on tegelikult pisut eksitav, sest kui kontorist võib kell viis lahkuda ja minna koju raamatut lugema, siis ema tuleb olla ööpäev läbi,“ ütleb Confido raseduskriisi nõustaja Kristi Kuura.
Meeleolu kõikumised võivad viia sünnitusjärgse depressioonini
Kõige levinumad on meeleolu kõikumised, mis tabavad vahetult pärast sünnitust väidetavalt umbes 80% emadest. „Tavaliselt ei kesta need sümptomid üle mitme nädala ning võivad olla seotud hormonaalsete muudatustega. Mõnikord kujuneb aga emal välja sünnitusjärgne depressioon, mille käigus kannatavad nii ema kui ka laps ja nende omavaheline suhe,“ ütleb Kuura.
Väidetavalt esineb sünnitusjärgset depressiooni 7–20%-l naistest, ent Kuura toonitab, et statistika sõltub ka konkreetse riigi sotsiaalkultuurilisest taustast. Süütunnet võib naises tekitada seegi, et ta ei suuda emadusest rõõmu tunda ega koge emadust sellisena, nagu maalivad sellest pildi filmid ja raamatud – isegi kui pilt on moonutatud.
„Paraku võidakse depressiooni sümptomeid pidada ekslikult loomulikuks ja arvata, et need mööduvad ise. Sünnitusjärgsel perioodil on tähelepanu keskmes lapse tervis ja tema eest hoolitsemine, seetõttu võib vanemate toimetulek jääda tahaplaanile. Nii võibki juhtuda, et depressiooni sümptomid jäävad tähelepanuta ja depressioon ise diagnoosimata,“ avab Kuura tagamaid. Lisaks kasvab laps tõepoolest suuremaks ja temaga läheb lihtsamaks. Ent sageli on väsimust selleks hetkeks, kui laps on mõneaastane, nii palju kuhjunud, et ema ei pruugi erinevust tunnetadagi.
Ühiskondlik surve tekitab süütunnet
Veel tekitavad vanemates süütunnet ühiskondlikud normid – justkui oleks olemas üks ainuke ja õige moodus, kuidas olla ema. Näiteks imetamise teema – rinnapiim on lapsele parim, aga paraku ei saa kõik naised rinnaga toita, seepärast on oluline ema tema valikutes, võimalustes ja otsustes toetada.
Hiljem nokk kinni ja saba lahti olukord jätkub, sest sageli kurdavad väikeste laste emad, kuidas tunnevad end süüdi, kui on tööl, aga kui nad jäävad haige lapsega koju, siis tunnevad nad end süüdi, et ei tee tööd. Nii võib see kesta tubli kümme aastat, kuni laps viimaks nii suureks kasvab, et saab üksi haigena koju jääda.
Oluline on, et ema saaks abi ja tuge lähedastelt
Kõikides nendes olukordades on ääretult oluline, et naine saaks abi ja tuge. Eestis on olemas laste- ja perekeskused, lastearstid, lasteneuroloogid ja allergoloogid, samuti erinevad heaoluteenused, alustades massaažidest ja beebide ujutamisest ning lõpetades füsioteraapiaga.
„Ka sünnitanud naised võivad alati pöörduda ämmaemandate ja vaimse tervise spetsialistide poole, sest mõnda küsimust võib-olla emalt, ämmalt või sõpradelt küsida ei taha,“ toonitab Kuura. Kõiki neid teenuseid leidub riiklikust meditsiinisüsteemist ja samuti Confidost, näiteks laste- ja perekeskusest.
Ent veelgi olulisem on see, et tuge saavad pakkuda ka lähedased. Alustuseks tuleks Kuura sõnul naist julgustada, et temagi vajab hoolitsust ja oma vaba aega, ning seda talle võimaldada. Kui naist vaevab depressioon, saab julgustada teda arsti juurde minema, kasvõi temaga ise kaasa minna. Kõige vähem abi on naise tujude kallal osatamisest – isegi kui tundub, et ta on põhjuseta tujukas, kurb, ärritunud ja vihastab liiga kergesti. „Vanasti öeldi, et lapse eest hoolitsemiseks läheb vaja küla. Jälgigem, et naine üksi see küla ei oleks,“ sõnab Kuura.
Kust saab abi?
Confido raseduskriisi nõustaja ja psühholoog Kristi Kuura toob välja olulised punktid ema vaimse tervise toetamiseks.
- Kui vähegi võimalik, siis mõelge juba enne lapse sündi, kas teil on kedagi appi kutsuda, näiteks mõni pereliige või sõber. Abi küsida ei ole alati lihtne – pidage nõu sõbra või vaimse tervise spetsialistiga, kuidas seda teha. Teinekord on abiks see, kui on sarnases olukorras lastega sõpru, kellega saab hoolduskoormust jagada ning üksteisele toeks olla.
- Seadke endale ja oma perele realistlikud ootused ning lubage endal lahti lasta perfektsionistlikust nägemusest, milline peab olema pereelu. Kodu ei pea olema kogu aeg korras, näiteks võib võimaluse korral süüa ka tellida, ning alati ei peagi olema hea tuju.
- Võtke pause, kui emotsioonid käivad üle pea, isegi kui see tähendab 10 minutit teises toas. Nii saate ise tegeleda nii enda ja pärast lapse emotsioonidega.
- Kui iga päev on raske, otsige abi teraapiast, sest raskustele tuleb reageerida kohe. Jagage esmalt mõtteid ja tundeid lähedastega ning küsige neilt abi. Samuti oskavad sünnitusjärgset depressiooni ära tunda raseduskriisi nõustajad, kelle juurde saab vajadusel tulla lapsega. Teraapiasse saab suunata ka perearst ning seda saavad pakkuda psühholoogid ja psühhiaatrid.