Vaimse tervise väljakutse: mis saab kui inimesel on üle- või alatundlikkus?

15.06.2022

Teaduskirjanduse põhjal on iga kahekümnes inimene selline, kelle närvisüsteem ei pruugi mingis olukorras sensoorse ehk meeltest tingitud stimulatsiooniga hakkama saada. Raskematel juhtudel võib tegu olla sensoorse töötlemise häirega. Mida saab teha kui inimese aju ei suuda töödelda meeltelt saadavat infot, selgitab Confido Meditsiinikeskuse tegevusterapeut Heldi McCaskill, kes spetsialiseerub just sensoorse integratsiooni alale.

Sensoorsete süsteemide tegevuses võib esineda erinevaid häireid. „Kuigi me kasutame meditsiinilist terminit „häire“, on see inimlikust perspektiivist lihtsalt „erinevus“ – inimesed ei näe ega koge maailma samamoodi. Meie neuromitmekesisus on rikas – kui ühele on näiteks arvutikuvari valgustugevuse seadistus liiga ere, siis teisele võib see olla liiga tume,“ märgib tegevusteraapiat Inglismaal University of East Anglia’s õppinud ja sealsetes haiglates viimased kümme aastat praktiseerinud McCaskill. Vahel võivad mõned inimesed kogeda erinevust niivõrd tugevalt, et see mõjutab igapäevaelus hakkamasaamist. Ta lisab, et sellisel juhul saab inimest aidata, et ta suudaks tema jaoks tähenduslikke tegevusi ära teha ja nii igapäevaelu kui kooli või tööga paremini hakkama saada. 

Sensoorne integratsioon on McCaskilli sõnul see, kuidas me kogeme ja tõlgendame sensoorset informatsiooni ning kuidas me sellele reageerime (või seda ignoreerime). Sensoorset informatsiooni saame läbi kaheksa sensoorse süsteemi: nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine, maitsmine, süva- ja sisetundlikkus ning tasakaalumeel. Seega kõigi tegevuste tegemisel, mida me igapäevaselt teeme: riidesse panek, söömine, liikumine, sotsialiseerumine, õppimine ja töö, on tähtis ka sensoorne integratsioon. 

Sensoorse töötlemise häirele võivad viidata ärevus või raskesti selgitatav käitumine teatud situatsioonides

Osasid sensoorse töötlemise häireid teatakse rahvakeeli üle- ja alatundlikkuse nime all. Ülitundlikkus ehk tegelikult ülevastuvõtlikkus on see, kuidas inimene kogeb näiteks heli, valgust, puudutust, maitset või oma tasakaalu liiga tugevalt. „See on tema jaoks liiga intensiivne või kestab liiga kaua ning inimese aju mõtleb, et ma olen ohtlikus positsioonis s.t. peab kas põgenema, võitlema või tarduma. Sealt tulenevadki need kõrvaltvaataja jaoks selles situatsioonis raskesti mõistetavad või isegi problemaatilisena tunduvad käitumismustrid,“ räägib tegevusterapeut. Vastava erinevusega inimese närvisüsteem ei suuda konkreetses tüüpsituatsioonis enam kõike laekuvat infot organiseerida ja tõlgendada ning asjakohaselt reageerida, mistõttu võib reaktsioon olla kõrvaltvaataja jaoks ekstreemne. 

“Näiteks mõned ei saa kasutada ühistransporti – inimese ärevustunne läheb nii kõrgeks, et ta ei jõuagi seetõttu kooli või tööle. Või on inimesel raske osaleda mingites vaba aja tegevustes, sest need toimuvad rahvarohkes keskkonnas ja tema jaoks on rahvarohke keskkond liiga stimuleeriv ja närvikava ei saa sellega hakkama,“ toob tegevusterapeut näiteid elust enesest.

Ülevastuvõtlikkuse näide on ka see kui inimesel on keeruline juukseid kammida, duši all käia või kanda riideid, mille sees on sildid. „Lihtsalt selle inimese jaoks on see hästi häiriv ja on nii ebamugav olla, et see muutub keskseks ja kõikevaldavaks probleemiks. Inimese igapäevaelu võib hakata keerlema ainult selle detaili ümber,“ rääkis tegevusterapeut oma patsientide muredest. Samamoodi häiriv võib olla kõik valgusega seonduv – tekib vajadus käia ka siseruumides päikeseprillidega, sest eredus segab niivõrd tugevalt.  Sensoorse eristamise häire puhul ei suuda aga inimene näiteks koosolekul keskenduda ja informatsiooni vastu võtta ega talletada, sest tema närvisüsteemi jaoks on võrdse tähtsusega nii ülemuse jutt kui ka ventilaatoripõrin.

