Uni on inimese üks põhivajadustest ning kriitilise tähtsusega nii vaimse kui ka kehalise tervise vaates. Paljud ei saa piisaval hulgal magada. Uuringute järgi magab ligi 30% täiskasvanutest alla kuue tunni igal ööl ja gümnasistidest magab vähemalt kaheksa tundi koolipäevade vahel vaid umbes 30%.
Uni aitab ajul normaalselt funktsioneerida, ebapiisaval une hulgal või kvaliteedil on negatiivsed tagajärjed. Une eri faasid, mil aju aktiivsus suureneb ja väheneb, moodustavad üksteisele järgnedes unetsükli, mida on öö jooksul tavapäraselt 4–6. Igal etapil selles tsüklis on oluline roll aju normaalse funktsioneerimise aspektist, mõjutades mõtlemisvõimet, õppimist, mälu. Uuringud on näidanud, et uneaegsel aju aktiivsusel on oluline mõju emotsionaalsele foonile ja vaimsele tervisele. Piisav uni, eriti kiirete silmaliigutustega uni ehk REM-uni, hõlbustab aju emotsionaalse teabe töötlemist. Une ajal töötab aju, et hinnata ja pidada meeles mõtteid ja mälestusi, ning on leitud, et unepuudus on eriti kahjulik positiivse emotsionaalse sisu kinnistamisel. See omakorda võib mõjutada meeleolu ja emotsionaalset reaktiivsust ning on seotud vaimse tervise häirete ja nende raskusega, sealhulgas suitsiidmõtete või -käitumise riskiga.
Ebapiisava une korral tajub inimene enamasti sellest lähtuvat väsimustunnet, ärrituvust, keskendumisraskusi, energia tase on madal ja häiritud on õppimis- ja otsustusvõime ning ka meeleolu võib olla sellest mõjutatud. Unehäireid seostatakse mitmete krooniliste haiguste tekkega ning ka unehäired ise võivad olla mitmete kehaliste häirete puhul n-ö esimeseks ohumärgiks.
Unehäirete diagnoosimine
Unehäired võivad ilmneda igas vanuses, kuid kõige sagedamini algavad need varases täiskasvanueas, noorematel esineb enam uinumisraskusi, kesk- ja vanemaealistel enam une säilitamise häireid ning liigvarast ärkamist. Naistel esineb unehäireid enam. Unehäired võivad esineda lühikeste, pikaajaliste või korduvate episoodidena, samuti võivad neid provotseerida kindlad elusündmused või olukorrad.
Unehäireid diagnoosivad erinevad spetsialistid lähtuvalt tekkepõhjustest. Unehäirete diagnoosimiseks peab uni olema häiritud vähemalt kolmel ööl nädalas vähemalt kuu jooksul ning põhjustama olulist häiritust või raskusi tööl, koolis või mõnes teises igapäevases elus olulises valdkonnas. Unehäirete diagnoosimisel hinnatakse patsiendi varasemaid probleeme, kehalist seisundit, sageli palutakse pidada unepäevikut või viiakse läbi ka uneuuringud. Oluline roll on magamisharjumuste uurimisel, infol, kas tehakse ka päevaseid uinakuid, kas ollakse füüsiliselt aktiivne ja millal, millised on söömisharjumused, kui palju tarvitatakse alkoholi või kofeiini sisaldavaid jooke.
Unetus ja vaimse tervise häired
Kõige sagedamini esinev unehäire on unetus ehk insomnia, mis võib avalduda nii uinumisraskuse, korduvate öiste ärkamiste kui ka liigvarase ärkamise ning uuesti uinumise häirituse näol. Umbes 1/3-l täiskasvanutest esineb mõni unetuse sümptom, 10–15% raporteerib sellest lähtuvalt raskusi päevasel toimetulekul ning 6–10%-l on sümptomid sedavõrd rasked, et on alust diagnoosida unetust.
Insomnia põhjused on kõige sagedamini stress ja ärevus, lisaks ka kehv unehügieen ja keskkond, elustiiliga seonduvad faktorid, sh hilisõhtune/öine graafikujärgne töö, vaimse ja kehalise tervisega seotud häired ning erinevad ravimid. Hinnanguliselt umbes pooltel unetusega patsientidest esineb ka mõni diagnoositav vaimse tervise häire. Unehäired on tavapärased mitmete psühhiaatriliste häirete korral, näiteks depressiooni, ärevuse (üldistunud ärevushäire, paanikahäire, posttraumaatiline stressihäire), bipolaarse häire, skisofreenia, dementsuse ja ainete kuritarvitamiste korral. Unehäired halvendavad psühhiaatriliste häirete prognoosi ning on sageli ka esmaseks signaaliks haiguse taasavaldumisest.
