Suure tõenäosusega käib meist igaüks või mõni meie lähendane elus vähemalt korra operatsioonil, kus ta narkoosi abil teadvuseta olekusse viiakse. Tõsiasi on ka, et inimesed võivad karta operatsiooniaegset anesteesiat mõnikord isegi rohkem kui operatsiooni ennast. „See on igati loomulik, sest anesteesia tekitab olukorra, kus nad annavad kontrolli enda käest ära, kellelegi teisele,“ ütleb kogenud anestesioloog, Confido ravijuht ja Confido operatsioonikeskuse juht dr Eve Härma.
„Tänapäevased narkoosiravimid on ikkagi niivõrd lühitoimelised ja neil on väga vähe kõrvaltoimeid – võrreldes kasvõi sellega, mis oli 10 aastat tagasi –, et me saame valida iga inimese jaoks individuaalselt, millised ravimid millistes annustes just temale sobivad,“ ütleb ta.
Dr Härma selgitabki lähemalt, millised on kõige levinumad narkoosiga seotud hirmud ja miks neid ei tasu karta.
Kardan, et ärkan keset operatsiooni üles ja olen operatsiooni ajal teadvusel ning tunnen kõike, mida minuga tehakse.
Mina alati imestan, et inimesed kardavad, et nad ärkavad keset operatsiooni üles, aga ei muretse üldse selle pärast, et äkki nad jäävad peale operatsiooni liiga kauaks magama. Naljaga pooleks, aga anestesioloogidena me muretseme rohkem selle pärast, et patsient ikka peale operatsiooni kenasti üles ärkaks. Ärkveloleku võimalus operatsiooni ajal on nullilähedane – ei saa öelda, et 100% välistatud, sest alati võib kõike juhtuda, aga meil, anestesioloogidel on üles ärkamise välistamiseks spetsiaalsed jälgimismeetodid.
Esiteks, anestesioloog ja anesteesia õde jälgivad operatsiooni ajal pidevalt patsiendi südametööd, vererõhku, vere hapnikusisaldust ja süsihappegaasi sisaldust väljahingatavas õhus. Need on hästi olulised parameetrid, mille järgi saame otsest infot inimese seisundi kohta antud ajahetkel – kui patsient hakkab ärkama, hakkavad need näitajad muutuma.
Lisaks on anestesioloogidel ka paar muud abivahendit, ühte neist nimetatakse entroopiaks ja see jälgib peaaju elektrilist aktiivsust operatsiooni ajal. Aktiivsus teisendatakse numbriteks, mis on kuvatud monitoril- selle järgi saame hinnata, kui sügavalt patsient täpselt magab.
Siis on veel olemas spetsiaalne andur, mis käib patsiendi sõrmede vahele. Iga mõne minuti tagant annab see väikse elektriimpulsi – selle ärrituse toimel tõmbuvad patsiendi lihased kokku, näeme seda patsientide sõrmede liikumise pealt. Kuna osadel operatsioonidel (näiteks kõhuõõne ja rindkere operatsioonidel) on väga oluline, et lihased oleksid sügavalt lõõgastunud, saame selle anduri töö järgi lõõgastust mõõta – kui sõrmed hakkavad juba väga elavalt stimulatsiooni peale liikuma, siis hakkab lihaslõõgasti toime üle minema ja me peame vastavat ravimit juurde manustama.
Kui mulle ei ole varem narkoosi tehtud, siis kuidas saan olla kindel, et ma ei ole selle suhtes allergiline? Kuidas jõuab info minu allergiate kohta eri haiglate arstideni?
Eri haiglatel on erinevad kliinilised infosüsteemid ja kas sealt on info edasi liikunud patsiendi digilukku, selles ei saa 100% kindel olla. Sellepärast ongi hästi oluline, et patsient ja anestesioloog saaksid enne operatsiooni omavahel veidi vestelda. Lisaks täidab patsient enne operatsiooni ka spetsiaalse anestesioloogilise küsimustiku. Aga sageli ongi niimoodi, et anestesioloog hakkab patsiendiga vestlema ja siis tuleb veel igasugust infot välja.
Me teame, mida küsida – sest teame, et inimestel lähevad tervisega seotud detailid meelest ära, kui konkreetseid küsimusi temalt ei küsi. Olulisemad üksikasjad, mida patsient võiks oma tervise kohta välja tuua, ongi allergiad ja millised on olnud allergilised reaktsioonid. Lisaks kroonilised haigused ja igapäevaselt kasutatavad ravimid, sest on osa ravimeid (näiteks verevedeldajad ja viimase aja hitt kaaluravim), mille peab mõned päevad enne narkoosi ära jätma.
Samuti peame saama info, millal patsient viimati sõi ja jõi – see on oluline, sest tavaliselt kuus tundi enne narkoosi ei tohi süüa ja kaks tundi enne ei tohi ka enam vett juua – kõik, mis patsiendil on söögitorus ja maos, võib narkoosis olles välja valguda ja näiteks kopsudesse sattuda, põhjustades eluohtliku olukorra.
Kui patisent oskab ka rääkida sellest, kuidas tal eelmine kord pärast operatsiooni enesetunne oli – kas näiteks esines iiveldust või unisust –, on see hea informatsioon anestesioloogile, et talle paremini sobivaid narkoosiravimeid valida. See on oluline selleks, et patsiendi enesetunne ärgates oleks võimalikult hea ja ta saaks hakata kiiresti taastuma.
Kui mul ongi varasemalt pärast operatsiooni olnud halb enesetunne, olin ärgates liiga unine, siis kas ma üldse talun narkoosi?
Tänapäevased narkoosiravimid on ikkagi niivõrd lühitoimelised ja neil on väga vähe kõrvaltoimeid – võrreldes kasvõi sellega, mis oli 10 aastat tagasi, et halva enesetunde pärast ei pea muretsema. Anestesioloog teab täpselt inimese parameetreid ehk pikkust ja kaalu – viimase järgi me ravimeid tavaliselt manustamegi –, ta teab konkreetsete ravimite toimeaega. Samuti teab ta täpselt, kui palju, kellele, mis rohtu ta manustab ja kui see on kõik hästi läbi mõeldud, siis tegelikult ärkab inimene ise peale ravimite toime möödumist kenasti üles. Jah, ta võib tunda ennast natuke väsinuna või uimasena, aga kui ta pikutab veel umbes pool tundi kuni tund aega, on ta lihtsamate operatsioonide puhul tegelikult valmis püsti tõusma ja koju minema.
See ongi anestesioloogi töö – mitte ainult hoida patsienti sügavas narkoosis, et kirurg saaks opereerida, vaid ka arvestada hetkega, kui inimene üles ärkab. Et ta on siis heas üldseisundis, ei tunneks erakordset valu või iiveldamaajavat uimasust. Sest need on kõik negatiivsed kõrvaltoimed, mida inimesed teinekord isegi rohkem kui kirurgilist traumat haiglas olemisest mäletavad. Püüame neid negatiivseid kogemusi iga hinna eest vältida.