Artroskoopia on kirurgiline protseduur liigesesiseste probleemide nägemiseks, diagnoosimiseks ning ravimiseks. Sagedasemad artroskoopiliselt lahendatavad seisundid on õlaliigese kõõlusrebendid või õlaliigese ebastabiilsuse probleemid. Õlaliigese muredele spetsialiseerunud Confido ortopeed dr Meelis Sula räägib lähemalt, kellele võiks artroskoopilisest lõikusest abi olla.
Millest sõltub operatsiooni edukus?
Dr Sula selgitab, et ühe lõikuse edukust on keeruline ennustada, sest enamikul juhtudest opereeritakse kudesid, mis ei ole enam muutusteta. „Lõikuse edukust ennustada on keeruline isegi sama diagnoosi korral, mis varem on olnud kellelgi tutvusringkonnas, sest tulemust mõjutavad väga paljud erinevad faktorid,“ ütleb ta. Näiteks sõltub kõõluste rebendite korral tulemus lihase või kõõluse seisundist ja rebendi ulatusest, mis võivad olla väga erinevad.
Kui patsient pöördub oma probleemiga vastuvõtule, on arsti jaoks esmatähtis see, mida patsient räägib. „Selle põhjal saab teha enamiku otsustest ja tihti on lisauuringud abivahend, et kinnitada meie mõtteid. Sagedasti näeme seda, et patsientidel on n-ö pime usk MRT-uuringusse, tegelikkuses on aga raske panna diagnoosi kõigest mõne uuringu põhjal ilma patsienti nägemata ja katsumata – vastupidi aga küll. Sageli võib uuringutega leida kehas muutusi, mis ei tekita kaebusi või on kestnud juba aastaid, ilma et oleks valmistanud probleeme,” ütleb dr Sula.
„Rõhutan alati, et lõikuse edukus sõltub kolmest faktorist. Esiteks see, mida teeb arst , teiseks see, mida teeb patsient peale lõikust ja kolmandaks, mis on opereeritavad koed,“ ülteb dr Sula. „Esimest kahte saame me mõjutada, kuid kolmas faktor, on see mida me mõjutada ei saa. Operatsioonijärgne taastsusravi on väga oluline maksimaalse tulemuste saavutamiseks ja õlaiigese korral on väga oluline väga täpselt jälgida lõikusjärgset režiimi. Kasvõi lõikusejägne suitsetamine võib tõsta oluliselt infektisooniriski ja kümnete protsentide võrra vähendada võimalust, et opereeritud koed üldse kinni kasvaksid. Postiivse tulmuse saavutamsieks peame mitte ainult õlaliigest ravima, vaid kogu organism peab olema vamis probleemi raviks.“
Kuidas toimub õlaliigese artroskoopiline lõikus?
Enamasti toimub õla artroskoopiline operatsioon üldnarkoosis, kuid sageli tehakse eelnevalt närviblokaad, et vähendada operatsioonijärgset valu. Lõikuse ajal sisestatakse väikeste aukude kaudu kehasse kaamera ja spetsiaalsed instrumendid, koed fikseeritakse ankrutega, millel küljes niidid, mille abil rebenenud struktuurid fikseeritakse. „Vahel kasutame artroskoopial ka ortopeedias kastutavaid traditsioonilisi plaate ja kruvisid,“ ütleb dr Sula.
„On ka operatsioone, mida rahvasuus nimetatakse „liigese puhastamiseks“ ning mille käigus eemaldatakse liigesest muutunud või murenenud osakesed. Mõnikord teeme ka selliseid operatsioone, kus ei taasta keha originaalset anatoomiat, vaid tõstame hoopis ümber kõõluseid või luufragmente, mis antud piirkonnas tavapäraselt ei ole. Antud juhtudel on olemasolevad koed tavaliselt niivõrd muutunud, et nende taastamine osutub võimatuks. Sel juhul otsime võimalusi mingil määral funktsiooni taastada,“ räägib dr Sula.
„On teatud juhud, kus alustame pigem konservatiivse raviga ja kui see tulemust ei anna, siis otsustame operatsiooni kasuks. Kuid on ka olukordi, kus tervislikel põhjustel või mõnel muul põhjusel lõikus patsiendile üldse ei sobi. Sagedasem probleem on hoopis see, et paljudel juhtudel on muutused juba niivõrd suured, et taastavat operatsiooni ei ole enam võimalik teha ja vajalik võib olla hoopis liigese proteesimine. Üldiselt esineb neid juhtumeid üsna harva, aga tuleb arvestada sellega, et kui me ei suuda artroskoopilist operatsiooni teha edukalt, siis ei suuda me ka lahtisel lõikusel teha midagi paremini,“ selgitab dr Sula.