McCaskill’i sõnul võib lisaks sensoorsele häirele inimesel olla ka teisi diagnoose: autismispekter, aktiivsus-tähelepanuhäire, ärevus, depressioon, obsessiiv-kompulsiivne häire, söömishäired, isiksushäired, psühhootilised häired ja trauma. „Samuti võivad sensoorsed eripärad olla osaliselt teatud vaimse tervise murede põhjuseks, nagu ärevus ja depressioon.“ 

Häireid ei esine ainult lastel. „Pigem on täiskasvanud oma elu jooksul kasutusele võtnud meetmed, et oma raskusi varjata või teisiti toime tulla. Samas ei pruugi inimene olla teadlik, miks need raskused on – ta näeb neid osana oma käitumisest või isiksusest ning kasutab toimetulekumeetodeid, mis siiski negatiivset mõju avaldavad, näiteks teatud tegevuste vältimine, mille tagajärjena tekivad inimestevahelised konfliktid,“ selgitab McCaskill.

Terapeut aitab „elu disainida“

Teaduskirjanduse põhjal saab öelda, et 5 protsendil ühiskonnast ehk ühel kahekümnest inimesest esinevad sensoorse töötlemise raskused. Samas on McCaskilli sõnul paljuski tegu veel kaardistamata vetega – mida rohkem inimesed õpivad sensoorse töötlemise häirete kohta, seda rohkem neid osatakse üldse tähele panna ja tuvastada. 

Seda, kas ja milline häire esineb, aitab välja selgitada tegevusterapeut, kellel on vastav väljaõpe.Tegevusterapeudi töö osa on analüüsida ja näha inimese tegevusi protsessidena, leida üles tõrked ning võimalused, kas ja kuidas annab midagi muuta või kohandada, et probleemist üle saada. „Üheks eesmärgiks on see, et inimene suudaks enam-vähem hoida sellist eneseregulatsiooni taset erinevates situatsioonides, mis võimaldaks tal osaleda tähenduslikes tegevustes ja rollides,“ selgitab McCaskill.

Sensoorse integratsiooni hindamine vajab vähemalt 3-tunnilist uuringut, mis sisaldab nii standardiseeritud küsimustike vastamist kui ka kliinilisi vaatlusi teraapiaruumis. Pärast hindamist on võimalik pakkuda sensoorse integratsiooni teraapiat kliinikus, aga ka koduprogramme. Teraapia juurde kuulub teadlikkuse tõstmine oma sensoorsete vajaduste kohta läbi vestluste ning lugemismaterjalide. 

Lastega toimub sensoorse integratsiooni teraapia tavapäraselt sensoorselt-küllastunud keskkonnas, kus terapeut juhib last läbi mänguliste tegevuste. Samuti on laste puhul võimalik pakkuda kodu- või koolikeskkonna ning päevaplaani kohandusi või abivahendeid. Need toetavad lapse arengut ning ennetavad või vähendavad reageeringuid, mis mõjutavad igapäevast elu.

„Ka täiskasvanute puhul saab teha kohandusi keskkonnas, päevaplaanis ja võtta kasutusele abivahendeid. Lisaks arendatakse teraapias eneseregulatsiooni meetodeid,“ selgitab McCaskill.

LISA

Näited, mille puhul saab kahtlustada sensoorseid probleeme ehk nö ohulipud, mille puhul võiks inimene tegevusterapeudi juurde hindamisele tulla:

  1. teatud riietusesemete mitte kandmine või ebamugavuse tundmine nende kandmisel; 
  2. tugev reageering juuste või küünte lõikamisel; 
  3. vähese mitmekesisusega toidusedel, näiteks ainult ühesuguse tekstuuri või maitse tarbimine; 
  4. koolitunnis toolil istumine ja ülesannetest arusaamine; 
  5. uute oskuste õppimine, näiteks rattaga/autoga sõitmine, muusikainstrumendi mängimine või pallimängud; 
  6. tähelepanematus keskkonnas olevate esemete suhtes, mis viib vigastusteni; 
  7. kultuuriüritustel või muudel sotsiaalsetel üritustel osalemine; 
  8. tööl ideede arendamine plaanideks; 
  9. energiapuudulikkus ja/või äkiline meeleolu päeva lõpus; 
  10. tugev eelistus mitte olla puudutatud teiste inimeste poolt, k.a. intiimsuhetes.

Kõigi nende näidete puhul on takistused inimese igapäevases toimetulekus ja kehvem elukvaliteet, sest sensoorsed eripärad mõjutavad käitumist ja seeläbi osalemist tähenduslikes tegevustes ja rollides. Seetõttu on näiteks mõjutatud koolis/tööl käimine ja sotsiaalsed suhted.