Mis juhtub ajus, kui me ainult AI-d kasutame ja ise enam ei mõtle? Küsimus pole selles, kas me AI-st kaotame või võidame, vaid selles, kuidas seda muutust juhime – targalt või rutakalt, hirmu või lootusega, kirjutab Confido sisekliiniku juht ja neuroloog professor Toomas Toomsoo.
„Sa pole leiutanud mälu tugevdamise, vaid meeldetuletuse vahendi,“ hoiatas Sokrates rohkem kui 2000 aasta tagasi, kui kuulis kirjutamise leiutamisest. „Sa annad oma õpilastele tarkuse välimuse, mitte selle tegelikkust.“
Need sõnad kõlavad hämmastavalt tuttavalt. Asendage „kirjutamine“ sõnaga „AI“ ning kohtate täpselt samu hirme, mida praegusel ajal väljendatakse koolides ja ülikoolides kogu maailmas. Iroonia on silmatorkav: teame Sokratese kirjutamisvastaseid seisukohti ainult tänu sellele, et tema õpilane Platon need kirja pani.
Tänapäeval räägib tudeng: „Ma ei viitsi enam lugeda, ei viitsi end raskest akadeemilisest tekstist läbi närida.“ Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) uurijad leidsid, et ChatGPT kasutajate ajuaktiivsus väheneb iga järgneva esseega – nad muutuvad aina laisemaks, kuni hakkavad lihtsalt kopeerima. Võimust võtab nähtus nimega „brain rot“ ehk digitaalne ajumädanik.
Inimeste mure tehisintellekti mõju üle ajule üha süveneb. Kuigi digimädanik on pigem kõnekujund, mis viitab vaimsete võimete vähenemisele, siis tasub uurida teaduslikke andmeid selle kohta, kuidas digitehnoloogiad, sealhulgas AI, võivad meie aju mõjutada. AI pikaajalise mõju kohta ajule veel palju andmeid ei ole, kuna tehisintellekti laialdane kasutamine on uus nähtus. Küll aga on uuringuid, mis käsitlevad laiemalt digitehnoloogiate mõjusid.
Tähelepanu ja keskendumisvõime
Uuringud näitavad, et pidev digitegevus võib vähendada keskendumisvõimet. Kui vahetame pidevalt oma tähelepanu eri seadmete ja rakenduste vahel, võib see mõjutada meie võimet süvenenult mõelda.
Mälu ja teadmiste säilitamine
On täheldatud, et liigne toetumine digitaalsetele abivahenditele võib vähendada meie vajadust jätta meelde teatud liiki informatsiooni. Teadlased nimetavad seda Google’i efektiks – me ei pruugi meelde jätta fakte, kui teame, et saame need kiiresti internetist leida.
Kognitiivsed oskused
On mõningaid tõendeid selle kohta, et liiga passiivne meediasisu tarbimine võib mõjutada kriitilise mõtlemise oskust. AI puhul on olukord keerulisem, kuna see võib ka stimuleerida probleemilahendamist.
Kognitiivne laiskus
Mõned teadlased muretsevad, et liigne toetumine AI abile võib põhjustada n-ö kognitiivset laiskust, kus inimesed delegeerivad üha rohkem mõttetööd masinatele.
Sõltuvus
Digitehnoloogia võib tekitada sõltuvusele sarnaseid mustreid, mis võivad mõjutada ajus dopamiinitasemeid ja tasustamissüsteeme.
Vaimne stimulatsioon
Teisest küljest võib AI pakkuda uusi võimalusi õppimiseks ja probleemide lahendamiseks, mis stimuleerivad aju positiivselt.
Praegu puuduvad lõplikud tõendid, et AI kasutamine otseselt „rikub“ aju, kuid on selge, et digitehnoloogiad muudavad meie interaktsioone maailmaga ja võivad seeläbi mõjutada ka meie kognitiivseid võimeid. Nagu enamiku tehnoloogiate puhul, sõltub mõju suuresti sellest, kuidas neid kasutame.
Milline on parim viis ajutervist säilitada?
Tasakaalustatud lähenemine – tehnoloogia mõistlik kasutamine kombineerituna traditsiooniliste vaimsete harjutuste, füüsilise aktiivsuse ja vahetu inimsuhtlusega – on tõenäoliselt parim viis säilitada ajutervist tehnoloogiast küllastunud maailmas.
Hea näide siin on Londoni taksojuhtide lugu, mis võib kinnitada meie hirme. Aastakümneid tundsid nad peast üle 25 000 tänava, nende hippokampus ehk ajus paiknev mälukeskus oli märkimisväärselt suurem. Kuid GPS tõi muutuse: uued juhid ei arenda enam sama võimsat sisemist kaarti. Nende hippokampused on bioloogiliselt väiksemad.
