Kuigi dementsust peetakse tihti eakate haiguseks, näitavad värsked andmed, et riskifaktorid võivad ilmneda aastakümneid enne sümptomite avaldumist. Tervisespetsialistid rõhutavad varajase ennetuse olulisust. Lähemalt kirjutab Confido sisekliiniku juht ja neuroloog professor Toomas Toomsoo.
Dementsuse risk hakkab märgatavalt suurenema alates 65. eluaastast, kuid spetsialistid rõhutavad, et tegemist pole vananemise normaalse osaga. Statistika näitab selget seost vanuse ja dementsuse esinemissageduse vahel: „65–70-aastaste vanuserühmas on dementsuse esinemissagedus veel suhteliselt väike, umbes 2–3%,“ selgitab professor Toomsoo. „Kuid 80. eluaastaks suureneb risk juba 20%-ni ning 90-aastaste ja vanemate seas võib esinemissagedus ulatuda 30–50%-ni.“
Üllatavalt esineb dementsust aga ka noorematel inimestel. Varajase algusega dementsus võib ilmneda juba 30.–40. eluaastates, kuigi sellised juhud on harvad.
Neuroloogid ja gerontoloogid on kindlaks teinud, et lisaks vanusele mõjutavad dementsuse riski mitmed tegurid. Need hõlmavad geneetilist eelsoodumust, südame-veresoonkonnahaigusi, diabeeti, ajutraumasid, elustiili faktoreid, nagu vähene füüsiline aktiivsus ja ebatervislik toitumine, ning madalat haridustaset.
„Oluline on mõista, et kuigi geene muuta ei saa, on enamik teisi riskitegureid muudetavad,“ rõhutab professor Toomsoo. „Tervislike eluviiside järgimine võib dementsuse riski oluliselt vähendada, isegi geneetilise eelsoodumuse olemasolul.“
Naised vs. mehed – hormoonide roll dementsuse tekkes
Üha rohkem teadusuuringuid kinnitab, et suguhormoonidel on oluline roll aju tervises ja dementsuse arengus, eriti vanemas eas. „Östrogeenide taseme langus menopausijärgselt on üks põhjuseid, miks naistel on hilisemas elus Alzheimeri tõve suurem risk,“ selgitab professor Toomsoo. „Östrogeenid mõjutavad nii aju verevarustust, põletikuvastast toimet kui ka neuronite kaitset.“
Hormoonasendusravi, eriti kui alustada seda varakult pärast menopausi, võib teatud juhtudel pakkuda kaitset kognitiivse languse vastu. Siiski rõhutavad eksperdid, et hormoonravi otsus peab olema individuaalne.
„Rutiinne hormoonide määramine pole dementsuse ennetamisel põhjendatud. Kuid suguhormoonide taseme kontrollimine vanemas eas võib olla asjakohane, eriti kui esinevad muud sümptomid või riskifaktorid,“ lisab professor.
Ka meestel on seostatud madalat testosteroonitaset dementsuse suurenenud riskiga vanemas eas. Sellegipoolest puuduvad veenvad tõendid, et testosterooni asendusravi oleks dementsuse ennetamisel tõhus.
Diabeet ja dementsus – kompleksne seos
„Kuigi teame, et diabeet on dementsuse riskifaktor, ei tähenda see, et kõik diabeetikud kindlasti dementseks jääksid. See on keerulisem ja mitmetahulisem seos. Uuringud näitavad, et 2. tüüpi diabeedi korral on dementsuse risk umbes 1,5–2 korda suurem kui mittediabeetikutel. Aga see tähendab, et enamik diabeetikuid dementsusesse siiski ei haigestu,“ rõhutab professor Toomsoo.
Miks ei haigestu kõik diabeetikud dementsusesse, kuigi risk on suurem? Professor Toomsoo toob välja mitu põhjust:
- Diabeedi hoidmine hea kontrolli all – hästi kontrollitud veresuhkruga diabeetikutel on märksa väiksem risk kui halvasti ravitud diabeedi korral. HbA1c tase alla 7% vähendab dementsuse riski oluliselt.
- Diabeedi kestus ja tüsistused – dementsuse risk on seotud eelkõige pikaajalise diabeediga ja veresoonte kahjustustega. Hiljuti diagnoositud või tüsistusteta diabeedi korral on risk märksa väiksem.
- Geneetiline kaitse – mõnedel inimestel on geneetiline eelsoodumus, mis kaitseb neid dementsuse eest isegi diabeedi olemasolu korral.
- Kognitiivne reserv – kõrgem haridus, intellektuaalselt stimuleerivad tegevused ja vaimne aktiivsus kaitsevad aju ka diabeedi korral.
- Vastandlikud ravimid – teatud diabeediravimid, eriti metformiin, võivad olla aju kaitsva mõjuga, vähendades põletikku ja oksüdatiivset stressi.