Operatsiooni edukusest poole määrab taastusravi
Õla artroskoopiast taastumine sõltub dr Sula sõnul väga palju sellest, mida operatsioonil täpsemalt tehakse, paljudel juhtudel ka sellest, kui suured muutused esinevad. „Enamikul juhtudest, isegi suhteliselt väikeste lõikuste korral, läheb täielikuks taastumiseks vähemalt pool aastat. Samuti võib olla selle aja jooksul keelatud täiskoormusel füüsiline aktiivsus või kontaktsport. Halvemal juhul võib taastumisele kuluda kuni aasta,“ selgitab ta.
„Öeldakse, et poole eduka operatsiooni tulemusest annab taastusravi. Loota, et positiivse tulemuse tagab vaid lõikus, on enamasti väär. Patsient peab olema motiveeritud käima ka taastusravis, samuti järgima väga täpselt operatisoonijärgseid nõuandeid,“ rõhutab ortopeed.
Juhised konkreetsete keeldudega antakse patsiendile pärast lõikust ja mõnikord on need väga piiravad, kuna sageli võib luu kasvada kiiremini, kui kasvavad kõõlused. „Vahel ütlen, et lõikus võib olla nagu duell, kus sul on kasutada üks kuul, ning kui sa sellega eksid, siis teist võimalust enam ei ole,“ ütleb dr Sula.
Artroskoopilised lõikused moodustavad õlakirurgiast suure osa
Viimase paari aastakümnega on õlakirurgias toimunud väga kiire areng, eriti artroskoopilises kirurgias. Juba enamik protseduuridest tehakse artroskoopiliselt, vaid proteesimine on jäänud puhtalt avatud kirurgia pärusmaaks. Samas ei ole osad lahtise kirurgia meetodid üldse oluliselt halvemad – seega ei peaks võtma lahtist kirurgiat alati kui n-ö halvemat kirurgiat.
Ideaalis võimaldab artroskoopia viia operatsiooni läbi parema kontrolli all, väiksema traumaga. Artroskoopias on paremini nähtavad teatud vigastused, mida lahtise operatsiooniga ei ole üldse näha või pole need ligipääsetavad.
„Lisaks võib artoskoopiliselt teostada õlapiirkonna närvide või närvipõimikute vabastamist, mis on laiendanud meie tööpõldu sinna, kus varem toimetasid teise eriala arstid – nii saavad abi ka patsiendid, kes enne võisid jääda ravimata,“ ütleb dr Sula.
Mida uut toimus õlaliigese kirurgias Confios aastal 2025?
2025.aastal tegi dr Meelis Sula koostöös dr Laura Villemsoniga Confido ortopeediakeskuses esimesed artroskoopilised Latarjet operatsioonid, kus korduvate õaliigeste nihestusete korral kasutati õlaliigese stabiliseerimiseks kaasaegset EndoButton-tehnikat. „Antud tüüpi artroskoopilisi lõikusi olema me teinud juba varasemalt aastaid, kuid varasemalt on nende käigus traditsioonilselt kasutatud kruve ning valdavalt on see olnud avatud lõikus. Artroskoopiline lähenemine on patsiendile vähem traumeeriv, võimaldades sageli kiiremat taastumist ning täpsemat anatoomilist tulemust. Uute fiksaatorite kasutamisega loodame veelgi oma tulemusi parandada. Meetodi juurutamisel on olnud suureks abiks külastused meetodi looja dr P Boileau kliinikus Nizzas,“ rääkis dr Sula.
„Samuti oleme suurendanud õlaliigese proteesimiste osakaalu teise artoplastika lõikusetega võrreldes. Anatoomiliste proteeside puhul kasutame kaasaegsemat nn ilma varreta tüüpi proteese, mis säilitavad rohkem luukude, võimaldavat täpsemat anatoomilist taastamist ja pakuvad kaasaegset ning funktsionaalset lahendust õlaliigese kulumishaiguste ravis. Suurenenud on nn pööratud proteesi kasutamine,“ lisab dr Sula.
„Märkima peab ära ka hea koostöö Confido füsioterapeutidega maksimaalse tulemuse saavutamiseks. Oleme saavutanud seisu, kus pakume laiapõhist ja kaasaegset õlakirurgia teenust. Nagu prantslased ütlevad – a la carte, st igale probleemile on olemas vaid sellele kõige sobivaim ravimeetod.“