Mis on kaalutõusu taga – kas eelkõige elustiil, nagu vähene liikumine ja liigne energiatarbimine, või hoopis terviseprobleemid, selgitab Confido Tartu Mõisavahe kliiniku endokrinoloog Ingrid Reppo.
Tavaliselt toimub kaalutõus aeglaselt: umbes pool kilo aastas ja suurem osa ülekaalust koguneb varases täiskasvanueas, 20–45 eluaasta vahel. Vanemas eas lisandub kaalu vähem. Eriti peab see paika meeste puhul, ütleb endokrinoloog Ingrid Reppo. “Mina töötan täiskasvanutega ja keskealiste puhul kordub sageli sarnane muster: varases täiskasvanueas on inimestel palju kohustusi nii pere- kui tööelus ja tervis jääb kergesti tagaplaanile. Toit on kättesaadav ja kaloririkas, argipäev istuv ja liikumist tuleb ette vähem, ning ka alkoholiga kaasnevad kalorid võivad jääda märkamata. Osa patsiente kirjeldab ka stressisöömist.”
Kui kaalu lisandub seitse-kaheksa kilogrammi poole aastaga, toob see inimese reeglina kiiresti arsti juurde, aga ka aeglast kaalutõusu tuleks märgata ja sellele vastu astuda. “Tervislik toitumine ja piisav, mitmekesine füüsiline koormus on tervisliku kehakaalu säilitamiseks ja saavutamiseks ka tänaste kaaluravi võimaluste juures üliolulised. Samas, kui on näha, et elustiilist soovitud muutuste saavutamiseks ei piisa, ei ole mõistlik aeglast kaalu lisandumist kõrvalt vaadata, vaid pigem aegsasti abi otsida. Ühel hetkel saab inimestel n-ö karikas täis – hakatakse abi otsima -, aga seda võiks teha varem.”
Juhul kui kehakaal suureneb kiiresti, tuleb põhjust otsida ka suurematest elumuutustest. Reppo toob näite oma praktikast: “Mul on olnud viimastel nädalatel mitu patsienti, kelle seitsme-kaheksa kilogrammine kaalutõus oli otseselt seostatav vahetustega tööle asumise ja öötööga, osa inimesi on selle suhtes tundlikumad.”
Arsti roll on tema sõnul küsida õigeid küsimusi. “Kui eksisteeriks üks kaaluravi algoritm, mis sobib kõigile patsientidele, poleks arsti vajagi,” jätkab ta, et patsiendi aitamiseks on vaja näha tervikpilti. “Oluline on välja selgitada, kuidas ja mis asjaoludel on kaal elu jooksul muutunud; mis on varasemalt aidanud kaalu langetada, kas varasemalt on kasutatud kaalu langetamiseks ravimeid ja kui efektiivne see on olnud, mis asjaoludel on ravi katkenud jne. Visiidi käigus võib tekkida ka kahtlus, et kaalutõusu taga võib olla mõni haigus või ravimi kasutamine.”
Kui raske depressiooniga kaasneb tavaliselt kaalulangus, siis kergema meeleolulanguse korral esineb rohkem nii-öelda stressisöömist. “Sageli kirjeldavad patsiendid, et tööpäeva järgselt ollakse väsinud ja stressis ning endas ei leita enam jõudu, et minna näiteks jalutama. Eriti pimedal ajal ja kehvema ilmaga jäädakse vähe liikuvaks. Õhtusöök on aga traditsiooniliselt toekas, lisaks näksimine.”
On neidki, kelle kaal kõigub sesoonselt ning kel püsivat ülekaalu probleemi seejuures ei teki. “On terve rida inimesi, kes ütlevad, et nende kehakaal kõigub aasta jooksul hooajaliselt neli-viis kilogrammi. Talvel võtavad nad juurde ja kevadel, kui ilmad lähevad valgemaks, liigutakse rohkem, tuju läheb paremaks, isusid on vähem – kaal läheb iseenesest alla.”
Kiire kaalutõusu võimalikud põhjused sõltuvad nii inimese vanusest kui ka sellest, kui kiiresti kaal lisandub. Seitse-kaheksa kilogrammi poole aastaga viitab enamasti rasvkoe lisandumisele, kuid kui kaal tõuseb märgatavalt kiiremini — päevade või nädalatega —, on põhjuseks sageli vedelikupeetus.
