Muusikateraapia, tantsuteraapia ja füsioteraapia on kõik efektiivsed Parkinsoni tõvega patsientide ravis, sest igal teraapiavormil on unikaalsed eelised, mis võivad vastata patsiendi spetsiifilistele vajadustele. Täna, 11. aprillil tähistatakse ülemaailmset Parkinsoni tõve päeva.
Parkinsoni tõbi on progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, mis mõjutab dopamiinergilisi neuroneid ülemises ajuosas ning avaldub mitmete motoorsete ja mittemotoorsete sümptomitena. Haigus mõjutab ligikaudu 6 miljonit inimest maailmas ning on levinuim liigutushäire vanemaealise elanikkonna seas. Eestis põeb Parkinsoni tõbe umbes 4000 inimest.
Kuigi haigusel puudub lõplik ravi, on teadusuuringud kinnitanud ravimiteta sekkumiste positiivset mõju patsientide elukvaliteedile ja funktsionaalsele võimekusele. Hiljuti on ilmunud mitmeid uuringuid muusikateraapia, tantsuteraapia ja füsioteraapia efektiivsusest Parkinsoni tõvega patsientide ravis.
Optimaalseimat lahendust võib pakkuda aga hoopis erinevate teraapiavormide kombineerimine. Eriti paljulubavad on rütmil põhinevad sekkumised, mis aitavad patsientidel paremini koordineerida liigutusi ja säilitada stabiilsust.
Miks tähistatakse 11. aprillil Parkinsoni tõve päeva?
Ülemaailmset Parkinsoni tõve päeva tähistatakse 11. aprillil, James Parkinsoni sünniaastapäeval. James Parkinson oli inglise arst, kes 1817. aastal kirjeldas esimesena „värisevat halvatust“ (shaking palsy), mida hiljem hakatigi tema järgi nimetama Parkinsoni tõveks. Päeva eesmärk on tõsta teadlikkust haiguse sümptomitest, mõjust elukvaliteedile ning rõhutada uuringute ja parema ravi vajadust. Eestis põeb Parkinsoni tõbe umbes 4000 inimest.
Parkinsoni tõve päevaga seoses toimub ülemaailmne liikumine Light It Up Blue For Parkinson’s, mille raames värvuvad paljud tuntud hooned ja maamärgid sinisel värvusega. Tallinnas värvub siniseks Tallinna Teletorn.
Sinine värv sümboliseerib lootust, teadlikkust ja solidaarsust Parkinsoni tõvega inimestega. See liikumine on inspireeritud Parkinsoni tõve rahvusvahelise tunnusvärvi – helesinise – poolt ning aitab visuaalselt juhtida tähelepanu haigusele ja selle mõjule ühiskonnas.
Eestis korraldavad sel päeval üritusi mitmed organisatsioonid, sealhulgas Tallinna ja Harjumaa Parkinsoni Haiguse Selts, kelle liikmed kohtuvad regulaarselt iga kuu viimasel laupäeval Caffeine kohvikus. Confidos on Parkinsoni tõve ja liigutushäirete keskus, mis on aktiivne partner seltsile. Koostöös Tallinna Ülikooliga viiakse läbi temaatilisi seminare, fookusega sel aastal tantsu- ja muusikateraapial.
Kuidas mõjub patsiendile klassikaline, džäss- või rokkmuusika?
Muusikateraapia jaguneb kaheks: aktiivne ja retseptiivne teraapia. Esimese puhul osaleb patsient otseselt muusikalises tegevuses, nagu rütmipillide mängimine, laulmine ja vokaalrütmid, rütmiline liikumine muusika saatel, trummimäng rütmiliste vihjete saatel. Teine teraapiavorm põhineb muusika kuulamisel: kindla tempoga muusika kuulamine liikumisharjutuste sooritamisel, metronoomi helide järgi kõndimine, struktureeritud meloodiate perioodiline kuulamine.
Uuringud näitavad, et eriti efektiivne on rütmiline auditoorne stimulatsioon (RAS), mis sünkroniseerib patsiendi liigutusi selge ja korduva rütmiga (80–120 lööki minutis).
Samuti näitavad uuringud, et eri muusikastiilidel on erinev terapeutiline mõju.
Klassikalisest muusikast on barokkmuusika (nt Bach, Vivaldi) selge rütmistruktuuriga, mis aitab stabiliseerida kõnnimustreid. Mozarti muusikas on näiteks regulaarne rütm, mis parandab ruumitaju ja vähendab lihasjäikust.
Marsimuusika jõuline rütm toetab ühtlast kõnnitempot.
Džäss ja sving, mis on kindla tempoga, toetavad rütmitunnetust. Sünkoobid ja rütmivariatsioonid stimuleerivad aju kohanemisvõimet. Improvisatsiooniline iseloom aga aktiveerib kognitiivseid funktsioone.
