Sellest, kuidas eristada oma lapse käitumises aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) tunnuseid tavalisest, vanusele iseloomulikust aktiivsusest ning kuidas saab pere toetada ATH tunnustega last kodus, räägib lähemalt Confido vaimse tervise õde Monika Punapart.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on ATH-d umbes 8%-l alla 18-aastasest lastest ja noorukitest, poistel esineb seda võrreldes tüdrukutega kolm korda sagedamini. Seega, kuigi paljudel lastel võib esineda sarnaseid sümptomeid, siis kõigil neil ei ole ATH.
ATH sümptomid võivad avalduda juba väga varases vanuses ja kestavad enamasti läbi kooliea, kolmandikul juhtudest kanduvad raskused ka täiskasvanuikka. „Sümptomid võivad avalduda tähelepanematuse, impulsiivsuse või üliaktiivsusena. Need on tugevalt väljendunud ja häirivad igapäevast toimetulekut mitmes valdkonnas: kodus, lasteasutuses, teiste laste seltskonnas,“ selgitab Punapart.
Märgid juba imikueas
Kuidas ikkagi eristada ATH-d lapse tavapärasest eakohasest käitumisest? „Kui lapsel on esiplaanil tähelepanuhäire, siis avaldub see selles, et laps on unistav, aeglane, unustab palju ja jätab asju laokile. Juhiste jälgimine on talle raske, alustatud tegevused jäävad tihti lõpule viimata, sest vaimne pingutus on koormav. Kui esiplaanil on impulsiivsus või raskused paigal püsimisega, siis see häirib teisi, kes temaga samas ruumis viibivad, lisaks võib lapsel sellega seoses olla raskusi sõprussuhete loomisel ja säilitamisel, ka perekonnas võib tekkida tasakaalutus. Enamasti on juhtiv üks kolmest sümptomist, aga need võivad esineda ka koos,“ kirjeldab Punapart.
ATH esinemise uurimisel on keskmine vanus seitse aastat, aga kui häire väljendub väga tugevalt, siis alustatakse uuringutega varem. „Hüperaktiivsus ja impulsiivsus on enamasti märgatavad juba enne viiendat eluaastat. Esimesi märke võib näha juba imikuna, laps on siis rahutum, magab halvemini, nutab rohkem, kuigi alati ei pruugi olla ka selle põhjustaja ATH. Keskendumisega seotud raskused väljenduvad tihti ilmekamalt siis, kui laps läheb kooli, kuna sinnamaani tuleb ta paremini toime talle esitatavate nõudmistega,“ räägib Punapart.
Lapsed kalduvad ATH korral olema kehaliselt aktiivsemad, täiskasvanud kogevad pigem hajameelsust ja otsustusvõimetust. Seega võivad sümptomid ja sellega kaasnevad raskused elukaare jooksul muutuda.
Kuidas ATH-d diagnoositakse?
Kahtluse korral saab häire uurimise teekonda alustada perearsti juures, kes saab vajadusel teha e-konsultatsiooni, lõpliku diagnoosi kinnitab psühhiaater. „ATH-d ei ole võimalik diagnoosida analüüsidega, vaid seda hinnatakse info põhjal, mida kogutakse vestluse käigus lapse ja pereliikmetega ning võimalusel lasteasutustelt, kus laps käib, lisaks jälgitakse lapse käitumist. Uuritakse lapse sünnilugu, varast arengut, pere dünaamikat. Täpsustatakse, millal sümptomeid märgati, millised eluvaldkonnad on häiritud, milles raskused esinevad, milline on toimetulek raskuste korral. Uuritakse ka vanemate enda toimetulekustrateegiaid, sest ATH puhul on pärilikkusel tihti mõju häire välja kujunemisel,“ kirjeldab Punapart.
Uuringute meeskonda kuuluvad lastepsühhiaater, psühholoog, logopeed, vaimse tervise õde. Mida paremini oskavad pereliikmed ja õpetajad olukorda märgata ja kirjeldada, seda kvaliteetsemat abi on võimalik lapsele pakkuda. „ATH diagnoosi saab kinnitada, kui raskused on mitmes eluvaldkonnas ning avalduvad pidevalt ja välistatud on teised põhjused, näiteks depressioon, ärevus, pervasiivsed arenguhäired. Õigel ajal saadud diagnoos ja sobiv ravi ennetab raskete käitumishäirete kujunemist ning annab paremad oskused tulla toime täiskasvanuna,“ ütleb vaimse tervise õde.
Ravi sünnib eri osapoolte koostöös
Punapart sõnab, et eelkooliealistel lastel ja nendel, kelle sümptomid ei põhjusta olulisi tegevusraskusi, eelistatakse n-ö psühhosotsiaalset ravi – vanemate nõustamine, koostöö lasteaia-kooliga, sobiva õppekorralduse loomine, eri psühhoteraapiate rakendamine, et parandada lapse enesehinnangut.
„Keerulisematel juhtudel on vajalik stimulantravi, mis aitab ajus tugevdada pidurdussüsteemi, parandades seeläbi keskendumist ja vähendades impulsiivsust,“ lisab ta.
Väga oluline on luua lapsele ka kindel rutiin ja ettearvatavus, kindlad söögiajad, kindel ja piisava pikkusega uneaeg, aeg kodutöödeks – see vähendab üldist erutuvust. „Tuleb õppida märkama lapse tugevaid külgi ning keskenduma sellele, mis on hästi, mitte vigadele. Julgustada last olema füüsiliselt aktiivne, see aitab kaasa keskendumisvõimele. Õppida märkama ja kuulama, kui laps väljendab oma raskusi,“ ütleb Punapart.
„ATH ei ole kehvade vanemlike oskuste tagajärg, vaid viis, kuidas konkreetse psüühikahäire korral aju töötab. Väga oluline on teha koostööd lasteasutusega, olla pidevas suhtluses õpetajatega, et ka väljaspool kodu mõistetakse lapse vajadusi. Soovitatavad on konkreetsed ja lühikesed selgitused ja osadeks jagatud ülesanded, et laps kogeks eduelamust. Pikemat keskendumist vajavate tegevuste korral tuleb võimalusel teha liikumispause. Keskendumist soodustab vaikne ja kõrvaliste häirijateta keskkond,“ kirjeldab vaimse tervise õde.