Punane on ainus värv, mis paneb südame kiiremini lööma veel enne, kui jõuad mõelda, miks. See värv domineerib sõbrapäeval – roosides, südametes, kingitustes –, kuid harva küsime endalt, miks on just see toon saanud armastuse sümboliks. Vastus peitub meie ajus: visuaalses korteksis, limbilises süsteemis ja neurotransmitterite keerulises tantsus. Lähemalt selgitab punase värvi ja aju seoseid Confido sisekliiniku juht ja neuroloog professor Toomas Toomsoo.
14.veebruar ehk sõbrapäev või ka valentinipäev on muutunud punase pühaks. Poodides, sotsiaalmeedias – kõikjal domineerivad punased südamed, punased roosid, punased kingitused. Kuid see seos ei ole juhuslik.
Punase ja armastuse side ulatub antiikaega. Vana-Roomas oli punane Veenuse, armastuse ja ilu jumalanna, värv. 15. sajandil kirjutas Orléansi hertsog oma naisele esimese teadaoleva valentinikirja, kui ta istus Londonis Toweri vanglas. See romantiline žest pani aluse tavale, mis levis üle Euroopa.
Vana-Hiinas sümboliseeris punane õnne ja abielu – pruudid kandsid punaseid rõivaid. Hinduismis on punane pulmasari värv. Keskajal seostati punast südamega – elundiga, mida peeti tunnete ja hinge asukohaks. Kuigi tänapäeval teame, et armastus „tekib“ ajus, mitte südames, on sümboolika jäänud püsima. Kuid miks mõjub just punane meie ajule nii võimsalt?
Punase teekond silmast ajju ja armastuse keemia
Punase erilisus algab füüsikast – sellel on nähtava valguse spektris kõige pikem lainepikkus (620–750 nm), mis teeb punasest esimese tooni, mida imikute arenev nägemissüsteem eristab, ja viimase, mis päikeseloojangul kaob.
Kui punane valgus jõuab võrkkestale, aktiveerib see L-tüüpi kolvikesi, signaal liigub nägemisnärvi kaudu lateraalsesse põlvkehasse ja sealt primaarsesse nägemiskorteksisse. Kuid erinevalt teistest värvidest ei piirdu punase töötlus visuaalse korteksiga – see aktiveerib ajus kiiresti ja tugevalt limbilise süsteemi struktuure, eriti amügdalat.
Amügdala, see mandlikujuline struktuur oimusagara sügavuses, on punase emotsionaalse mõju peamine vahendaja. Funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRT) uuringud näitavad, et punane aktiveerib amügdalat tugevamalt kui sinine või roheline – isegi siis, kui katseisikud pole värvist teadlikult teadlikud.
Amügdala hindab sensoorset informatsiooni emotsionaalse tähtsuse suhtes: punast võib see tõlgendada kas ahvatluse või ohuna, kuid mõlemal juhul läheb keha valmisolekusse. Aktiveerub HPA-telg ja sümpaatiline närvisüsteem, vabanevad adrenaliin ja noradrenaliin – südame löögisagedus suureneb, vererõhk tõuseb, hingamine kiireneb. Need samad vastused kaasnevad nii hirmu kui ka seksuaalse erutusega.
Armastus ise on neuroteaduslikult keeruline seisund. Armumisel aktiveerub aju tasusüsteem – ventraalne tegmentaalala (VTA) toodab dopamiini, mis voolab nucleus accumbens’isse ja prefrontaalsesse korteksisse, tekitades eufoorilist, sõltuvusele sarnanevat seisundit. fMRT-uuringud näitavad, et vastarmunud inimeste ajud reageerivad armastatu fotole sarnaselt sõltlase ajuga, mis reageerib oma ainele. Samal ajal tõuseb kehas hormooni oksütotsiini tase, mis tugevdab kiindumust ja vähendab amügdala reaktiivsust ohtudele – sellepärast näevad armunud partnerit n-ö roosade prillidega.
Vähem teatakse, et vastarmunute serotoniinitase langeb tasemele, mis sarnaneb obsessiiv-kompulsiivse häire patsientidega – see seletab armumise obsessiivset kvaliteeti, pidevat mõtlemist armastatule. Madal serotoniinitase koos kõrge dopamiinitasemega loob neurobioloogilise signatuuri, mis on omane nii armumisele kui ka sõltuvusele, ja seletab, miks armastuse kaotus võib olla laastav – aju on sõna otseses mõttes võõrutusseisundis.
Punane värv suudab seda süsteemi peenhäälestada. Uuringud näitavad, et punases keskkonnas või punast kandva partneri juuresolekul on dopamiini- ja noradrenaliinitasemed kõrgemad. Punane ei tekita armastust, kuid võimendab juba olemasolevat aktivatsiooni – see on katalüsaator, mis häälestab aju armastusele vastuvõtlikumaks.
Punane võimu, staatuse ja võrgutamise teenistuses
Punased huuled on kultuuris üks vanimaid ilukujundusi ja nende võlu on otseselt neurobioloogiline. Naiste huuled muutuvad erutuse ajal loomulikult punasemaks, kuna parasümpaatiline närvisüsteem põhjustab vasodilatatsiooni ja vere tõusu nahapinnale – punane huulepulk imiteerib seda signaali.