Ärevushäired on unehäiretega tugevalt seotud
Hirm ja ärevus tekitavad liigset ärksust, mõtete kiiret liikumist ning seetõttu on uni häiritud. Ärevushäire korral võib inimene sageli õhtul hästi uinuda (seda eriti seetõttu, et ollakse pidevast ärevusega toimetulekust väga väsinud), kuid tüüpiliselt järgnevad sellele sagedased ärkamised öö jooksul, sageli iga paari tunni järel, ning uuesti uinumine võtab aega. Sinna võib lisanduda ka mure une enda pärast, hirm, kas järgneval ööl õnnestub magada, mis omakorda halvendab und. Esineb ka unetust, mil ärevus ongi peamiselt seotud une endaga – mõnest häiritud une episoodist saab alguse pidev mure magamise pärast, mitte magamist hinnatakse ohtlikuks, mistõttu on endale pandud surve magada väga suur. Ärevus süveneb, mõtted ringlevad pidevalt unega seonduva ümber, tekkib lihaspinge, mis omakorda halvendab und ning võimalust uinuda, tekitades nii nn nõiaringi. Unehäired pole aga lihtsalt ärevuse tulemus, nende seos on kahesuunaline – une häiritus võib ärevushäireid ka ise tekitada ning süvendada.
Unehäired ja depressioon on samuti omavahel tugevalt seotud. Ligi 75%-l depressiooniga patsientidest esinevad ka kaebused unehäiretele, neil on häiritud une tsüklilisus, sagedamini esineb uinumisraskusi, liigvarast ärkamist, kuid vahel ka liigset magamist ehk hüpersomniat. Samas on järjest enam tõendust ka selle kohta, et kehv uni ise soodustab depressiooni teket.
Unehäired on ka väga tavapärased aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) korral. Sageli on neil inimestel raske uinuda, esineb sagedasi ärkamisi ning liigset päevast unisust, sagedamini esineb kaasuvana ka rahutute jalgade sündroomi ja obstruktiivset uneapnoed. ATH ja unehäirete seos on samuti kahesuunaline – häire ise on unehäirete põhjuseks, kuid kehv uni halvendab omakorda ATH sümptomeid (nt tähelepanu, käitumuslikke probleeme).
Dementsuse ja mõne muu neuroloogilise haiguse puhune une fragmenteeritus on tingitud haigusest põhjustatud kahjustusest und reguleerivates aju piirkondades.
Rahustite ja uinutite kasutamine
Sageli otsitakse abi uinutitest ja rahustitest. Kui aga insomnia on tingitud mõnest muust vaimse tervise probleemist, on peamine lahendus selle häire ravi. Kui ärevusfoon ja depressiivsus taanduvad, paraneb reeglina ka uni. Lisaks ravimitele on oluline roll kognitiiv-käitumuslikul teraapial. Vajadusel võib vaevuste leevendamiseks lühiajaliselt kasutada rahusteid ja uinuteid, kuid seda paralleelselt häirele suunatud raviga, ning kindlasti tuleb jälgida, et need n-ö ei ununeks raviskeemi.
Pikaajalisel rahustite ja uinutite tarvitamisel on negatiivsed tagajärjed – võib areneda välja sõltuvusprobleem, halveneb kognitsioon, samuti on need ise depressiooni teket soodustava toimega jne. Kui vastavaid ravimeid on mingil põhjusel siiski pikaajaliselt tarvitatud ning on kujunenud välja uinuti- või rahustisõltuvusele iseloomulikud sümptomid, on keeruline ise neist ravimitest loobuda. Sel juhul võivad nende ärajätmisel ilmneda võõrutusnähud: tugev ärevus, rahutus, ärrituvus, unehäired, aga ka erinevad kehalised vaevused, nagu südamekloppimine, nõrkus, gripilaadne sümptomaatika, väsimus, higistamine, seedeprobleemid, iiveldus, nägemise hägustumine jne, raskematel juhtudel ka krambihood. Võõrutussümptomid võivad vahel ilmneda nädal aega pärast ravimi tarvitamise lõpetamist ning neid ei osata seetõttu ravimi ärajätmisega seostada, pigem arvatakse, et on uuesti tekkinud unehäire või ärevus ning alustatakse taas rahustite või uinutite tarvitamist nende sümptomite leevendamiseks. Seetõttu on oluline rahustite või uinutite pikaajalise tarvitamise lõpetamine võtta ette koostöös vastavate oskustega spetsialistiga, kellega koos tehakse raviplaan, ravimite annuseid vähendatakse aeglaselt ning vajadusel lisatakse muid preparaate, mis aitaksid tulla toime tekkivate vaevustega.