Confido kliiniline psühholoog ja paariterapeut Aivi Reiman kirjutab, millised võivad olla argielu katsumused, kui ühel partneritest on aktiivsus- ja tähelepanuhäire.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) käsitletakse kui närvisüsteemi arengu eripära, mille põhisümptomid on tähelepanu häiritus, hüperaktiivsus ja/või impulsiivsus. Neurotüüpilise inimese jaoks võib olla väga keeruline mõista ATH-ga partnerit, eriti kui ATH on avastamata ja diagnoosimata. Nii võib kergesti tekkida ootus, et just ATH-ga partner on see, kes peaks muutma oma käitumist ja „suutma paremini“. „Selline hoiak aga pigem pidurdab arengut, kui aitab kaasa muutustele. Tõlgendused ja tähendused, nagu „ta ei tahagi paremini käituda“, „ta ei pinguta kunagi“, „ta ei hooli“, „ta on lihtsalt laisk/lohakas/saamatu“, viivad tõenäoliselt negatiivsete hinnangute ja kritiseerimiseni, mis omakorda ei aita kaasa kummagi partneri turvatundele, vaid võimendab probleeme ja halvendab partnerite omavahelist kontakti,“ selgitab Reiman.
„Suhte eest vastutab alati kaks osapoolt. Kaks inimest toovad suhtesse kumbki oma „pagasi“ – iseenda väljakujunenud uskumused ja käitumuslikud reaktsioonid, väärtused ja ootused. Kaks inimest peavad tegema seega ka koostööd, et panna oma maailmad klappima viisil, mis on mõlema jaoks rahuldust pakkuv ja turvaline. Ei ole realistlik oodata, et kui üks partneritest – sageli ikka see teine, mitte mina – muutub, saab suhtes kõik korda,“ ütleb Reiman.
Üks suur katsumus aktiivsus- ja tähelepanuhäirega inimeste jaoks läbi elu ongi Reimani sõnul just toimetulek väliskeskkonna hinnangutega, mis mõjuvad enesekindlusele ning võivad kujundada suhetes kahjulikke toimetulekustrateegiaid, nagu probleemide vältimine, partneri kaebuste tühistamine, eemaldumine jms.
Uuringud viitavad, et võrreldes neurotüüpiliste paaridega on paarides, kus ühel või mõlemal partneril on diagnoositud ATH, rohkem rahulolematust emotsionaalse seotuse, omavahelise kommunikatsiooni, rollide jaotuse ning probleemide lahendamisega. 96% ATH-ga partneri kaaslastest leiab, et ATH eripärana mõjutab negatiivselt vähemalt üht valdkonda järgnevatest: igapäevaelu organiseerimine, aja juhtimine, laste kasvatamine, kommunikatsioon. 92% partneritest leiab ka, et peab ise kompenseerima neid puudujääke. Muidugi sõltub probleemide raskusaste nii sellest, kui tõsised on aktiivsus-tähelepanuhäire sümtpomid kui ka sellest, millised on mõlema partneri kaasuvad probleemid ning kuidas käitumist tõlgendatakse ja millised on partnerite omandatud toimetulekuoskused.
Arendage teineteisemõistmist
Kahjulikud mõttemustrid ja toimetulekustrateegiad mõjutavad paarisuhet ning oluline on mõlemal partneril analüüsida iseend ja teha muutusi, et koos suhet hoida ning edendada. „Turvatunnet loovate suhtlusviiside kujundamise ning teineteisemõistmise suurendamise kaudu on partneritel oluliselt lihtsam lahendada mitmesuguseid probleeme ja kasvatada lähedust,“ kinnitab ta.
Oluline on ka seada koos eesmärgiks õppida tundma ATH sümptomeid ning kujundada sobilikke, ATH-sõbralikke toimimisviise oma paarisuhtes. „Iga paarisuhe on teataval määral ainulaadne, iga paar on oma suhte ekspert. Seetõttu ei ole olemas täielikult universaalseid lahendusi, vaid parima suhte saab kujundada koostööd tehes,“ ütleb Reiman.
Mõned soovitused suhtes emotsionaalselt turvalisema õhkkonna loomiseks:
- Õppige tundma iseenda/oma partneri ATH sümptomaatikat, uurige selle kohta ja arutlege koos
- Võtke ühiselt vastutus probleemide lahendamise ees, sh vastutus oma ATH-ga kaasuvate raskuste ning nendest tulenevate tagajärgede ees (suhtele)
- Võtke regulaarselt aega väikesteks check-in‘ideks paarilisega – uurige, kuidas läheb, kas on raskusi/probleeme, mis vajavad lahendamist, lahendage neid koostöös
- Märgake partneri pingutusi ja tunnustage neid, andke üksteisele positiivset tagasisidet