Kooliaasta eel seavad pered sageli uusi eesmärke. Miks kipuvad osad vanemad oma lastele koolis või huviringides seadma väga kõrgeid ootusi? Oluliseks muutuvad hinded, võidud, saavutused jne. Kuidas survestamise asemel last innustada, selgitab Confido kliiniline psühholoog Liis Vahtra-Šmutov. „Oluline on märgata lapse pingutust ja protsessi, mitte ainult tulemust,“ rõhutab ta.
Miks seavad vanemad oma lastele kõrgeid ootusi? Kui sageli võivad nende ootuste taga olla vanemate enda täitumata unistused või saavutamata eesmärgid?
Kõrged ootused iseenesest ei ole probleem, sest lapsed, kelle vanemad nende võimetesse usuvad, saavutavad pigem isegi rohkem. Probleem tekib siis, kui ootused lapsele ei ole realistlikud ega arvesta tema võimete ja huvidega.
Liiga kõrgete ootuste taga võib olla erinevaid põhjused ja tavaliselt vanem neid endale ei teadvusta. Laps võib olla vanemale justkui iseenda pikendus: kui vanema identiteet on lapsega kokku sulandunud, siis muutub lapse edu vanema enda eduks ja lapse ebaõnnestumine tema enda häbiks.
Samuti võivad kõrged ootused tekkida kergemini ebavõrdsemates ühiskondades, kus elukvaliteet sõltub suuresti haridusest. Hirm lapse tuleviku pärast paneb vanemaid rohkem survestama.
Mingil määral on see väga tavaline, et vanemad soovivad, et lapsed täidaksid nende täitumata unistusi – oluline on aga, kui palju hakkab see reaalselt mõjutama lapsevanema ambitsioone ja motiive lapse suhtes.
Jällegi, kui vanemal on meeles, et laps on temast eraldiseisev inimene, mitte tema osa, siis suudavad nad paremini enda täitumata unistused kõrvale jätta ja lähtuda ikkagi lapsest.
Kuidas mõjutab last see, kui ta tunneb, et tema väärtus sõltub näiteks eelkõige hinnetest või muudest saavutustest?
Kui hinne või tulemus on tagasiside selle kohta, mis on selge või mida tuleb veel õppida, siis see aitab edasi. Kui hinne on hinnang inimese enda kohta, siis muutub iga ülesanne enesehinnangu proovilepanekuks. Ja laps hakkab ennast kaitsma, et vältida haigetsaamist.
Näiteks võib ta hakata vältima raskeid ülesandeid ebaõnnestumise hirmust või ei julge küsida abi – see tähendaks justkui tunnistamist, et ta ei saa hakkama. Ta võib varjata halbu hindeid või muid probleeme, mis võivad panna teda halba valgusesse. Samuti võib lapse enesehinnang hakata kõikuma sõltuvalt sellest, mis tulemusi ta saab, ja see võib mõjutada tugevalt vaimset tervist.
Millised märgid viitavad sellele, et lapsele pandud ootused on muutunud koormavaks tema vaimsele tervisele?
Väljastpoolt võib ootustest ülekoormatud laps tunduda igati tubli, kuigi seesmiselt võib tal olla väga keeruline toime tulla.
Tähele tasub panna järgmisi varaseid märke:
- Hea tulemuse järel ei ole mitte rõõm, vaid pigem kergendus, et õnneks sai ära tehtud.
- Liigne kontrollimine ja valmistumine, öösel õppimine, juba valmis töö ümber tegemine.
- Laps ei jaga oma muresid ja raskusi ning vastab, et kõik on hästi, kui küsida, kuidas tal läheb.
- Kehalised ärevuse ja pinge märgid, nagu korduvad kõhu- ja peavalud, millele kehalist põhjust ei leita. Samuti uinumisraskused, isumuutused ja väsimus, mis ei möödu ka puhates.
Juba tõsisemad märgid on ärrituvus või tuimus, sotsiaalne isoleerumine, tugev enesekriitika, keskendumisvõime ja mälu halvenemine või isegi enesevigastamine ja elutüdimusmõtted, millele tuleb kohe reageerida ja abi otsida.
Kuidas teha vahet toetaval innustamisel ja liigsel survestamisel? Millised vanemate käitumisviisid või sõnumid aitavad püüelda lapsel oma parima poole, ilma et ta tunneks pidevat hirmu ebaõnnestumise ees?
Üks kriteerium võiks olla, et innustamise korral seatakse ootus käitumisele (näiteks „valmistu korralikult“), survestamisel oodatakse mingit tulemust („ainult viis on hea hinne“). Laps saab kontrollida oma käitumist, aga mitte tulemust (st hinnet).
Innustamise korral lähtutakse eelkõige lapsest ja suhtumine temasse on igal juhul soe ja toetav. Survestamise korral sõltub suhtumine tulemusest ja laps püüab paremat tulemust pigem selleks, et vältida negatiivset reaktsiooni.
Oluline on märgata lapse pingutust ja protsessi, mitte ainult tulemust. Asjakohased võiksid olla küsimused, nagu „Mis sul hästi välja tuli?“, „Milline osa oli kõige raskem?“, „Mida sa järgmine kord teisiti prooviksid teha?“.
Samuti on tähtis, et laps saaks rääkida oma ebaõnnestumistest ja probleemidest ilma kohest negatiivset reaktsiooni kogemata – kui vanem reageerib ka sellises olukorras soojalt ja toetavalt, räägib laps oma raskustest edaspidigi.
Millist nõu anda kooliaasta alguses lapsevanematele, et seada realistlikke ootusi ning toetada lapse arengut viisil, mis tugevdab tema vaimset heaolu, mitte ei suurenda pingeid?
Seadke realistlikke ja käitumisel põhinevaid ootusi – midagi, mille üle lapsel endal on kontroll ja ta saab ise ära teha. Näiteks võib ootus olla, et kodutööd on kindlaks ajaks tehtud ja ta küsib abi, kui midagi ei oska.
Mis iganes teemaga laps teie poole pöördub, võiks esimene reaktsioon hinnangu asemel olla uudishimu ja siis päriselt kuulamine.
Kaitsta tuleks lapse vaimse tervise nn nurgakivisid: und, liikumist, toitumist ja struktureerimata vaba aega. Sageli hakatakse just neid asju ohvriks tooma, kui koormus suureneb, kuid just need aitavad lapsel vaimset tervist hoida.
Kui juba kooliaasta alguses on kõik päevad täidetud kooli, trennide ja huviringidega, siis tasub graafik kriitilise pilguga üle vaadata ja tekitada sinna ruumi ka niisama olemise jaoks.
Samuti võiks võtta aega selliste ühiste käikude ja tegevuste jaoks, mis ei ole kuidagi kasulikud või arendavad ning kus laps saab olla lihtsalt laps.