Silja Paavle, Õhtuleht

Depressioon – liiga tuttav, et märgata?

„Depressiooni on nimetatud vaimse tervise külmetushaiguseks, viidates selle haiguse laialdasele  levikule. Elu jooksul kogeb depressiooni 8-12% inimestestja uuringud näitavad püsivat tõusu depressiooni levimuses," nendib kliiniline psühholoog Margus Laurik.

Depressiooni diagnoosimiseks vaatavad psühholoogid ja psühhiaatrid Confido erameditsiinikeskuse kliinilise psühholoogi Margus Lauriku sõnul erinevaid sümptomeid ja toimetulekut pikema perioodi jooksul. „Kõigil inimestel võib ette tulla päevi, kus kogetakse halba tuju või huvi ja motivatsiooni puudust. Meeleolu kõikumine on normaalne ja halb tuju taastub vahel poole päeva jooksul, vahel paari päeva jooksul. Depressiooni saab aga diagnoosida juhul, kui sümptomid on kestnud vähemalt kaks nädalat,“ lausub ta.

Kuidas depressiooni ära tunda?

Põhilised depressiooni sümptomid on psühholoogi sõnul alanenud meeleolu, vähene huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Lisaks võib esineda tähelepanu ja keskendumisvõime alanemist, inimese enesehinnang võib langeda, mõnikord tuntakse süütunnet või nähakse end väärtusetuna. Ellusuhtumine võib muutuda pessimistlikuks ning tulevik võib näida lootusetuna. „Keerulisematel juhtudel võivad pähe tulla isegi mõtted ennast kahjustada või isegi elu lõpetada,“ nendib Margus Laurik.

Depressiooni saab diagnoosida juhul, kui sümptomid on kestnud vähemalt kaks nädalat.

Samuti ei saa paljud inimesed depressiooni puhul tema sõnul öösel hästi magada ning nende söögiisu muutub - hakatakse kas palju rohkem või vähem sööma.

„Selleks, et arst saaks depressiooni diagnoosida, peab kerge depressiooni puhul ilmnema vähemalt kaks põhilist sümptomit ning vähemalt kaks lisasümptomit,“ räägib Laurik täpsustades, et raske depressiooni puhul peab ilmnema vähemalt kolm põhisümptomit ning vähemalt neli lisasümptomit. Depressiooni raskusastet hinnates uurib psühhiaater või psühholoog ka seda, mil määral on inimese elutegevus depressiooni sümptomite poolt häiritud. Sümptomid võivad erinevates kontekstides erinevalt esineda, seepärast hindab arst, kuidas patsiendil läheb  tööl, milline on koduse elu kvaliteet elu, suhted ja milline on motivatsioon vabal ajal meeldivat tegevust leida.  

Depressioon avaldub väga erinevalt

„Nagu paljude teiste psüühikahäirete puhul, võib depressioon erinevatel inimestel väga erinevalt väljenduda,“ räägib Margus Laurik. Näiteks  noorukite puhul võib depressioon tüüpilise kurvameelsuse ja jõuetuse asemel väljenduda hoopis kõrgendatud ärevuse, ärrituvuse ja rahutusena.

Meeleolu halvenedes võivad inimesed hakata otsima muid vahendeid, et toime tulla. Näiteks võidakse endasse tõmbunult pidevalt peas samu asju läbi ja üle mõelda, nende üle kasutult ja häirivalt juureldavõi hakata teatud olukordi ja teemasid vältima.

Inimene saab enda eest hoolitseda, teadvustada oma vajadusi, olla enda suhtes lugupidav ja heasoovlik.

„Kognitiivne vältimine on oluliste tähelepanu vajavate teemade, ülesannete eest põgenemine,“ lausub Laurik lisades, et sellistesse käitumistesse kinni jäämine aeglustab igapäevaelu toimetamisi, ning see võib omakorda süvendada raskeid tundeid ja praktilise elu keerukust.

Tema sõnul näitavad uuringud, et seesugune samade asjade peas läbi ketramine soodustab meeleolu langust, soodustab vildakusi või kallutatust mõtlemises, vähendab kasulikke toimetulekuviise ning vähendab võimet lahendada suhetes tekkivaid probleeme. „Depressioonist paranemiseks on oluline tuvastada selliseid pärssivaid mõttemustreid ja toimetulekuviise, et saaks neid muuta,“ ütleb psühholoog.

Teadlikkus aitab ravile kaasa

Margus Lauriku sõnul on meie ühiskonnas positiivseks muutuseks, et depressioonialase teadlikkuse paranemisega otsivad ka inimesed vaimsete probleemide puhul vaimse tervise spetsialistidelt julgemalt abi.

