Treemor ehk käte värisemine on üks levinumaid liigutusshäireid, kuid kõik treemorid ei ole ühesugused. Mõnikord on tegemist tavapärase reaktsiooniga, vahel aga märgiga raskest haigusest. Selles artiklis õpime eristama erinevaid treemoriliike ja mõistma, millal tasuks pöörduda arsti poole.

Mis on treemor?

Treemor ehk värisemine on tahtmatu rütmiline kehaosa võnkumine. Kõige sagedamini esineb seda kätes, kuid võib avalduda ka peas, hääles, jalgades või kogu kehas. Treemorit ei tohi ajada segamini düstooniaga, mis on samuti liigutushäire, kuid hoopis erineva olemusega.

Treemor on rütmiline võnkumine – käsi väriseb edasi-tagasi, üles-alla või ringikujuliselt samas tempos. Inimene ei suuda seda teadlikult täielikult kontrollida, kuid värisemine on ühtlane ja korduv. Esineb kindel rütmilisus.

Düstoonia on lihasspasm, mis põhjustab ebaloomulikke, keeratud kehaasendeid või aeglasi, väänlevaid liigutusi. Düstoonia korral võivad lihased olla pingul, kehaosa on keeratud või krampis, liikumine pole rütmiline. Sageli esineb düstooniaga kaasnev treemor – nn düstooniline treemor, mis teeb pildi veelgi segasemaks.

Treemori põhitüübid ja nende äratundmine

1. Füsioloogiline treemor – normaalne nähtus

Kergel kujul värisevad käed kõigil inimestel – see on füsioloogiline treemor. Tavaliselt on värisemine nii tagasihoidlik, et pole silmaga nähtav, kuid teatud olukordades see võimendub:

• • stress, ärevus, väsimus;
  • liigne kohvi- või energiajookide tarbimine;
  • mõned ravimid (astmaravimid, antidepressandid);
  • hüpoglükeemia (madal veresuhkrutase);
  • kilpnäärme ületalitlus.

Kuidas avaldub: peamiselt sirutatud käte korral, õrn, kiire värisemine (8–12 Hz).
Lokalisatsioon: käed, harvem kogu käsi.
Millal: asendis (käed ettesirutatud asendis), kaob rahuolekus.

Erinevus haiguslikust treemorist: kaob, kui põhjus kõrvaldada (uni, rahustus, kohvist loobumine).

2. Essentsiaalne treemor – kõige levinum treemoriga haigus

Essentsiaalne treemor on kõige tavalisem treemoriga haigus, mis võib esineda igas vanuses, kuid muutub sagedasemaks vanusega. Esineb sageli sama perekonna mitmel liikmel.

Kuidas avaldub:

• • esineb mõlemas käes (kuigi võib olla erineva intensiivsusega),
  • avaldub peamiselt käte sirutamisel ja liigutamisel (kirjutades, juues, süües),
  • võib halvendada peast arvutamist või tähelepanu nõudvat tegevust,
  • sageli paraneb väikese koguse alkoholi tarvitamisel (diagnostiline vihje!),
  • umbes 40%-l patsientidest süveneb sihtliikumise lõpus (intentsioonitreemor).

Millal: peamiselt asendis ja tegevusel, rahuolekus nõrgem või puudub.
Lokalisatsioon: käed (tüüpiliselt mõlemad), võib esineda ka peas, häälel, lõual, harvem jalgades.
Sagedus: keskmine (4–8 Hz).

Atüüpilised tunnused, mis võivad viidata muule haigusele:

• • järsk algus,
  • kiire progresseerumine,
  • esineb ainult ühes käes,
  • väga madal sagedus (< 4 Hz),
  • esineb ainult rahuolekus,
  • kaasnevad teised neuroloogilised sümptomid (jäikus, aeglus, tasakaaluhäired)

3. Parkinsoni tõve treemor – rahutreemor

Parkinsoni tõve klassikaline treemor on „rahutreemor“, mis erineb selgelt essentsiaalsest treemorist.

Kuidas avaldub:

• • esineb rahuolekus, kui käsi on täielikult toestatud;
  • tüüpiline on „pillikeerutuse fenomen“ – pöidla ja nimetissõrme liigutus, mis meenutab pillikeele keerutamist (mõelge, kuidas mängitakse viiulit);
  • väheneb või kaob liikumise ajal;
  • sageli algab ühest jäsemest (enamasti käest);
  • süveneb stressis, keskendumise ajal (nt arvutist lugemisel);
  • kaob ettesirutatud kätes, kuid siis tekib uuesti (nimetatakse ka taastekkivaks treemoriks).

Millal: rahuolekus, väheneb liigutades.
Lokalisatsioon: käed (sageli asümmeetriline), võib esineda ka jalgades, lõuas.
Sagedus: madal–keskmine (4–6 Hz).

Kaasuvad sümptomid:

• • aeglustunud liikumine (bradükineesia);
  • lihaste jäikus;
  • tasakaaluhäired, ettepoole kummargil kõnnak;
  • miimikavaene näoilme;
  • käte kaasliigutused käimisel vähenevad.

4. Funktsionaalne treemor

Funktsionaalne treemor on liikumishäire, kus närvisüsteemis pole strukturaalset kahjustust, vaid esineb „funktsionaalne häire“ – keha ei tööta õigesti, kuigi organ ise on terve. Diagnoosida võib olla keeruline ja varem tuntigi seda kui „psühhogeenset“ treemorit, kuid tänapäeval mõistetakse, et tegemist on päris häirega, mitte mõttega tekitatud sümptomitega.

