Statistika järgi kasutab iga 50. inimene Eestis kaalulangetusravimeid. Kui turvaline ja mõistlik on see valik kergema keha ja parema enesetunde saavutamiseks ning kuhu jäävad sel teekonnal „vana hea“ tervislik toitumine ja liikumine?
Confido tervisekeskuse kliiniline juht ja peremeditsiini eriarst Marko Ölluk tõdeb, et soovitus vähem süüa ja rohkem liikuda võib olla liialt lihtne olukorra kohta, mis on bioloogiliselt keeruline. „Kehakaalu reguleerib aju–soolestiku–rasvkoe “juhtimissüsteem”: isu, täiskõhutunne, energiakulu ja hormoonid. Kaalulanguse korral isu suureneb ja puhke-energiakulu kipub langema – keha püüab eelmist seisu taastada,“ selgitab ta. Peale selle mängivad rolli geneetika, ravimid, varasemad dieedid, stress. Ölluki sõnul suurendab näiteks unevõlg näljasignaale ja magusaisu, vaimse tervise murede, nagu ärevuse või depressiooniga võib kaasneda emotsionaalne söömine. „Seetõttu ei piisa alati ainult tahtejõust, paljud vajavad struktureeritud plaani ja vahel ka meditsiinilist abi,“ lisab arst.
Ölluki sõnul püüab keha teatud mõttes kaalulangusele vastu töötada. „Pärast kaalulangust võib inimene tunda rohkem nälga, mõelda toidule sagedamini ja kiiremini väsida, kuid samal ajal võib energiakulu olla mõnda aega oodatust väiksem,“ ütleb ta.
Kaaluga arsti juurde?
Ülekilod pole kaugeltki vaid välimuse või enesetunde küsimus. Viru Keskuse Apotheka juhataja, proviisor Triinu Entsik-Grünberg tõdeb, et meie kasvava keskmise kaaluga ühiskonnas tuleb aina enam ette 2. tüüpi diabeeti, südame-veresoonkonnahaigusi, insulti, vähivorme ja muid tervisemuresid, mis on otseselt seotud ülekaaluga. „See, et piitspeenikesi inimesi ei peeta enam iluikoonideks ja inimesed peaks suutma teha rahu oma kehaga, on igati tervitatav. Samas tasub teadvustada, mis mõjutab meie tervena elatavaid aastaid ja leida eluterve tasakaalu kehapositiivsuse ning tervisepositiivsuse vahel. Keha tuletab meile varem või hiljem meelde, kui oleme oma tervise tagaplaanile jätnud,“ teab Entsik-Grünberg.
Doktor Ölluki sõnul muutuvad ülekaal ja rasvumine meditsiiniliseks probleemiks siis, kui kehakaal mõjutab terviseriski, elukvaliteeti või funktsiooni.
Terviseriskide hindamisel lähtuvad spetsialistid praktikas sageli kehamassiindeksist (KMI), mille arvutamiseks jagatakse kehakaal (kg) pikkuse ruuduga (m2 )). Kui tulemus on ≥25, on tegu ülekaalu, kui ≥30, siis rasvumisega. „Sama olulised on ka vööümbermõõt ja kaasuvad haigused, näiteks prediabeet, 2. tüüpi diabeet, hüpertoonia ehk kõrgvererõhutõbi, uneapnoe, rasvmaks,“ märgib Marko Ölluk. „Seega ei käi kaaluraviotsus ainult numbri järgi, vaid loeb tervikpilt.“
Kaaluravi arsti juurde soovitab dr Ölluk pöörduda ennekõike siis, kui kaal mõjutab tervist: vererõhku, -suhkrut, liigeseid, on tekkinud rasvmaks ja uneapnoe. Samuti siis, kui hoolimata korduvatest katsetest kaalust alla võtta tulemus ikkagi ei püsi. „Spetsialistiga tasub nõu pidada, kui esineb söömisprobleeme, stressi ja unehäireid või võetakse ravimeid, mis tõstavad kaalu. Ka siis, kui soovitakse hinnata, kas ravimravi või muu meditsiiniline sekkumine oleks näidustatud,“ ütleb Ölluk. „Kaaluravi eesmärk pole olla viimane õlekõrs, vaid tõenduspõhine tugi enne, kui probleem süveneb.“
Millal tulevad pildile ravimid?
Kaaluravi on nagu iga teisegi kroonilise haiguse ravi, milles kombineeritakse elustiili tugi ehk toitumine, liikumine, uni, stress, muud käitumuslikud võtted ning vajadusel ravimravi. Ölluki sõnul ei tehta kaaluraviotsust ainult kaalunumbri põhjal, vaid arvestatakse KMI-d, vööümbermõõtu, kaasuvusi, varasemaid katseid, laborinäitajaid (nt glükoos/HbA1c, lipiidid, maksanäitajad), vererõhku, uneapnoe riski, samuti patsiendi eesmärke ja valmisolekut. „Ravim on tööriist, mitte asendus tervislikule eluviisile,“ kinnitab Ölluk.