“Eriti vanemas eas patsientidel võib väga kiire kaalutõus olla seotud kaasuvate haigustega, näiteks südame-, neeru- või maksaprobleemidega, mille korral organismi koguneb liigselt vedelikku. Samuti võivad kehakaalu suurendada teatud ravimid, näiteks glükokortikoidid. Kaalu võivad tõsta ka mitmed teised ravimirühmad, sealhulgas antipsühhootikumid, osa antidepressante ja insuliin,” selgitab Reppo.
Kilpnääre põhjustab harva suurt kaalutõusu
Kui kilpnäärme alatalitlust peetakse sageli peamiseks ülekaalu põhjuseks, siis tegelikkuses on selle mõju kehakaalule enamasti tagasihoidlik. “Kaaluprobleemide korral kontrollitakse kilpnäärme näitajaid sõltumata sellest, kui kiiresti kaal on tõusnud, kuid alatalitlus selgitab harva suuremat kaalutõusu. Kilpnäärmest räägitakse palju, aga kilpnäärme alatalitlus põhjustab reeglina vaid mõne lisakilo. Kaalutõus on suuresti seotud vedelikupeetusega ning taandub tavaliselt pärast hormoonasendusravi alustamist.”
Kilpnäärme ja kehakaalu seos võib olla kahesuunaline. Rasvumise korral võib TSH olla mõõdukalt kõrgem ka ilma tegeliku kilpnäärmehaiguseta ja näit võib kehakaalu languse järel taas normi minna. “Kilpnäärme alatalitlusele viitav laborinäit ei tähenda alati, et kaalutõusu põhjus on kilpnäärmes. Sageli on vastupidi: ülekaal ise võib kilpnäärmenäite mõjutada,” märgib Reppo, et kilpnäärme alatalitlus peab olema väga väljendunud, et see põhjustaks suuremat kaalutõusu ja seda tuleb harva ette. Enamasti avastatakse alatalitlus varases faasis, mil kehakaalu tõus ja muud kaebused ei ole veel kuigi väljendunud.
Harvadel juhtudel võib rasvumise põhjuseks olla ka Cushingi sündroom. Sellele ei viita tavaliselt kaalutõus üksinda, vaid ka kindlad lisatunnused: reie- ja õlavarrelihaste kõhetumine, kergesti tekkivad verevalumid ja õhuke nahk, laiad punakaslillad venitusarmid, naistel menstruaaltsükli häired ning hiljuti tekkinud või raskesti ravile alluv kõrge vererõhk või diabeet. “Haigusi, mille korral organism toodab ise liiga palju kortisooli, esineb väga harva. Kui kliiniline pilt sellele viitab, teeme vastavad uuringud,” jätkab Reppo, et kušingoidsete joonte sagedasem põhjus on hoopis mõne muu haiguse raviks kasutatav glükokortikoidravi. “Glükokortikoide kasutatakse väga erinevate haiguste korral, näiteks liigesepõletike, kopsuhaiguste ja kasvajate ravis. Tänapäeval on ravivõimalused küll avardunud, kuid glükokortikoidid on paljudel juhtudel endiselt vajalikud. Sellise raviga võib kaasneda kaalutõus, mida ei ole alati võimalik täielikult vältida.”
Kilpnäärme alatalitlus ja Cushingi sündroom vajavad haiguspõhist ravi, kuid see ei pruugi kaaluprobleemi täielikult lahendada. “Patsiendil võib korraga esineda mitu seisundit, mille kliinilisse pilti kuulub ülekaal. Kui leitakse konkreetne endokriinhaigus, tuleb seda ravida. Samas ei tähenda põhihaiguse kontrolli alla saamine alati, et kehakaal normaliseerub. Näiteks Cushingi sündroomi järel võivad kõhupiirkonda ladestunud rasv ja sellega seotud ainevahetusprobleemid püsida veel aastaid. Seetõttu võib püsiv ülekaal vajada eraldi käsitlust ka siis, kui endokriinhaigus on juba ravitud või kontrolli all.”
