Tubli tüdruku sündroom kirjeldab enda vajadusi varjutava kohusetunde ja teistele meeldimise vajadusega seotud käitumismustreid. Sagedamini on sellistes mustrites kinni just naised. Kuidas sellest teadlikult üle olla ning õppida ütlema „ei“, selgitab Confido vaimse tervise kliiniku kliiniline psühholoog Kadi Reintam.
Spetsialistid kasutavad pigem mõisteid „perfektsionism“ ja „madal enesehinnang“, sisuliselt kaasnevad nn tubli tüdruku sündroomiga konflikti vältiv käitumine, enda vajaduste allasurumine, süütunne puhkamise korral, ebaproportsionaalselt tugev hirm eksimise ja kriitika ees ning enda väärtuse sidumine saavutuste ja teiste heakskiiduga, selgitab Reintam.
Perfektsionism hõlmab nii kohanemist toetavaid jooni (nt hea organiseeritus) kui ka ebasoodsaid jooni (nt hirm teha vigu). „Perfektsionism ei ole üksnes soov teha asju hästi, vaid sageli on see sügav uskumuste süsteem, mis seob meie väärtuse saavutustega. Eelkõige uskumus, et teised ootavad minult pidevalt veatut sooritust või käitumist – kattudes sageli sellega, mida kõnekeeles nimetatakse tubli tüdruku sündroomiks,“ selgitab kliiniline psühholoog.
Sellised uskumused kujunevad tihtipeale varaste kogemuste põhjal ja hakkavad suunama käitumist ka täiskasvanueas. Reintam selgitab, et kuigi ajutiselt võivad need motiveerida pingutama, võivad need pikemas perspektiivis tuua kaasa ärevust, läbipõlemist ja rahulolematust.
Ülalmainitud käitumistega on seotud ka madal enesehinnang. „Madala enesehinnangu korral kiputakse oma tugevusi ja saavutusi pisendama ning puudusi võimendama. Kui inimese sisemine veendumus on, et ta ei ole piisav, muutub väline tunnustus peamiseks viisiks enda väärtuse kinnitamisel. Sellisel juhul sõltub enesetunne tugevalt teiste arvamusest ning ka väikesed eksimused võivad käivitada tugeva enesekriitika ja häbitunde,“ räägib Reintam.
Lapsepõlve kogemus ja ühiskondlik surve
Tubli tüdruku sündroom kujuneb enamasti lapsepõlvekogemuste, kasvatuspraktikate ja laiemate ühiskondlike ootuste koosmõjul. „Laps võib varakult õppida, et turvatunne, armastus ja tähelepanu on seotud pingutamise ja probleemide vältimisega. Mõnel lisandub ka temperamendist tulenev tundlikkus – näiteks suurem ärevus, perfektsionism või empaatiavõime –, mis võib sellist mustrit veelgi võimendada,“ ütleb Reintam ja lisab, et naistel kohtab seda mustrit sagedamini, sest tüdrukuid on traditsiooniliselt julgustatud olema hoolivad, kuulekad ja kohusetundlikud.
„Need iseenesest väärtuslikud omadused võivad aga täiskasvanueas muutuda jäigaks ja oma vajadusi tahaplaanile jätvaks toimetulekustrateegiaks. Pidev püüdlus teistele meeldida ja oma vajaduste järjepidev allasurumine võib mõjuda vaimsele tervisele märkimisväärselt koormavalt.“
„Tubli olemine ei ole halb omadus – see tähendab vastutustunnet, hoolivust ja pühendumist. Probleem tekib siis, kui see muutub jäigaks ja ainsaks eneseväärtuse aluseks. Märgid, et selline käitumismuster hakkab inimest ennast kahjustama, võivad olla pidev kurnatus, ärrituvus või hoopis emotsionaalne tuimus, liigne kontroll oma töö, välimuse või igapäevaste detailide üle,“ selgitab Reintam.
Praktilised sammud oma vajaduste ja vähema süütunde suunas
Milliseid praktilisi samme saab teha, et õppida seadma piire, väljendama oma vajadusi ja vähendama liigset süütunnet? Reintam soovitab selleks kõigepealt teadvustada oma uskumusi ja käitumist. „Kui õpime märkama ja kahtluse alla seadma jäiku sisemisi nõudmisi, saame asendada need realistlikumate ja hoolivamate mõtetega. Konstruktiivne püüdlus areneda ei nõua täiuslikkust – see põhineb enese aktsepteerimisel ja arusaamal, et vead on loomulik osa kasvamisest,“ ütleb ta.
Alustada tuleks väikestest asjadest, näiteks „ei“ ütlemisest väikse riskiga olukordades, nagu pisikesed lisapalved või vabatahtlikud ülesanded, soovitab Reintam.
Tasub harjutada ka seda, et oma vajadustega arvestamist ei pea endale pikalt põhjendama ega vabandama. „Liigne selgitamine on sageli tubli tüdruku muster. Piiride seadmine võib alguses tekitada ebamugavust – tuleb harjutada end ebamugavust ja teiste reaktsioone taluma. Kui keegi on sinus pettunud, ei tähenda see, et oled halb või suhe lõpeb või pead ennast muutma,“ kinnitab ta ning rõhutab, et kui käitumismustrid on sügavalt juurdunud ja tekitavad igapäevaelus toimetulekuraskusi, tasub pöörduda abi saamiseks psühholoogi juurde.