Pilgu jälgimise uuringud (eye-tracking) on näidanud, et punased huuled tõmbavad ja hoiavad tähelepanu kauem kui mis tahes muu näopiirkond: mehed vaatavad punaseid huuli keskmiselt 7,3 sekundit, roosasid huuli vaid 2,2 sekundit.
Ajalooliselt on punased huuled olnud nii võimu kui ka põlu sümbol – Vana-Egiptuses kandsid punast huulepulka kõrgemast seisusest mehed ja naised, keskaja Euroopas seostati neid nõidusega, 20. sajandil sai punastest huultes aga feministliku vastupanu sümbol.
Moemaailmas on punane saanud staatuse ja iha kehastuseks. Moedisainer Valentino Garavani avastas 1959. aastal oma signatuurtooni – intensiivse oranžikas-punase (Rosso Valentino) – Hispaanias ooperit vaadates, kus naiste punased kleidid tõusid publikumeres esile nagu leegid pimeduses. Kingadisainer Christian Louboutin peitis 1993. aastal punase hoopis kingatalda, kus see vilksatab vaid liikumisel – töötades neuroloogiliselt samal põhimõttel nagu erutusest punetav nahk, vihjates millelegi intiimsele.
Hoopis teistsugust võimu kannab paavsti punane mantel. Katoliku kiriku traditsioonis on punane märtrite vere värv – paavsti punane keep (mozzetta) ja punased kingad sümboliseerivad valmisolekut usu eest surra.
Kardinalide punane rüü ulatub Rooma impeeriumi aegadesse, kus see oli keiserliku võimu värv. Punase mantli valmistamine oli sajandeid äärmiselt kulukas: kõige hinnatum karmiin saadi košenilltäidest, kusjuures ühe grammi värvaine jaoks oli vaja umbes 70 putukat.
Kuid punane kannab ka tumedamat tähendust. Väljend „punast nägema“ (seeing red) pole pelgalt metafoor – sellel on neurobioloogiline alus. Äärmusliku viha seisundis amügdala hüperaktiveerub ja „kaaperdab“ prefrontaalse korteksi, mis vastutab impulsskontrolli eest. Samaaegselt põhjustab noradrenaliini ja adrenaliini massiivne vabanemine vasodilatatsiooni näol ja kaelal – inimene muutub sõna otseses mõttes punaseks. Insulaarkorteks ühendab selle kehalise seisundi emotsionaalse kogemusega, luues ühtse „viha tunde“. Nii kannab punane endas ühtaegu kirge ja raevu, armastust ja agressiooni – värv, mis ei jäta kedagi ükskõikseks.
Punase tume pool: sõda, veri, surm
Punane on sügavalt ambivalentne – värv, mis sümboliseerib sõbrapäeval armastust, tähistab ka sõda, verd ja surma. Psühholoogiliselt võib liigne punane muutuda koormavaks: täielikult punastes ruumides viibimine tekitab ärevust ja agitatsiooni. Selle taga on lihtne neuroteadus –sümpaatilise närvisüsteemi krooniline aktivatsioon kurnab organismi, püsivalt kõrge adrenaliini- ja kortisoolitase kahjustab hipokampust, nõrgendab immuunsüsteemi ja suurendab kardiovaskulaarset riski.
On dokumenteeritud juhtumeid, kus punase keskkonna pikaajaline mõju on süvendanud ärevushäireid ja maniakaalsetel patsientidel provotseerinud episoode – mõned psühhiaatrilised asutused väldivad teadlikult punast interjööris. Evolutsiooniliselt on see duaalsus mõistetav: punane pidi köitma tähelepanu nii positiivsetes kui ka negatiivsetes olukordades – küps vili võis tähendada ellujäämist, kuid veri surma lähedust.
Punane aitab kogeda armastust
Sõbrapäeva punane on seega palju enamat kui traditsioon. Me ei vali punast teadlikult – punane aktiveerib meid, kasutades miljonite aastate jooksul välja kujunenud närviühendusi. Punane huulepulk imiteerib erutuse füsioloogiat, Valentino kleit ja Louboutini kingatald kasutavad tähelepanusüsteemi häälestust, paavsti mantel kannab võimu ja ohverduse sümboolikat – kõik nad rakendavad sama neurobioloogilist mehhanismi, amügdala ja limbilise süsteemi võimendatud vastust pikale lainepikkusele.
Armastus tekib ajus: ventraalse tegmentaalala dopamiinis, hüpotalamuse oksütotsiinis, amügdala emotsionaalses hindamises. Punane ei loo armastust, kuid peenhäälestab süsteemi, mis armastust kogeb. Võib-olla ongi see armastuse olemuse tabav sümbol: tunne, mis on ühtaegu elutähtis ja ohtlik, dopamiinergiline ja sõltuvust tekitav, mis paneb südame põksuma ja võib selle ka murda.
Nii et kui näed sel sõbrapäeval punaseid südameid ja roose, mõtle sellele, et su aju reageerib värvidele, mida inimkond on õppinud tähele panema juba miljoneid aastaid. Punane ei ole lihtsalt dekoratsioon, see on otsene sõnum ajule – kutse, hoiatus ja lubadus ühes.