Pop- ja rokkmuusika on stabiilse rütmiga, eriti tõhusad on patsiendi nooruspõlvest pärit lood.
Tantsumuusika, nagu disko ja funk, tempoga 110–120 lööki minutis sobib kõnnitreeninguks.
Rahvamuusika pakub korrapärast ja meeldejäävat rütmi.
Muusika valik peab lähtuma patsiendi eelistustest ja emotsionaalsest reageeringust – emotsionaalselt tähenduslik muusika aktiveerib dopamiinergilisi radasid, mille talitlus on Parkinsoni tõve korral häiritud.
Kõigil neil muusikaliikidel on leitud kas otsene või kaudne positiivne mõju – näiteks võib muusika kuulamine parandada ka meeleolu ja vähendada depressiooni, mis on Parkinsoni tõvega sageli kaasnev probleem.
Tantsuteraapia pikaajaline mõju
Ehkki enamik uuringuid keskendub lühiajalistele tulemustele, on leitud, et tantsuteraapia, eriti Argentina tango, võib omada pikemaajalist mõju. Juba 2014. aasta uuring näitas, et tantsuteraapia positiivne mõju võib püsida kuni 24 kuud, see viitab tantsuteraapia potentsiaalile säilitada funktsionaalsed parandused pikema aja vältel.
Muusikateraapia peamine väärtus seisneb rütmiliste auditoorsete stiimulite kasutamises, need aitavad aju ümber programmeerida ja parandada liigutuste ajastamist. Tantsuteraapia kombineerib rütmilist stimulatsiooni sotsiaalse interaktsiooniga, pakkudes lisaks liikumisparandustele ka emotsionaalset tuge.
Kui lisada veel füsioteraapia, siis see keskendub spetsiifiliselt funktsionaalsete liigutusmustrite taastamisele ja tugevdamisele.
Ükski lähenemisviis pole universaalselt ülimuslik. Ideaalne sekkumisprogramm peaks kombineerima erinevate teraapiavormide elemente, arvestades patsiendi individuaalseid eelistusi ja vajadusi.
Eriti paljulubavad on kombineeritud sekkumised, näiteks virtuaalreaalsuse ja füsioteraapia ühendamine või rütmiliste elementide lisamine traditsioonilisele füsioteraapiale.
Rütmil põhinevad teraapiad on oluline osa Parkinsoni tõve komplekssest ravist. Teraapia valikul tuleks arvestada nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi eesmärke ning patsiendi eelistusi.
Edasised uuringud peaksid keskenduma pikemaajaliste tulemuste hindamisele ning erinevate teraapiavormide optimaalsele kombineerimisele, et maksimeerida funktsionaalseid parandusi ja elukvaliteedi tõusu.
Soovitused Parkinsoni tõve raviks
- Parkinsoni tõvega patsientidele tuleb pakkuda kombineeritud ravi, mis sisaldab nii muusikateraapia, tantsuteraapia kui ka füsioteraapia elemente.
- Muusikateraapia rakendamisel võiks eelistada selge rütmiga muusikat tempoga 80–120 lööki minutis.
- Muusika valikul tuleb arvestada patsiendi isiklikke eelistusi ja emotsionaalset reageeringut.
- Teraapiasessioonide regulaarsus on kriitilise tähtsusega pikaajaliste tulemuste saavutamiseks.
- Parkinsoni tõvega patsientide ravi peab olema mitmekülgne ja personaliseeritud, seepärast pakub rütmi, liikumise ja sotsiaalse interaktsiooni kombinatsioon potentsiaalselt võimsamaid tulemusi kui ükski sekkumine eraldiseisvalt.
Oluline on mõista patsiendi terviklikke vajadusi
Parkinsoni tõbi mõjutab märkimisväärselt inimese elukvaliteeti, identiteeti ja sotsiaalseid suhteid. Haigete stigmatiseerimine – haiguse tõttu negatiivne sildistamine– võib põhjustada inimeses isolatsiooni, depressiooni ja vähendada ravisoostumust.
Arstide jaoks on kriitiliselt oluline mõista patsiendi terviklikke vajadusi: Parkinsoni tõbi mõjutab peale füüsilise tervise ka vaimset heaolu, sotsiaalseid suhteid ja igapäevaelu.
Oluline on kaasata patsiendid raviotsustesse. Riskide ja võimaluste arutamine peaks toimuma partnerluses patsiendiga, järgides informeeritud nõusoleku põhimõtet.
Parkinsoni tõvega inimesele tuleb pakkuda psühhosotsiaalset tuge: paljud patsiendid tunnevad, et meditsiinitöötajad keskenduvad liigselt motoorsetele sümptomitele, jättes tähelepanuta emotsionaalsed ja sotsiaalsed vajadused.