USA ülikoolide neuroteadlased näitavad aga vastupidist. NeuroAI – uus valdkond neuroloogi ja tehisintellekti ristteel – kasutab AI-mudeleid, et seletada, kuidas meie ajud töötlevad infot. Stanfordi ülikooli uuringud näitavad: arstid, kes kasutavad AI-d piltide analüüsiks, muutuvad paremaks nii AI-ga kui ka ilma. Põhjus: nad peavad pidevalt oma otsuseid võrdlema ja põhjendama.
Columbia ülikooli teadlased lõid BrainGPT – spetsialiseeritud AI-mudeli, mis suudab 86% täpsusega ennustada neuroteadusuuringute tulemusi. See ületab inimekspertide võimeid. Teadlaste sõnul saab AI sünteesida tohutul hulgal infot ja aidata teadlastel efektiivsemalt kirjandust seedida.
Kuidas teeb AI meid hoopis paremaks?
Me kardame, et AI võtab meilt töö, kuid unustame küsida, kuidas teha AI-st meile parem tööpartner? Tõeline probleem pole töökohad, vaid hirm ise. Pidev hirmu tundmine ei ole õige, kuna blokeerib mõtlemise ja takistab meid nägemast võimalusi.
Arsti-patsiendi suhtes võib AI õpetada patsienti esitama arstile paremaid küsimusi. Selle asemel, et öelda „mul on kõhus valu“, õpib patsient küsima „kas valu on terav või tuim, kas see tuleb söögi ajal või pärast?“. Arst saab parema info, diagnoos on täpsem. Arst ei kaota tööd, vaid muutub efektiivsemaks.
Õpetaja-õpilase suhtes võib AI olla grammatikatreener, kes ei väsi kunagi selgitamast komade panemist. Laps kirjutab lause, AI näitab viga, selgitab reeglit, laseb uuesti proovida. Õpetaja näeb tulemust ja keskendub keerulisematele teemadele: arutlusele, loovusele, kriitilisele mõtlemisele. Õpetaja ei kao, vaid muutub hoopis väärtuslikumaks.
Neuroteadlased kasutavad AI-d juba ka käitumusuuringutes. Masinõpe suudab tuvastada loomade valukäitumist täpsemalt kui inimvaatleja. Rotid ja hiired ei saa rääkida, kuid AI suudab nende liigutustest lugeda välja valutundeid, mida inimsilm ei märka. Teadlased ei kao, vaid avastavad rohkem.
Kuidas õpetada tänapäeva õpilasi? Mitte keelata AI-d, vaid õpetada seda targalt kasutama. Õpilane võib küsida AI-lt „seleta mulle fotosünteesi“, kuid seejärel peab ta seletama õpetajale oma sõnadega, mida ta mõistis. AI annab info, kuid mõistmine ja kriitika jääb ülesandeks inimesele.
Tõeline oht: valetamine ja suhete hääbumine
Kohutav pole see, et AI võtab meie tööd, vaid see, et AI valetab. AI õpib inimkonna andmetele toetudes ja õpib selgeks ka valetamise, sest inimesed valetavad. Tulemus: AI tekitab veenvaid väljamõeldisi, võltsviiteid, mitteeksiteerivaid fakte. Halvim on see, et me usume masinat rohkem kui inimest, sest arvame, et arvuti ju ei valeta.
Tegelikult peaksime looma AI, mis on alati aus – tunnistab, kui ei tea, näitab oma ebakindlust, keeldub spekuleerimast. Aus AI oleks revolutsioon, sest inimesed valetavad pidevalt.
Kuid veel sügavam probleem on see, kuidas mõjutab AI meie suhtlemisoskust. Üks gümnasist tunnistab, et kasutab AI-d emotsionaalse toe saamiseks. Kui AI ei vaidle kunagi vastu, ei ole kunagi halvaks tujuks – mida õpime me sellisest suhtlemisest? Reaalses elus peavad inimesed taluma vastuväiteid, lahendama konflikte, arvestama teiste tujudega jne.
OpenAI ja MIT-i uuringud näitavad, et need ChatGPT kasutajad, kellel oli vaja rohkem vaimse tervise abi, arendasid AI-ga sügavama emotsionaalse suhte. Kas me kasvatame põlvkonda, kes ei oska enam inimestega suhelda, sest masinatega suhtlemine on lihtsam?
Neuroteadlased leiavad, et sotsiaalsed oskused vajavad praktiseerimist. Empaatiat nõudvad ajupiirkonnad, konfliktide lahendamise võimed, mitteverbaalsete märkide lugemise oskus – kõik need nõrgenevad, kui suhtleme ainult masinaga, mis meid kunagi ei katkesta, kunagi segadusse ei aja, kunagi kompromisse ei nõua. AI ei õpeta meid inimestega suhtlema, see õpetab meid masinaga suhtlema.
Oluline on aju teadlik kujundamine
Võtame näited kodumaalt. Eesti ühes põhikoolis kukkus üle poole lõpetajatest matemaatikaeksamil läbi, kuigi nende tunnistused olid korras. Tudengid ei oska enam kaitsmistel oma tööst rääkida. Neuroplastilisus – see on meie aju suurim võim ja suurim oht.
