Paljud usuvad, et kõikehõlmavate radioloogiliste uuringute abil saab diagnoosida pea iga haigust. Kui tõene see tegelikult on? Sagedastele küsimustele radioloogiliste uuringute kohta vastab Confido radioloog dr Heivi Erikson.
Paljud inimesed arvavad, et radioloogiliste uuringutega saab tuvastada kõik haigused. Kas see vastab tõele? Millised on piltdiagnostika piirangud?
Radioloogiliste uuringute abil saab uurida ja diagnoosida paljusid haiguslikke seisundeid, kuid mitte kõike. Uuringu diagnostiline väärtus sõltub väga palju sellest, kas tehakse röntgen-, magnetresonants- (MRT) või kompuutertomograafia (KT) uuring, ja uuringu kvaliteedist. Samuti tuleb võtta arvesse, et algstaadiumis ei pruugi väga väikeseid muutuseid, metaboolseid muutuseid jne uuringutel näha.
Röntgenuuring on üldjuhul piisav luumurdude ja kopsupõletiku hindamiseks, kuid võib vajada täiendavat KT-/MRT-uuringut pehmete kudede ja/või siseorganite paremaks hindamiseks.
KT-uuring on röntgenuuringust täpsem, hindamaks luumurde ja muid luuprotsesse ning ka siseorganeid või ajukude.
MRT-uuring on parim, hindamaks pehmeid kudesid, nagu lihased, kõõlused, aga samuti siseorganeid ja ajukude.
Röntgen- ja KT-uuring on kiired, tehtavad kõigest sekundite ja minutitega. MRT-uuring vajab aga aega (umbes 20–60 minutit) ja liikumatut asendit magnettorus, seades osadele patsientidele kasutamispiiranguid – näiteks ei sobi see väikelastele, tugeva valu ja klaustrofoobia all kannatavatele inimestele.
Mida keerulisem ja kallim uuring, seda täpsem diagnoos – kas see vastab tõele? Kas magnetuuring või kompuutertomograafia on alati parim valik?
MRT- või KT-uuring ei ole alati parim valik. Väga paljudel juhtudel piisab täiesti ultraheli- või röntgenuuringust, näiteks sapipõie põletiku või tavalise luumurru korral. Kuid on ka haiguslikke seisundeid, mis vajavad esmavalikuna või siis täiendavalt KT- või MRT-uuringut. Uuringu valimisel võtab arst arvesse patsiendi vanust, sugu ja kliinilist leidu ja valib vastavalt näidustusele piltdiagnostiline uuringu. Seega ei ole kallim ja keerulisem uuring alati parim uuring.
Mis vahe on MRT- ja KT-uuringul?
MRT ja KT on mõlemad meditsiinilises piltdiagnostikas kasutatavad uuringud, mille käigus saadakse õhukese kihiga kujutisi inimkehast, et diagnoosida haiguslikke muutuseid. Erinevus kahe uuringu vahel seisneb kujutiste saamise viisis ehk tehnoloogias.
KT-uuringul kasutatakse kujutiste saamiseks ioniseerivat röntgenkiirgust, mis ei ole täiesti ohutu ja mõjutab tervist vastavalt saadud kiirgusdoosile. Uuringu pluss on kiirus ja hea kättesaadavus. Vajadusel kasutatakse ka kontrastainet, mis aitab paremini kudesid hinnata. Näiteks eelistatakse KT-d traumade, luumurdude, ajuverejooksu/ajuinfarkti ning kopsude hindamiseks. Samuti on see sobilik uuring eakamatele inimestele krooniliste ja pahaloomuliste haiguste jälgimiseks. Rasedad ja lapsed on ioniseerivale kiirgusele tundlikumad, seega tuleks neil võimalusel eelistada uuringuid, mis ioniseerivat kiirgust ei kasuta.
MRT-l kasutatakse kujutiste saamiseks tugevat magnetvälja ja raadiolaineid. Uuring ei sisalda ioniseerivat kiirgust, olles seega tervisele ohutu ja üldjuhul esmavalik laste/noorte ja rasedate kuvandamisel. MRT on parim just pehmete kudede, aju ja närvisüsteemi, lihaste, liigeste ning ka kõhuõõne organite hindamiseks. Ka MRT-uuringut on võimalik teostada kontrastainega, et haiguslikke muutuseid paremini eristada. Uuringu miinus on pikem aeg, uuringuga kaasnev valju heli ja liikumatus asendis püsimine, lisaks mõnevõrra kallim hind. Uuringu vastunäidustused on metalli sisaldavad võõrkehad/implantaadid, samuti klaustrofoobia.
Millised meditsiiniseadmed – proteesid, breketid, stimulaatorid vms – takistavad magnetuuringu tegemist? Kuidas peaks nende kandja valmistuma radioloogiliseks uuringuks?
Tänapäevaste proteeside, breketite ja muude meditsiiniseadmetega on võimalik MRT-uuring teha ohutult eeldusel, et on teada, millise meditsiiniseadme või proteesiga on tegemist. Näiteks on südamestimulaatoriga patsiendi puhul oluline konsulteerida eelnevalt kardioloogiga.
Kõik ferromagneetilised võõrkehad, mida on võimalik eemaldada, tuleb enne uuringut eemaldada. Need, mida ei saa eemaldada, võivad tugevas magnetväljas liikuda ja raadiosagedusliku elektromagnetlaine toimel soojeneda ning seeläbi põhjustada kehavigastusi, näiteks metallikild silmas, veresoonte lähedal. Enne MRT-uuringule tulekut tuleb patsiendil täita hoolikalt küsitlusleht võimalike võõrkehade kohta.
Kui uuringul leitakse kehas mõni muutus või kõrvalekalle, kas see tähendab alati haigust ja/või vajadust ravi järele? Kuidas eristatakse olulist leidu juhuleiust?
Iga kõrvalekalle või muutus ei tähenda kindlasti alati haigust ega vajadust ravi järele. Raviarst otsustab radioloogi vastuse põhjal, kas tegemist on ohutu, ravi mittevajava juhuleiuga või leiuga, mis vajab jälgimist dünaamikas või siis hoopis kohest ravi.
Kuidas sünnib lõplik diagnoos – milline on radioloogi roll ning kui olulised on teised uuringud ning koostöö teiste arstidega?
Lõplik diagnoos võib sündida pelgalt ühe radioloogilise uuringu põhjal, näiteks lihtne luumurd, kopsupõletik jne. Tihti on aga radioloogiline uuring osa teistest uuringutest või analüüsidest lõpliku diagnoosini jõudmisel. Koostöö teiste arstidega on väga oluline kvaliteetse teenuse tagamisel.
Perearstid ja teised eriarstid oskavad üldjuhul hinnata selgemalt eristuvaid muutuseid röntgenuuringutelt, näiteks luumurrud ja kopsupõletik, kuid täpsema hinnangu annab siiski radioloog, kes on saanud vastava väljaõppe.