Kuidas avaldub:

• • võib alata järsult, sageli pärast stressiolukorda või traumat;
  • sagedus ja amplituud võivad väga palju varieeruda;
  • võib väheneda või kaduda tähelepanu hajutamisel – nt vestluse ajal, matemaatikaülesandeid lahendades;
  • entrainment – kui patsient teeb terve käega rütmilisi liigutusi (koputab lauale), muutub või kaob haige käe treemor;
  • treemor võib „hüpata“ ühest kehaosast teise;
  • sageli ei vasta klassikalistele neuroloogilistele mustritele.

Millal: erinev, sageli halveneb tähelepanu all, paraneb tähelepanu hajumisel.
Lokalisatsioon: varieeruv, võib hõlmata erinevaid kehaosi.
Sagedus: muutuv, ebastabiilne.

Erinevus düstooniast: funktsionaalse treemori korral on rütmiline võnkumine, düstoonia korral ebaloomulikud, kramplikud asendid; küll aga võib düstooniale lisanduda treemor, siis räägitakse düstoonilisest treemorist.

Tunnused, mis viitavad funktsionaalse treemori võimalusele:

• • treemor väheneb tähelepanu eemale juhtumisel (patsient lahutab peast: 100, 93, 86…),
  • entrainment-positiivne,
  • treemori sagedus muutub järsult positsiooni või ülesande muutmisel,
  • võib lisanduda raskuste uurimisel (vastupidiselt teistele treemoriliikidele).

5. Düstooniline treemor

Düstoonia on lihaskrampidega seotud liigutushäire, kus lihased on ebaloomulikult pinges, põhjustades keeratud kehaasendeid. Düstoonilise treemori korral lisandub düstooniale värisemine.

Kuidas avaldub:

• • esineb düstooniaga kehaosas või selle läheduses;
  • sageli ebaregulaarne, „raputav“;
  • võib tekkida teatud asendites;
  • sageli leevendab „sensoorne trikk“ – näiteks kerge puudutus lõua all vähendab peatreemorit.

Millal: tegevusel, teatud asendites.
Lokalisatsioon: kael (torticollis), käsi (kirjakramp), silmad (blefarospasm), kõri (spasmiline düsfoonia).
Sagedus: ebaregulaarne.

Erinevus „tavalistest“ treemoritest: kaasnevad düstoonilised asendid, lihaspinge, liigutused pole puhtalt rütmilised.

6. Tserebellaarne treemor ja Holmesi treemor

Väikeaju (cerebellum) kahjustusest tulenev treemor on tüüpiline intentsioonitreemor – süveneb sihipäraste liikumiste lõpus.

Kuidas avaldub:

• • intentsioonitreemor – süveneb, kui käsi läheneb sihile (nt nina puudutamisel);
  • sageli väga suur amplituud;
  • võib esineda ka rahuolekus ja asendis (Holmesi treemor);
  • kaasnevad koordinatsioonihäired.

Millal: peamiselt tegevusel, eriti sihipärasel liigutamisel.
Lokalisatsioon: käed, jalad, kehatüvi.
Sagedus: madal (< 5 Hz).

Põhjused: insult, sclerosis multiplex, pärilikud ataksiad, traumaatiline ajukahjustus.

Millal pöörduda arsti poole?

Konsulteerige arstiga, kui

• • treemor häirib igapäevatoimetusi (söömine, kirjutamine, joomine);
  • treemor süveneb või laieneb teistesse kehaosadesse;
  • lisanduvad teised sümptomid (jäikus, aeglus, tasakaaluhäired, koordinatsioonihäired);
  • treemor tekib äkki;
  • esineb vaid ühes kehapooles;
  • kaasnevad vaimsed muutused, mäluprobleemid;
  • pereliikmetel on treemorit või perekonnas esineb Parkinsoni tõbi.

Atüüpilised tunnused, mis nõuavad täiendavat uurimist:

• • järsk algus ilma selge põhjuseta,
  • progresseerub kiirelt,
  • väga asümmeetriline,
  • tavapäraselt vastupidine muster (nt essentsiaalne treemor, mis on vaid rahuolekus),
  • kaasnevad ebatavalised neuroloogilised sümptomid,
  • treemor esineb ainult teatud ülesannete puhul (nt vaid kirjutades – võib olla fokaaldüstoonia).

Treemor on sage, kuid mitmekesine liigutushäire. Õige diagnoosi panek nõuab põhjalikku kliinilist hindamist ja mõnikord ka täiendavaid uuringuid. Kuigi iga värisemine sekkumist ei vaja, aitab täpne diagnoos ja vajadusel ravi paljudel igapäevaeluga paremini toime tulla.

Hollandis 210 treemorihaigel tehtud uuring näitas, et isegi spetsialistidel võib diagnoosimine olla keeruline – 20%-l juhtudest muutus diagnoos pärast põhjalikumat elektrofüsioloogilist uuringut. Essentsiaalne treemor osutus ülediagnoosituks, samal ajal kui funktsionaalset treemorit tuvastati liiga harva.

Seetõttu on oluline kombineerida erinevaid tunnuseid ja teste. Ükski tunnus ei ole 100% täpne, kuid kombineeritult aitavad need eristada erinevaid treemoriliike ja tagada õige ravi.

Kui teil on püsiv või häiriv treemor, alustage perearstist, kes vajadusel suunab teid neuroloogile täpsemaks hindamiseks ja raviks.