Tänapäevased kaalulangetusravimid (sh GLP-1 retseptori agonistid) aitavad peamiselt vähendada isu, suurendada täiskõhutunnet ja mõnel juhul parandada ka ainevahetusnäitajaid.
„Kui inimene ravimit võtab, kuid eluviisi ei muuda, võib kaal samuti langeda, kuid tavaliselt on tulemused on väiksemad, risk lihasmassi kaotamiseks võib olla suurem, kui treening on kehv ning pikaajaliselt on raskem kaalulangust säilitada,“ tõdeb dr Ölluk.
Nagu enamikul rohtudel, on ka kaalulangetusravimitel võimalikud kõrvaltoimed. Kõige sagedasemad on seedetrakti kõrvaltoimed, nagu iiveldus, täiskõhutunne, kõrvetised, kõhukinnisus või -lahtisus. „Riski suurendab liiga kiire ravimiannuse tõus, suured portsjonid, rasvane toit ja vähene vedelik,“ märgib Ölluk. „Kaaluravi tuleb muuta või katkestada, kui tekivad tugevad, püsivad kõrvaltoimed, vedelikupuudus või muud murettekitavad sümptomid.“
Tõsi on ka see, et ravimid kõigile ei sobi ning niisama lihtsalt arstid neid välja ei kirjuta. „Näidustus ravimile sõltub riskist ja tervisepildist, iga „paar kilo“ ei vaja süsti või tabletti,“ ütleb Ölluk. „Kaaluravim ei ole imeravim, selle mõju sõltub järjepidevusest ja eluviisidest. Pärast kaaluravimi võtmise lõpetamist võib kaal tagasi tulla, kui patsiendi tugisüsteem ja harjumused pole paigas.“ Lisaks on olukordi, kus ravimit ei saa kasutada, näiteks vastunäidustuste, koostoimete ja raseduse korral – neid hindab arst individuaalselt.
Kuidas püsida tervislikus kaalus?
Dr Ölluki sõnul on rasvumine sageli krooniline, mistõttu võib ka ravi olla sarnaselt vererõhu- või kolesterooliraviga pikaajaline. Kaalulanguse säilitamise nn nurgakivid on realistlikud eesmärgid ja püsivad harjumused – toit, liikumine, uni, stressi ohjeldamine –, piisav valgutarbimine ja jõutreening, regulaarne jälgimine ja varajane korrigeerimine, vajadusel jätkuv meditsiiniline tugi, sh väiksem säilitusdoos. „Korduvad ranged piirangud võivad soodustada jojo-efekti ja muuta järgmised kaalulangetamise katsed psühholoogiliselt raskemaks,“ teab Ölluk.
Proviisor Triinu Entsik-Grünbergi sõnul peaks kaalulangetuseesmärk silmas pidama pikka plaani. „Kehakaalu langetamist ei tohiks võtta sprindi, vaid maratonina,“ sõnab proviisor. „Kiirelt läinud kilod tulevad tavaliselt sama kiiresti ja tihtipeale koos „intressidega“ tagasi. Kehakaalu vähenemine ei ole nädalate võrdluses enamasti lineaarne, kuid see võiks langeda keskmiselt tempos 0,5 kg nädalas.“
Entsik-Grünberg soovitab edusammude hõlpsamaks jälgimiseks ja motivatsiooni hoidmiseks püstitada endale ka väiksemaid vahe-eesmärke ning kindlasti end nende saavutamisel premeerida. „Olgu selleks mõni uus number väiksem riideese, spaakülastus või kreemikook, millest oled pikalt unistanud,“ lisab proviisor. „Oluline, et see innustaks teekonda jätkama.“
Kui siht hakkab kaduma, tasub proviisori sõnul endale meelde tuletada, miks teekond ette võeti. „Valitud rajal püsimine on alati lihtsam, kui leidub mõttekaaslasi, kellega oma rõõme ja ka raskeid hetki jagada ning kes kannustavad ka kehvema ilmaga pärast tööpäeva end värske õhu kätte liikuma minema.“
Miks on rasvumine tervisele ohtlik?
Rasvumine suurendab riski mitmel “rindel”. Dr Ölluk toob esile:
- südame-veresoonkond: hüpertoonia ehk kõrgvererõhutõbi, düslipideemia ehk kolesterooli taseme suurenemine, infarkt jainsult;
- ainevahetus: insuliiniresistentsus, prediabeet ja 2. tüüpi diabeet;
- maks: rasvmaks, vahel ka armistumine (fibroos);
- hingamine/uni: uneapnoe, koormustaluvuse langus;
- liigesed: osteoartroos, seljavalud;
- reproduktiivtervis: polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS), viljakuse langus, rasedustüsistused;
- onkoloogiline risk: teatud vähid on rasvumisega sagedasemad;
- vaimne tervis: rasvumine mõjutab sageli vaimset tervist, enesehinnangut ja igapäevast toimetulekut.
Lugu ilmus Apoteka ajakirja Naerata 2026. aasta kevadnumbris.