Meie aju kohandub pidevalt sellega, mida temalt nõuame. Kui harjume AI-lt kohe vastuseid saama, nõrgeneb meie oskus keeruliste probleemidega iseseisvalt tegeleda. Ajus nõrgenevad need närviühendused, mida me ei kasuta – süvenemisoskus, kannatlikku mõtlemist nõudvad võrgustikud, kriitilise analüüsi rajad.
Samas on näiteks austatud loodusemees Fred Jüssi soovitanud igal inimesel ka lihtsalt molutada – see pole ainult elutarkus, vaid neuroloogilise tervise tingimus. Aeglustada, tähendab anda ajule aega luua uusi ühendusi, tugevdada olemasolevaid radu. AI kasutamine on aju mõistes teatud mõttes ka molutamine. Mitte kasutada AI-d kõige jaoks kohe, vaid õppida sellega koos kasvama – nii nagu me ei andnud lastele kohe kalkulaatorit, vaid õpetasime nad enne peast arvutama.
Mis juhtub ajus, kui kasutame ainult AI-d ja ise enam ei mõtle? Prefrontaalne ajukoor, mis vastutab töömälu, tähelepanu kontrolli ja otsustamise eest, hakkab nõrgenema. Seega, liiga palju AI-d pole ka jällegi hea. Hippokampus kahaneb, nagu Londoni taksojuhtidel.
Kuid kõige ohtlikum on see, et kaob oskus taluda ebakindlust ja keerukust – ajus nõrgenevad need piirkonnad, mis aitavad meil vastu pidada raske mõtlemisprotsessi ajal.
Kuid on ka teistlaadi teadmisi. MIT-i uuring näitab lootust, et kui AI kasutajad treenisid „aktiivseks partnerluseks“, ei näidanud nad ajuaktiivsuse vähenemist.
Seega pole võtmesõna „kasutamine“, vaid „koostöö“. Inimesed, kes kasutavad tehnoloogiat mõistlikult, võivad arendada paremaid metakognitiivseid oskusi – oskust mõelda oma mõtlemise üle. Cambridge’i ülikooli neuroloogid leidsid, et programmeerijad, kes kasutavad AI-d mõtlikult, arenevad kiiremini.
Erinevaid käsitlusi on veelgi. Näiteks näeb Harvardi ülikooli astrofüüsik Avi Loeb AI-s võimalikku kosmilist ohtu: tsivilisatsioonid võivad muutuda AI-st nii sõltuvaks, et kaotavad huvi universumi avastamise vastu. See võib olla vastus Fermi paradoksile: „Kus kõik on?“ – nad hävitasid end digisõltuvuse, mitte sõdade tõttu.
Columbia ülikooli teadlane Kenneth Miller märgib aga, et AI revolutsioon 2012. aastal näitas esimest korda, et süvad närvivõrgud suudavad märkimisväärselt ületada vanemaid tehisintellekti lähenemisi. Neuroteadlane Nikolaus Kriegeskorte selgitab, et NeuroAI otsib bioloogiast õppetunde, et ehitada AI-süsteeme, mis oleksid sama mitmekülgsed ja efektiivsed kui meie ajud.
Seega on õigus mõlemal poolel: AI-vastased näevad õigesti ohtu, et inimkond võib kaotada sügava mõtlemise oskuse, AI-pooldajad näevad samuti õigesti, et tehnoloogiat ei saa tagasi pöörata, see võib meid ka targemaks teha.
Otsad lahti, kuid mitte kartlikult
Loo alguses toodud Socratese kirjutamisnäide on aga julgustav. Antiikaja filosoof kartis tarkuse välimust, kuid see välimus võimaldas meil jõuda tõelise tarkuseni, milleni poleks muidu jõutud. Kirjutamine mitte ei hävitanud mälu, vaid muutis meie mälu iseloomu.
Me ei tohi karta arengut. Kas me kaotame midagi? Jah. Aga kas me võidame midagi? Samuti jah.
Küsimus pole selles, kas kaotame või võidame, vaid selles, kuidas me seda muutust juhime – targalt või rutakalt, hirmu või lootusega.
Praegu me eksperimenteerime. Iga tudeng, kes kasutab AI-d, iga õpetaja, kes otsustab selle reguleerimise üle, iga lapsevanem, kes mõtleb ChatGPT lubamise peale – me kõik kujundame tulevikku.
Nii nagu Sokratese hirmud osutusid keerulisemateks, kui ta arvas, võivad ka meie AI-hirmud olla üleliigsed. Kuid peame õppima sellest, mida kaotame ja mida võidame. AI-ga on kaalul midagi suuremat – mitte ainult meie mälu, vaid võib-olla meie olemine inimestena.
Küsimus pole selles, kas jääme või ei jää. Küsimus on selles, milleks me muutume ja kas me suudame seda muutumist juhtida ausalt, targalt ja kartmatult.