Professor Toomsoo rõhutab, et diabeetikutel on võimalik oluliselt vähendada oma dementsuse riski: „Hoides veresuhkru stabiilsena, kontrollides vererõhku ja kolesterooli, olles füüsiliselt aktiivne ja järgides tervislikku toitumist, saab diabeediga inimene viia oma riski peaaegu tavapopulatsiooni tasemele.“
Diabeetikutel soovitatakse erilist tähelepanu pöörata järgmistele näitajatele:
- HbA1c tase alla 7%,
- vererõhk alla 130/80 mm Hg,
- LDL-kolesterool alla 2,6 mmol/l (väiksem kui üldpopulatsioonil),
- silmapõhjade ja neerufunktsiooni regulaarne kontroll (mikrovaskulaarsete tüsistuste jälgimiseks).
„Diabeet ei ole kunagi üksi – see on tavaliselt osa metaboolsest sündroomist, mis hõlmab vererõhu- ja kolesterooliprobleeme. Terviklik käsitlus kõigi nende tegurite kontrollimisel on dementsuse ennetamisel võtmetähtsusega,“ ütleb professor Toomsoo.
Nimeunustamine ja muud mäluprobleemid – millal on põhjust muretsemiseks?
Paljud inimesed, eriti keskealised või vanemad, tunnevad muret, kui ei suuda meenutada kellegi nime või kui mõni sõna jääb „keele peale“. Kas see võib olla dementsuse varajane märk? „Nimede unustamine või raskused õige sõna leidmisel on iseenesest tavaline nähtus igas vanuses, kuid need sagenevad vanusega,“ selgitab professor Toomsoo. „See ei ole üldjuhul dementsuse tunnus, vaid pigem ealine muutus ajus, mis seondub töömälu aeglustumisega.“
Ta lisab, et sõnade unustamine ja mäluprobleemid võivad oluliselt suureneda liigse töökoormuse või stressi tõttu. „Pidev kognitiivne ülekoormus ja tööeluga seotud stress kulutavad meie aju ressursse. Kui töömälu on ülekoormatud, ilmnevad ajutised raskused info leidmisel, mistõttu võivad ununeda nii nimed, sõnad kui ka igapäevased ülesanded. See on ajuväsimuse tunnus, mitte dementsuse algus.“
Pikaajaline ülemäärane töökoormus võib samuti mõjutada tähelepanu, keskendumist ja töömälu võimekust mitmel viisil:
- ebapiisav uni kognitiivse taastumise jaoks;
- stressi ja kortisooli kõrgem tase, mis võib kahjustada hipokampust (mälukeskust);
- vähenenud aeg vaimseks ja füüsiliseks taastumiseks;
- krooniline väsimus, mis vähendab info töötlemise kiirust.
„Positiivne on see, et töökoormusest tingitud mäluprobleemid on enamasti ajutised ja taanduvad pärast piisavat puhkust ja stressi maandamist,“ kinnitab professor Toomsoo.
Eksperdi sõnul on oluline eristada vananemisega seotud tavapärast mäluprobleemi (nn healoomulist vanuselist unustamist) ja dementsusele viitavaid muutusi.
Normaalne vananemine:
- nimi või sõna võib ajutiselt ununeda, kuid meenub hiljem või tuleb meelde vihje abil;
- unustate, kuhu panite võtmed või prillid, kuid suudate sammud uuesti läbi käia ja esemed üles leida;
- vajate aeg-ajalt meeldetuletust kohtumiste või sündmuste kohta;
- unustate üksikuid detaile filmist või loetud raamatust.
Dementsusele viitavad märgid:
- suutmatus tuletada hiljem meelde hiljutisi vestlusi või sündmusi;
- korduvate küsimuste esitamine sama info kohta;
- eksimine tuttavates kohtades või teekondadel;
- igapäevatoimingutega (nt toidu valmistamine, telefonikõnede tegemine) hätta jäämine;
- sõnade asendamine ebasobivate väljenditega või kõneraskused;
- raskused igapäevaste esemete nimetamisega (mitte ainult nimede unustamine).
„See, et nime või sõna meelde tuletamiseks läheb kauem aega, on tüüpiline ealine muutus,“ rahustab professor Toomsoo. „Dementsus ilmneb tavaliselt komplekssete kognitiivsete muutuste kaudu, mis mõjutavad igapäevaelu funktsionaalsust, mitte üksikute unustamisepisoodide kaudu.“
Kui lähedased märkavad järjekindlaid või süvenevaid mäluprobleeme, mis hakkavad segama toimetulekut igapäevaeluga, on siiski mõistlik pöörduda neuroloogi või perearsti poole hindamiseks. „Paljud mäluprobleemid võivad olla tingitud ka muudest faktoritest, nagu stress, depressioon, kilpnäärme probleemid või ravimite kõrvaltoimed,“ lisab professor Toomsoo. „Nende vältimine või ravi võib mälufunktsiooni oluliselt parandada.“
Seega, ehkki dementsus on raske seisund, saame me palju teha selle riski vähendamiseks ning haigusega saame elada viisil, mis säilitab väärikuse ja elukvaliteedi.