Menopaus muudab eelkõige keha koostist
Ka menopausi kiputakse seostama sageli paratamatu kaalutõusuga, ent Reppo sõnul muudab see eelkõige keha koostist ja rasvkoe paiknemist. Naistel jaotub menopausis rasvkude rohkem kõhuõõnde ja lihasmassi kadu kiireneb, seega keha koostis muutub ebasoodsamaks, kaalutõus kilogrammides nii suur ei olegi. “Negatiivne mõju ainevahetusele tuleneb just keha koostise muutusest ja kõhuõõnesisese rasvkoe hulga suurenemisest. Samal ajal võib menopausi paiku langeda ka energiakulu ja füüsiline aktiivsus, mis omakorda kaalu mõjutab – kaalutõus ei ole niisiis üksnes östrogeenipuuduse otsene ja automaatne tagajärg.”
Tema sõnul ei tohiks üleminekuea kaalutõusu võtta paratamatuse või saatusena, vaid seda soodustavatele teguritele tuleks võimalikult vara vastu seista. “Ülekaal on naistel riskiteguriks väga paljudele haigustele – mitte ainult südame-veresoonkonna haigustele ja diabeedile, vaid ka mitmetele vähivormidele, nagu jämesoole-, rinna- või emakavähk,” toob Reppo esile.
Ta rõhutab, et igasuguse kaaluravi puhul on oluline, et patsient ise oleks motiveeritud ja informeeritud. “Puudulikult nõustatud patsiendid kasutavad ravimeid ebajärjekindlalt – ravi katkestatakse ja alustatakse uuesti, mis võib viia jo-jo-efektini ehk kaalutsükliteni. Selline ravimikasutus võib lõpuks halvendada keha koostist veelgi.
Vanemas eas muutub lihasmass oluliseks tervisenäitajaks
Lihasmass väheneb aastatega Reppo sõnul nii meestel kui naistel, mõjutades otseselt nii ainevahetust kui ka üldist toimetulekut. “Lihased pole olulised mitte ainult ainevahetuse kiiruse tagamiseks ja tervislikus kaalus püsimiseks, vaid ka kukkumiste vältimiseks ja liikumisvõime ning iseseisvuse säilitamiseks. Tugev lihaskond on oluline hea tervise marker, millele peaks sõltumata kaalunumbrist tähelepanu pöörama terve elu, lastest eakateni.”
Füüsiliselt rasket tööd ja loomulikku igapäevast lihaskoormust on tänapäeval kõigis vanuserühmades vähem kui varem. See tähendab, et lihasmassi säilitamiseks ei saa enam loota ainult igapäevaelule, vaid lihaseid tuleb teadlikult koormata. Vanemas eas muutub see eriti oluliseks, sest lihasmass ja -jõud vähenevad aastatega niigi.
Vanemas eas suureneb ka vaegtoitumuse risk, lisab Reppo, et söögiisu võib väheneda ja toiduvalik muutuda ühekülgsemaks. “Lihasmassi säilitamiseks on oluline piisav valgutarbimine. Üle 70-aastastele soovitatakse ligikaudu 1,2 grammi valku kehakaalu kilogrammi kohta päevas, samas kui noorematel täiskasvanutel on vastav soovitus umbes 0,8 grammi kilogrammi kohta. See tähendab, et eakate soovituslik valgutarbimine on ligikaudu 50% suurem. Sellise koguse valgu kättesaamine tavapärase toiduga nõuab sageli eraldi tähelepanu, eriti kui söögiisu on vähenenud või toiduvalik on ühekülgne.”
Liikumise ja jõutreeninguga saab tema sõnul alustada igas vanuses ja üsna väikeste sammudega. Eestis on selleks palju võimalusi: terviserajad, välijõusaalid ja spordikeskused, kus saab treenida nii iseseisvalt kui ka juhendatult. “Oluline ei ole kohe palju teha, vaid leida endale meeldiv, jõukohane ja turvaline viis lihaseid regulaarselt koormata. Kui võrrelda treeningule kuluvat aega ja raha toidu või ravimite kuluga, siis regulaarne liikumine on üks paremaid investeeringuid tervisesse.”
Lugu ilmus ajakirja Kodutohter augustikuu numbris.