Niisamuti oluline on toetada kogukonnapõhiseid algatusi nagu Tallinna ja Harjumaa Parkinsoni Haiguse Selts, mis pakuvad hindamatut tuge, teadmiste jagamist ja sotsiaalset kontakti.
Tõve varajasel avastamisel on eetilised väljakutsed
Viimastel aastatel on tekkinud võimalus tuvastada Parkinsoni tõbe selle eeldiagnostilises faasis, mis tõstatab mitmeid eetilisi küsimusi. Hiljutine Euroopa Healthy Brain Aging (HeBA) projekti raames läbi viidud uuring näitas, et 79% osalejatest soovib tingimusteta teada oma Parkinsoni tõve riski.
Siiski on varase diagnoosimisega seotud nii potentsiaalsed kasud kui ka kahjud.
Kasudena nähakse võimalust teha elustiilimuutusi, mis võivad haiguse kulgu leevendada, mh südame- ja veresoonkonna haiguste riski parem haldamine. Samuti võimaldab see inimese tulevikku paremini planeerida, teha ära vajalikud õiguslikud, finantsilised otsused ning ka osaleda kliinilistes uuringutes.
Varajase diagnoosi miinuspoolena nähakse psühholoogilist mõju ravimatu haiguse diagnoosiga elamisel, samuti esineb valepositiivsete diagnooside võimalus. Varajasel diagnoosil on mõju inimese tööhõivele, kindlustusele, juhilubadele vms.
Kuna praegu veel puuduvad haigust mõjutavad ravimid, küsivad mõned eksperdid, kas Parkinsoni varajane diagnoosimine on õigustatud.
Parkinsoni tõve tekkepõhjused on nii geneetilised kui keskkonnategurid
Haiguse tekkepõhjused pole täpselt teada, kuid rolli mängivad nii geneetilised kui keskkonnategurid. Riskitegurite hulka kuuluvad vanus, meessugu, teatud toksiinidega kokkupuude, ajutrauma ja geneetiline eelsoodumus.
- Geneetilised tegurid
10-15% Parkinsoni tõve juhtudest on seotud geneetiliste mutatsioonidega, perekondlik ajalugu, eriti lähisugulastel esinev haigus, suurendab riski.
- Keskkonnast tulenevad tegurid
Haiguse tekkimisel mängib rolli kokkupuude toksiinide, pestitsiidide ja herbitsiididega, tööstuslike lahustite ja raskmetallidega (plii, mangaan, elavhõbe) ning saastatud joogivee tarbimine.
- Individuaalsed tegurid
Vanus on siinkohal suurim riskitegur – enamik diagnoose tehakse pärast 60. eluaastat. Meestel esineb haigust sagedamini kui naistel. Eriti korduvad või tõsised peatraumad mõjutavad haigestumist. Põllumajanduses või tööstuses töötamine suurendab samuti riski, sest võimaldab kokkupuudet võimalike toksiinidega.
- Haigestumisriski vähendavad tegurid
Teadusuuringud on tuvastanud mitmeid tegureid, mis näivad vähendavat Parkinsoni tõve riski, näiteks regulaarne füüsiline aktiivsus ja kofeiini (kohvi, tee) tarbimine. Paradoksaalselt on uuringud näidanud, et suitsetajatel on madalam haigestumise risk, kuigi suitsetamise muud terviseriskid kaaluvad selle võimaliku kaitsva efekti selgelt üles.
Nende tegurite mõistmine aitab nii teadlastel kui arstidel töötada välja paremaid ennetusstrateegaid ja varajase sekkumise võimalusi. Siiski on oluline meeles pidada, et Parkinsoni tõbi tekib enamasti mitme teguri koosmõjul, kus geneetiline eelsoodumus kombineerub keskkonna mõjuritega.
Parkinsoni tõve uuringutes on mitu olulist arengusuunda.
- Varajane avastamine ja biomarkerid. Järjest enam saadakse teadmisi haiguse prodromaalse ehk eeldiagnostilise faasi kohta. Teadlased otsivad biomarkereid (eriti α-sünukleiini), mis võimaldaksid tuvastada haiguse enne motoorsete sümptomite ilmnemist.
- Haiguse modifitseerivad ravimid. Erinevalt praegustest sümptomaatilistest ravimeetoditest otsitakse aktiivselt ravimeid, mis aeglustaksid või peataksid haiguse progresseerumist. Mitmed kliinilised uuringud on käimas.
- Alternatiivsed ravimeetodid. Üha enam tähelepanu pööratakse mittefarmakoloogilistele sekkumistele nagu füüsiline aktiivsus, tantsu- ja muusikateraapia ning toitumise roll.
- Epidemioloogilised trendid. Kuigi globaalselt on Parkinsoni tõve esinemissagedus kasvamas, näitavad mõned piirkonnad, nagu Saksamaa, huvitavaid langustendentse. Sellised trendid võivad anda vihjeid keskkonnategurite ja elustiili mõjude kohta.