„Inimene saab enda eest hoolitseda, teadvustada oma vajadusi, olla enda suhtes lugupidav ja heasoovlik ning küsida tuge lähedastelt. Aga juba väljakujunenud psüühikahäirete puhul võib sellest väheks jääda,“ nendib ta. Arutelu spetsialistiga, vajadusel õiged ravimid, psühholoogiline nõustamine või psühhoteraapia aitavad aga koondada ressursse ja ehitada uuesti üles mõtteharjumusi ja perspektiive, mis aitavad igapäevaeluga paremini toime tulla, saada rõõm tagasi ja oma ülesanded tarmukalt ära teha.

Patsientide lood

Unehäired sundisid abi otsima

Helen (27)* tuli teraapiasse perearsti soovitusel. Ta oli perearsti poole pöördunud, kuna tal oli juba mitu kuud olnud raskusi magama jäämisega. Alates hiljutisest töökohta vahetusest oli ta ka tööl kehvemini hakkama saanud kui varem. Ta tundis tihti, et ei suuda keskenduda, tuju oli halb ning ta ärritus kergemini kui varem. Kui ta ei jõudnud kõiki ülesandeid tööaja sees ära täita, pidas ta seda iseloomu nõrkuseks. Pealtnäha oli kõik ju hästi: tervis korras, tema erialane töö meeldis talle, tal oli olemas kena kodu, kallid sõbrad ja hooliv pere.

Seda kõike vaadates tundis Helen, et tal ei ole isegi õigust kurta või põhjust abi otsida ning ta süüdistas ennast. Lähedased panid aga tähele tema pidevat nukrameelsust ja toetasid ideed abi otsida. Psühholoogiga Heleni olukorra üle arutledes otsustati metakognitiivse teraapia meetodite kasuks. Psühholoog õpetas märkama tujurikkuvaid mõttemustreid, märkama, milline juurdlemine ja peas ketramine on kasutu, ning sellest välja astuma.

Arutades Heleni tööasju selgus ka, et Helen seab endale sageli väga kõrgeid eesmärke ja pettub, kui neid kiiresti ei saavuta. Psühholoogiga koos õppis Helen suured projektid väiksemateks tükkideks tegema ning iga tüki täitmisest rõõmu ja suuremat toimekuse ja enesetõhususe tunnet tundma. Ühiselt otsustati ka kaasata mõned Heleni lähedased, et nad paremini olukorda ja Heleni väljakutseid mõistaksid ning teaksid, kuidas teda toetada.

Depressioon võtab võime rõõmu tunda

Andres (34)* oli depressiooni kogenud mitmel korral. Aja jooksul oli ta õppinud ära tundma esimesi märke tuju muserdumisest – ta märkas sellistel hetkedel, et suutis järjest vähem rõõmu tunda ning tema enesehinnang langes. Kui parematel aegadel oli ta endaga enam-vähem rahul, siis depressiooni ajal kogeb ta liiga sageli, et ei ole piisavalt hea. Mõtted keskenduvad sellistel perioodidel ainult ebaõnnestumistele ja Andres avastab end jälle võrdlemas end nendega, kes näivad edukamad ja õnnelikumad.

Neil aegadel, kui tal tuju ja jaksu ei ole, proovib ta kohustusi edasi lükata nii palju kui saab ja korralikult puhata. Samal ajal võib ta kogeda, et üksindus ja tegevuseta olemine ainult võimendab masendavat juurdlemist ja jutustamist peas enda raske meeleolu ja väärtusetuse üle.

Varasemate depressiooniepisoodide kõrval on ta abi saanud depressiooni vastaseid ravimeid ehk antidepressante võttes. Ravimid aitasid vähendada masendust ning pidevat negatiivsete mõtete ketramist.

Viimane kord, kui Andresel depressioon peale tuli, otsustas ta, et tahab oma depressiooni põhjalikumalt kontrolli alla saada ning ta otsustas proovida teraapiat. Teraapia esimeses pooles keskendus Andres koos psühholoogiga unarusse jäänud projektide, lubaduste ja muu kordaseadmisele- tehti nimekiri ja realistlikud plaanid.

Teraapia teises faasis uuriti lähemalt depressiivseid mõttemustreid. Andres õppis ära tundma mõttemustreid, mis tuju rikkusid ning loogiliselt hindama nende mõtete vähest vastavust reaalsusele.

Kuna Andrese puhul oli tegemist juba mitmenda depressiooniepisoodiga, pakkus psühholoog välja ka selle, et võiks mõelda, kuidas vähendada tagasilanguse võimalust. Mõeldi erinevatele toimetulekuviisidele, mis olid varem aidanud depressioonist välja tulla ja tehti plaan, kuidas toimida siis, kui raskeks läheb. 

* Patsientide nimed muudetud

Ilmunud Õhtulehes, 10.10.2017.

Margus Laurik

Kliiniline psühholoog

Margus Laurik on lõpetanud Tallinna Ülikooli psühholoogia eriala (2008) ja saanud magistrikraadi nõustamispsühholoogias (2010). Erilist huvi pakuvad Margusele ärevushäired, madala enesehinnangu probleemid ja traumajärgsed probleemid.